Erakanalid kopeerisid mannetult Vene televisiooni

Telesarja "Köök" tegelased Kanal 2 aastavahetussaates Foto: Kanal 2

Erakanalid ei viitsinud aastavahetuse programmiga eriti pingutada, vaid leidsid, et televaatajatel peaks olema piisavalt põnev vaadata, kuidas telerahvas isekeskis eelsalvestatud pidu peab. 

Kanal 2 aastalõpuprogramm oli mõeldud inimestele, kes käivitavad kella kuue paiku õhtul teleri ning seal nurgas see siis sumiseb, kuni ennast energia säästmiseks ise välja lülitab või seltskond magama vajub.

Selles programmis puudus tugev fookus, nagu ETV «Ärapanija» või TV3 «Edekabel». Pigem oli selle püüdlikult lustaka eelsalvestatud aastavahetusepeo – kus enamiku külaliste klaaside sisu toetas vist valitsuse alkoholipoliitikat – näol tegemist sekseriks või rosoljeks vormistatud teletapeediga. Meediakriitikale see nähtus eriti ei allu.

Kanal  usub, et on olemas inimesed, kes elavadki selle telekanali inforuumis ning sealt välja vaatamine, akende avamine ja toa tuulutamine võiks neid segadusse ajada. Nii siis ilmestasid muusikapalade vahelist aega Kanal 2 omasaadete osalised: kõik need pilvede all asuva nukumaja väikesed hiiglased, kes köögis püüdlikult Veenuse õlale heeringat sätivad, samal ajal kui Siberi võmm püüab meeleheitlikult kodutunnet luua.

Usun, et inimesele, kelle peamine uudisteallikas on «Reporter» ning kelle vajaduse meelelahutuse järele täidavad «KMD klubi» sketšid, on see ideaalne aastalõpuprogramm. Ekraanil vilksatavad tegelased on nende jaoks minu uskumist mööda nagu peretuttavad või naabrid kõrvaltänavast, kellega aasta läbi kokku puutud. Nii ei nõuagi sa neilt midagi erilist, pigem eelistad, et hoiaksid oma ammu tuttavat keskpärast taset. Siis ei sega teler viinavõtmist ega süldisöömist. Pole muret, et keegi keset mõnusalt sumisevat peoseltskonda korraga kuss sisistama hakkaks, sest telerist räägitakse midagi erakordselt tähtsat või vaimukat.

Sisulise vähenõudlikkusega oli kooskõlas ka vorm. Saatejuhtide püüdlusi glamuurile ja särale tasakaalustas see laohoone, kus pidu salvestati. Nii jäi vahuveinilogidega palakate vahel siin-seal kaadrisse kas banaalne plekist ripplagi või kõige tavalisem plastist joogiveetünn. Armsalt igapäevased objektid, mida ballisaalis nagu kohata ei oskakski. Ja mis värk nende kuldsete ämbritega oli, kuhu saatekülalised midagi rääkisid, ei saanudki ma aru. Igal juhul oleks võinud hinnasildid ämbripõhjalt maha kraapida.

Armsaim mälestus, mille Kanal 2 ligi kuuetunnisest uusaasta-show’st uude aastasse kaasa võtan, on «Reporteri» reporteri Hetlin Villaku uhke vikerkaareruuduline kleit. Vat see on klass!

TV3 väärib kõrgemaid punkte, sest selles kanalis oli eetris traditsiooniline «Edekabel». Henrik Normann on tugev parodist, olen teda selle saate eest varem ka kiitnud. Seekordne saade oli ehitatud peaminister Jüri Ratase ümber ja mu meelest oli see viga. Ratas on lihtsalt nii tuim tükk, et isegi paroodiameister Normann ei suuda selle peale huvitavat karakterit luua.

Tugevaima jälje jättis mällu sketš Carmen Pritson-Tamme, tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski, tundmatuks jääda sooviva Läti presidendi ja kuldse Sigulda kepiga. Läbinämmutatud Malaisia külmik andis lootust, kuid venis liiga pikale.

Muus osas jooksis TV3 ekraanilt läbi üsna sama artistide ja meelelahutajate seltskond, mis muudelgi kanalitel. Nii TV3 kui Kanal 2 kopeerisid mannetult Vene telekanalites täiuseni arendatud vormi. Kui telekas häälestada uusaastaööl vene RTRile, siis näeb seal täpselt sama pidutsevate staaride formaati, aga selle vahega, et see on päris: staarid, glamuur ja sära. Ma ei viitsi enam kuulata Eesti telekanalite nutulaulu, kui vaesed nad on ja selle pärast ei suuda midagi vaadatavat teha. Maapoiss võib oma Ford Sierrat tuunida palju tahab, Ferrarit sellest ei saa. 

Kui ei oska ja raha ei ole, siis mõtleks äkki midagi originaalset välja?