Kalmeti intervjuu tagajärg
Postimehe aasta parim

Pildil näitleja Henrik Kalmet (paremal) ja ajakirjanik Heili Sibrits.

FOTO: JAANUS LENSMENT/PM/SCANPIX BALTICS

Pean intervjuud Henrik Kalmetiga väga oluliseks ja olen liigutatud tunnustusest, aga veel üks kord kirjutada või rääkida, kuidas see intervjuu sündis või miks see oluline on, on mulle aina keerulisemaks muutunud. Sest mina võin uhkustada aasta olemusloo tiitliga, kuid ajalehte trükitud sõnad muutsid paljude inimeste elu, tegid haiget. Ma ei kahetse, aga oleksin väga tahtnud, et intervjuule järgnev oleks olnud teistsugune.

Tellijale

Mind hämmastas, et kõige tulisemad süüdistused Kalmeti pihta saadeti teele just teatrimajadest, leiti, et selliseid asju aetakse maja sees. Avalikult ei julgetud teda toetada, mis siis, et mõeldi või isekeskis räägiti sama juttu. Pettusin nii mõneski inimeses.

Kõige rohkem ongi mind ehmatanud teatriinimeste (üldse kultuuriloojate) soov elada suletud kastis, veendumuses, et avalikkusel (mida esindab ka meedia) pole õigust mitte üheltki kunstiliselt juhilt küsida tema kunstiliste põhimõtete-valikute kohta. Kõik sellised küsimused tembeldatakse vabaduse piiramiseks ja rünnakuks.

Tagasi üles