Juurikas: Aasta sportlane Kevin Uljaste

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juurikas 30. detsembril.

FOTO: Raigo Pajula

Tippsuusataja Kevin Uljaste, palju õnne aasta sportlase tiitli puhul!

Aitäh!

Kas tähtis tunnustus tuli ootamatult?

Ei tulnud. Tippsportlane peab iga hetk olema valmis tõusma pjedestaalile, et võtta vastu tunnustus suurte saavutuste eest.

Saavutusi teil jätkub.

Ruka maailmakarika miniturniiril oli punktikohale jõudmine täiesti reaalne. Kahjuks ei lubanud lihased suusarajal endast kõike anda.

Mis juhtus?

Lihased ei lubanud mul maksimaalselt pingutada. Üritasin ja üritasin, aga maksimumi kätte ei saanud. Juba enne startiminekut hakkasid lihased rääkima, et lähme parem hotelli, sööme hilist hommikueinet, pikutame ja vaatame telekat. Mina loomulikult keeldusin kategooriliselt. Selle peale teatas nimme-niudelihas, et tema läheb nüüd igatahes pubisse, teeb mõned õlled, ja kutsus sääre kolmpealihase ja reie tagalihaseid endaga kaasa. Suure pingutusega õnnestus mul lihased lõpuks suusa­rajale saada, aga küll siis oli seda ohkimist ja aietamist, et valutab siit ja pistab sealt. Suurivaevu jõudsime finišisse.

Miks lihased niimoodi käitusid?

Tagantjärele analüüsides saan aru, et see oli loogiline. Lihased on hooaja jooksul pidanud päris palju pingutama. Juba enne MK-etappe oli neil seljataga mitu võistlusstarti, lisaks veel kolmenädalane laager.

Alguses läks teil päris kenasti?

Esimene päev oli tunne hea ja sai hästi mõnusalt sõita. Alustasin päris kiire mehena ja kannatasin tempo ära. Millegipärast läks iga päevaga tunne kehvemaks, kuigi ise lootsin, et iga päevaga läheb just paremaks. Ju siis üldine väsimus oli peal ja läks sedapidi.

Kas kukkumine lõpulaskumisel tõmbas punktilootusele lõplikult kriipsu peale?

Võib küll nõnda öelda. Kaotasin kukkumisega hinnanguliselt 30–40 minutit. Ruka suusarada on järsk, seal kukuvad paljud. Sellest on rahvusvahelises suusaföderatsioonis pidevalt juttu olnud, et tegelikult tuleks ehitada trepp, mida mööda sportlased saaksid ohutult alla tulla. Paraku ei jätku trepi ehitamiseks finantse.

Miks te Lillehammeri MK-etapil rajale ei jõudnud?

Haigus pookis ennast külge juba eelmisel nädalavahetusel Soomes, kui käisin mammal abiks IKEAst mööblit toomas. Algul hakkas vaevama valus kurk. Siis tuli nohu, rinnus oli miski juba pikemat aega kinni olnud. Öösel läksin Lillehammeri polikliiniku EMOsse, seal oli haigestunud suusatajatest moodustunud pikk järjekord. Arstid ütlesid juba mind nägemata, et viirus on liikvel ja see tuleb korralikult välja ravida. Arutasime olukorda mammaga, mamma arvas ka, et haigena ei tohi õue minna.

Kõigest hoolimata läksite Ramsau etapile, tulvil võidutahet?

Tunne oli tõesti selline, et no nüüd see purakas peab tulema. Aga Ramsaus oli ilm väga halb, sadas lund ja puhus külm tuul. Uberit polnud võimalik tellida, kuna Ramsaus on jagamismajandus keelatud. Niisiis pidin raja omal jõul läbi tegema. Ei olnud sugugi meeldiv seal suusatada, aga mis teha. Kümme kilomeetrit tugevas lumesajus – suusataja jaoks on see valge surm. Kui maha kukud, siis sa enam püsti ei saa. Paks lumi sajab sulle peale ja hea, kui kevadeks pole hundid sinu jäänuseid metsa vahel laiali tassinud.

Teie jäite ellu.

Selle eest pean tänama oma hooldetiimi, kes mu kanderaamil metsast välja tõi. Nii suurt ja head taustatiimi pole mul veel olnud. Lisaks mamma hindamatule toele saan ma pidevalt nautida viie mehe abikätt: need on treenerid Mati Karlovitš ja Jürgen Kera, hooldemehed Aksel Määre ja Riho Tapeet ning massöör Indrek Silitaja. Kõik oleks lausa ideaalne, kui tiimis oleks päris oma arst. Olnuks Rukal arst kaasas, jäänuks haigus võibolla üldse tulemata. Tema oskab ju siiski kõige paremini turgutada, kui ütled, mis viga. Igal meeskonnal on MK-sarjas arst kaasas. Mina pean oma haigusi ise guugeldama.

Õnneks on see kõik nüüd minevik. Kindlasti annab aasta sportlaseks valimine energiat ja hoogu juurde.

Kahtlemata on eriline, kui edestad sääraseid kuulsusi nagu Heiki Nabi, Kelly Sildaru, Anett Kontaveit, Kaia Kanepi ja Ott Tänak ning sind valitakse nii suure riigi parimaks sportlaseks. Olen väga tänulik. Aga eks ma olen ka kõvasti tööd teinud. Tulemused räägivad enda eest. Pidevalt ainult võita pole võimalik. Mõistagi lähen alati starti võidumõtetega, aga seda tunnet pole kunagi, et maailm kukub kokku, kui ma kaotan. Peamine on keskenduda oma tegemistele ja saada hetkevõimetest kõik kätte.

Järgmine MK-etapp toimub Otepääl. Kas kodustel radadel võistelda on kergem või raskem?

Otepää rajad on rasked. Palju raskeid tõuse ja äkilisi laskumisi. Kohalikud inimesed teavad väga hästi, kui ohtlik on Otepää maastik. Loodan vaikselt, et järsku ei saa rajad Otepääl valmis ja võistlused jäetakse ära.

Ja siis on sihikul juba Pyeongchangi taliolümpia. Kas ettevalmistused olümpiaks käivad juba täie hooga?

Trenni pole ma nüüd mõned päevad teinud, aga homme lähen vist jalutama ja end ringutama. Loorberitele puhkama jääda küll ei kavatse.

Tagasi üles