Elu on ainukordne ja seda ei pea häbenema!
Leonhard Lapin 70!

Leonhard Lapin 70.

FOTO: Jaak Visnap

Täna tähistab Leonhard Lapin oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Elavatest ei räägita tavaliselt ülivõrdes, mina aga ei häbene seda teha, sest tihti hakatakse austavaid ja ilusaid mõtted jagama alles siis, kui kõnealune on läinud igavikuradadele.

Leonhard Lapin elab ja töötab meie keskel. Lapini loomingut ja kunsti vaadates, tema kirjutatud luulet ja raamatuid lugedes saad aru, et temale on aeg olevik, siin ja praegu. Tema raamatute kaudu elustub eesti kultuurilugu – seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, üheksakümnendad ja kahetuhandendad. Leo on huvitav, ta kirjutab oma mälestused endast välja ja läheb edasi, ta uueneb pidevalt, otsib väljakutseid, seab endale sihid ja ülesanded. Tema tänane looming on uuenduslik.

Leonhard Lapin. Rahva Hääl. 1980.

FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Mina alles sündisin, kui Leonhard Lapin Räpina poisina, siis juba Tallinnas õppimas, elumõnusid nautis. Lapin, kes armastab üle kõige siin maailmas naisi ja valget veini, on kahtlemata üks karismaatilisemaid kunstnikke eesti kunstiajaloos. Nii nagu nõukogude võim ei suutnud avangardset Lapinit murda, nii on Lapin ka nüüdis-Eestis endiselt kriitiline ja julge.

Huvitav on see, et ka praegu, kui meid ei kontrolli enam KGB ega muud organisatsioonid, on tekkinud vabatahtlikud kombluspolitseinikud, kes halvustavad ja kritiseerivad aktiivselt vabameelseid vabamõtlejaid. Ma väga loodan, et tegu on pigem omaalgatusliku vabatahtliku rahvamalevaga.

Oleme jõudnud neokonservatiivsesse ajastusse, kus materdatakse kõiki, kes julgevad välja öelda oma arvamuse. Lapin elutarga inimesena sellega kaasa ei lähe, vaid jätkab loovalt oma teed ajal, kui tema enda julged kaasaegsed kaovad järjest vaikselt igavikku. Nii nagu Nõukogude Eestis oli Lapin mässaja, avangardist, konseptualist ja hipi, nii on ta seda ka professori staatuses nüüdis-Eestis.

Leonhard Lapin. Monument Tallinnale. 1987. Puit.

FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Lapinit on võimatu murda, sest läbi elu on teda julgustanud tema kompromissitult julged ja andekad sõbrad Linnart Mäll, Juhan Viiding, Ott Arder, Ando Kesküla, Andres Tolts, Jüri Arrak, Raul Meel ja paljud teised. Leonhard Lapin on mees, kes on välja töötanud eri õpetusi kompositsioonist ja värvist, juhindudes zen-budismist. Selle õpetuse järgi saavad haridust ka praegused kunstitudengid. Ta on olnud aastakümneid õppejõud ja professor nii Eestis kui ka välismaal.

Luulesõbrad teavad, kes on Albert Trapeež ja oskavad tsiteerida Trapeeži luuletusi, eriti hea, kui neid luuletusi esitab Leonhard elavas esitluses ise. Väärt kultuuriloolist teavet ammutas kunstnik ka raamatutest, kuulates tähelepanelikult oma noorusaegadel vanu ja tarku inimesi, mõistes ja elades julget avangardset hipielu.

Nüüd on aga Lapinit ennast hea kuulata, sest ta ei valeta – tema elu ongi täpselt nii kirev ja võimalusterohke. Tema kunstis on tunda mõjutusi tervest sajandist, Malevichist Ai Weiweini. Lapin on kogu aeg kohal. Ta on aegadeülene, luues meie ajale sisu, suhestudes oma kaasaegsetega ja see ongi hea.

Leonhard Lapin. Jänku suudlus. 1996.

