ETV varjutas ära teise ja kolmanda järgu kassikullasära SUUR ARVUSTUS

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Ärapanija» valis aasta inimeseks Kalvi-Kalle rahva

FOTO: ERR

Nagu mullu ja muiste, oli aastavahetuse saatekava kõige paremini läbi mõelnud ETV.  Pole parata, pikad tavad ei luba lahmida lõdva lingamiga. Kuigi nagu ikka, oli eelmine aasta etem. Seekord andis tunda nii «Tujurikkuja» kui «Kinoteatri» tüüpi ja tasemel erisaadete puudumine. Õnneks korvas seda otse-eeter Vabaduse väljakult.

Olgem ausad, «Ärapanija» elluäratamine oli tegelikult hädalahendus, et täita tühimikku. Olen nõus, et eelreklaamina käiku lastud paroodia Village People’i igihaljast diskohitist oli kuritegelik. Esiteks äratati üles tuntud kõrvuskumiseja ja teiseks lükati ootused pisut liigagi üles. Tõsi, seda tegi ka saate algul kõlanud Peeter Oja eneseirooniline patukahetsus Onu Bella viinavõtuviisil.

Kuid sealt edasi kütsid saatejuhid lihtsalt oma tuntud headuses. Puudub ju ligi tosin hooaega eetris olnud ja sealt loomulikul teel lahkunud formaadil ootamatus. Samas leidus ärapanemiste hulgas nii peenema kui jämedama huumorisoolikaga vaatajatele parajaid palu. Pettuma ei pidanud, pühakuid polnud, nagu paraku ka seda mida-kuradit-see-oli-momenti, mis tekkis, kui silmini täis Henrik Kalmet ajas paari aasta eest Kinoteatri saates keelt kõrva päris Kaja Kallasele.

Laulunumbrid jäid kokkuvõttes saate parimaks ehk ootamatuimaks osaks, millest võiks arendada järgmiseks aastavahetuseks välja eraldi satiirilise muusikasaate. Kuigi see tähendaks omaaegse «Erisaate» osalist elustamist, millegi lollikindla taaskasutust. Sama häda ehk liigne lollikindlus kummitas ka «Eesti mängu» kui formaati.

Küll aga pakkus värskust ning ootamatust Tõnis Niinemetsa menukalt ringreisinud püstijalakava salvestus. Iseenesest on säärane hoogne naljaviskamine pärit Ameerika kultuuriruumist ja meie näitlejale roll. Kuid kui ta meenutab seejuures mu vanaemale igast otsast Ervin Abelit tema parimas tähenduses, näen ma siin pika leivaviiluga sillutatud teed põlvkondade südamesse. Peamine, et tema tekstikirjutajad oleksid alati tasemel. Aitab meile ühest Henrik Normanist küll.

Vabaduse väljaku otselülitused meenutasid küll veidi «Ringvaadet», kuid pakkusid seejuures kohaloleku- ja kodanikutunnet. Ning nagu ikka – algul ei saanud saade vedama, pärast pidama. Eesti mitmekultuurilisust peegeldas hästi saatejuhtide valik. Märgiline on siinkohal Nikolai Bentsleri osalus kogu tema siiras kohmakuses ja sulandumine saatejuhtide kolmikusse. Kas sina julgeksid oma vene keele ja eesti aktsendiga kaasjuhtida vene televisiooni uusaasta otsesaadet? Kindlasti sai nii mõnigi samasuguste venepäraste apsakatega eesti keelt valdav, kuid seda häbenev eestimaalane siit julgust juurde.

Samas peab aga märkima, et üksteist familiaarselt eesnime pidi kõnetanud saatejuhid ütlesid talle «Nikolai» ja mitte «Kolja», nagu vene kultuuris sellises olukorras kombeks. Väike apsakas, kuid riivas siiski kultuuritundlikku kõrva.

Erakanalid, vastavalt numbritega kaks ja kolm jäävad aga jagama teist ning kolmandat kohta. Sest õigupoolest näitasid mõlemad sama saadet. Kes vähegi kodus vene kultuuris, tunneb mõistet «kapustnik» ning selle pikka ja väärikat ajalugu. Tänapäeval on tegemist nende üle võlli glamuurist nõretavate, armastatud estraadikunstnike etteastetest tulvil ning peolaudade taha paigutatud stuudiopublikuga meelelahutussaadetega, mida armastavad näidata Venemaa telekanalid.

Nii Kanal 2 kui TV 3 olid valmis nikerdanud omad kapustnikud, millel õigupoolest polnud erilist sisulist vahet. Olgem ausad: nii nagu kõige parem borš valmib ukrainlannast babuška retsepti järgi, valdavad ühe korraliku kapustniku kokkukeeramise kunsti ainult paljukirutud Venemaa telekanalite meelelahutustoimetused. Nende nipp on tegelikult lihtne: eheda vene meelelahutuse tegemiseks peavad kõik asjaosalised olema vene kultuuriruumist.

Meie kanalitelt vaatasid aga vastu võimalikult sädelevaks kujundatud stuudiod, püüdlikult pidulikud konferansjeed-saatejuhid ja viisakalt riides tuimavõitu publik. Vajaka jäi joviaalsest lõbususest. On ikka vahe küll, kas kaamera püüab humoreski ajal kinni kuldhammaste vappudes laginal naerva, lillelise peokleidi ja kärtspunase koheva poisipeaga korpulentse tädi Tanja või mõne kriipsusuuga muigava, minimalistlikus kleidis ja mustaks värvitud sirgete juustega, end alakaaluliseks dieetinud-treeninud preili Märilyni.

Ja kui lubada läikivale püünele muusikaliseks vahepalaks veel Elumees või Elina Born oma tümakaga, siis palun, lugupeetud telemeistrid, üürige järgmiseks aastvahetuseks mõni maakultuurimaja ning korraldage seal pika lauaga vanakooli kolhoosipeo stiilis ehe eesti labrakas. Vähemalt on teie aastalõpu erisaated siis ehedad ega mõju vene kultuurinähtuse odava järeleaimamisena.

Kokkuvõttes tegi ETV isegi turvatsoonis opereerides erakanalite kassikulla särale pika puuga ära.

Tagasi üles