Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/06/02/6738089t1hf642.jpg)
Pean intervjuud Henrik Kalmetiga väga oluliseks ja olen liigutatud tunnustusest, aga veel üks kord kirjutada või rääkida, kuidas see intervjuu sündis või miks see oluline on, on mulle aina keerulisemaks muutunud. Sest mina võin uhkustada aasta olemusloo tiitliga, kuid ajalehte trükitud sõnad muutsid paljude inimeste elu, tegid haiget. Ma ei kahetse, aga oleksin väga tahtnud, et intervjuule järgnev oleks olnud teistsugune.
Mind hämmastas, et kõige tulisemad süüdistused Kalmeti pihta saadeti teele just teatrimajadest, leiti, et selliseid asju aetakse maja sees. Avalikult ei julgetud teda toetada, mis siis, et mõeldi või isekeskis räägiti sama juttu. Pettusin nii mõneski inimeses.
Kõige rohkem ongi mind ehmatanud teatriinimeste (üldse kultuuriloojate) soov elada suletud kastis, veendumuses, et avalikkusel (mida esindab ka meedia) pole õigust mitte üheltki kunstiliselt juhilt küsida tema kunstiliste põhimõtete-valikute kohta. Kõik sellised küsimused tembeldatakse vabaduse piiramiseks ja rünnakuks.
Austan loomevabadust ja leian samuti, et kellegi ametisse sobimise või mitte sobimise üle otsustamiseks pole ühelgi ajakirjanikul (või alluval/kolleegil) pädevust või õigust. Vabakutselisel loojal või eraasutuse juhil pole tõesti kohustust mõtteid avalikult jagada. Kuid linna- või riigieelarvest raha saava – ma ei taha kasutada sõnapaari «maksumaksja raha», sest see mõjub halvustavalt – ja eesti kultuuri oluliselt mõjutatava kultuuriasutuse juhilt ootaksin sisemist kohustust rääkida oma valikutest. See on minu arvates austuse küsimus.
Arvan, et Kalmeti intervjuu muutis maailma – ja ma ei pea silmas vaid seda, et tema ja ta mõttekaaslased on vanalinnas asuvast teatrist lahkunud –, sest hinnatud näitleja sõnad tekitasid arutelu, panid mõtlema ja päästsid aastaid kinni teibitud akendega majja pisut värsket õhku.
Lõppenud aastal tegin oma elu esimese anekdoodi.
Nüganen helistab Põldmaale ja pihib murest murtud häälel: «Raivo, ma olen täitesti läbi. Kohe algab 53. hooaeg, mina olen 25 aastat seda maja juhtinud. Mina olengi teinud Linnateatrist teatri! Aga teist aastat järjest ei tea, mida teha. Mõtlesin, et teen «Kirsiaia» moodsas võtmes, aga ma ei tea, kas sellest piisab. Ma ei saa ju enam vaikida. Ütle, palun, mida vastata Kalmeti sõpradele. Nad nõuavad muutusi, uuendusi…»
Linnteatri direktor vastab energiliselt: «Elmo, ära muretse. Mul on juba kõik korda aetud, ma kasvatasin habeme, nüüd oleme taas noorsooteater!»