FOTO: Eesti Kunstimuuseum

Lapin ei allu kultuurinomenklatuuri survele, ta oskab ennast väljendada nii pildis kui ka sõnas, seepärast on ta ka ohtlik ja hirmutav. Radikaalsetele feministidele oleks ta justkui põrguvürst ja sellest on tekkinud talle ka vaenlasi, kuid kunstnikule on see vaid inspiratsioon. Need, kes teda tunnevad, näevad temas suurt südant ja tunnevad armastavat inimest. Ja tegelikult on Leo südamest hea inimene, teda emmates saad aru tema suurusest.

Enamik soovivad unustada, aga Lapin mitte, oma raamatus pealkirjaga «Siin Tallinn» kutsub Leo meid avastama eri linnaosasid oma värvikate mälestustega – jah, ta kirjeldab nii, et minu kujutluses muutuvad need kirjeldatud agulikorterid elavaks filmiks.

Leonhard Lapin. Üks joon. Litograafia. 70x 100 cm

FOTO: Repro

Nädalapäevad tagasi nähti Leonhard Lapinit loomas teost, mis koosnes ühest joonest, kunstnik tegi teose loomisest performance’i, teose nimega «Üksjoon». Ta oli valmistunud selleks kuid, see polnud ainult joon, vaid terve õpetus. Igati väärikas töö ühelt vabalt ja sõltumatult mehelt. Tema tegevus pälvis väga suurt vastukaja ja see pintslilöök, mis trükiti ära litograafiatehnikas, läheb Eesti 100 raames valmivasse kunstikogumikku «Vabadus 21. sajandil».

Täna avab kunstnik oma litode näituse Tallinn Art Space galeriis, kus suur osa väljapanekust on seeriast «Protsess» ja geomeetrilised jutustused, mida kunstnik alustab protsessiga seitsmekümnendatel ja jõuab selles üheksakümnendateni. Kahtlemata juba pealkiri ütleb, et kunstnik on tajunud midagi suurt ja olulist: ta saab aru, et kunst on protsess, meditatsioon.

Leonhard Lapin. Näituse SOUP'69 originaalplakat. 1969. Eesti Kunstimuuseum

FOTO: Leonhard Lapin

Lapin interpreteerib Kazimir Malevitchi musta ruutu, mis on ammendamatuks allikaks. Kunstnik loob kontuurse valge ruudu ja selle sisse erinevaid geomeetrilisi kompositsioone, pakkudes nii endale kui ka vaatajale mängulist rõõmu aastakümneteks. Nendes teostes on näha kivilitograafia trükimeistri Voldemar Kannu ja kunstniku Leonhard Lapini usalduslikku suhet.

Arhitektina oskab Lapin luua kunstiteoseid, mis sobivad hästi põhjamaisesse funktsionalistlikku ruumi, seega julgustan lugejat kindlasti soetama Lapini teoseid, sest kunst ei pea olema vaid vaataja silmades, sest kunst võiks olla vaataja kodus.

Kõikidele kunstisõpradele soovitan aga külastada Lapini näitust Tallinn Art Space’i Pirni tänava galeriis. Näitus jääb avatuks veebruari lõpuni. Tuleva aasta 8. veebruaril avatakse ka kunstniku suur ülevaatenäitus Kumus, sinna ootab kunstnik kõiki lugejaid seda tähtsat päeva tähistama.

Enamik inimesi raiskavad oma elu teistele meeldimisele või karjäärile oma isiksuse olemust alla surudes. Lapini õpetus on aga vastupidine, ta on aru saanud elu ainukordsuset, elu tõelisusest, sealt tuleb ka tema julgus elada ilma häbitundeta. Seda õpetab ta ka teistele. Aga seda pelgavad kiibitsejad ja võimulolijad. Kõik see väjendub tema kunstis, luules, arhitektuuris ja elufilosoofias, tema õpetuses.

«ELU EI PEA HÄBENEMA!» Nii kirjutas juubilar mulle oma autobiograafilise mälestusteraamatu esitlusel 2016. aastal. Vast on seesama mõte ja ellusuhtumine teinud Leonhard Lapinist suure inimese. Raamatu pealkiri on «Olejad ja minejad», soovitan kindlasti see läbi lugeda. Elage, lugege ja mõelge. Inspiratsiooni!

Tagasi üles