Priit Pullerits arvustab Vahur Kersna saadet Urmas Otist Staari inimlik tragöödia

Urmas Ott saates «Valitud meeleolud» aastal 2002

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

«Urmas Ott. One Man Show». Saatejuht Vahur Kersna, režissöör Andres Lepasar, produtsent Ruth Heinmaa, muusikaline kujundus Timo Steiner. ETVs esmaspäeval kell 21.25.

Urmas Ott saates Urmas Otist: «Staariks on saanud Urmas Ott. See on täiesti selge. Ma absoluutselt ei häbene seda.»

Kaks telelegendi, Vahur Kersna ja Urmas Ott, kohtusid viimast korda haiglas ligi kümme aastat tagasi jaanipäeva paiku. Nad olid kaks kümnendit töötanud ühes majas, telemajas, aga tegelikult teineteist ei tundnud, tunnistab Kersna oma elulooraamatus «7 x 7». Ta istus parajasti protseduuritoas, kui kõlas koputus. Ott pistis pea ukse vahelt sisse, heitis pilgu Kersnale ja ütles: «Saa terveks.»

«Sina ka,» vastas Kersna.

Ott ei saanud. Vähem kui neli kuud hiljem ta suri.

Kersna jätkab võitlust. Ja mitte ainult. Viimase kahe aastaga on ta toonud ETV ekraanile neli mammutsaadet: Jaak Joalast, Alo Mattiisenist, Mati Talvikust ning nüüd, aasta esimese päeva õhtul, Urmas Otist.

Tolle eilse ligi kahetunnise saate viimases neljandikus oli pealiskaudsel vaatamisel ilmselt kahe silma vahele jääv, kuid sisuliselt ääretult tähenduslik arhiivilõik, kus Ott usutles priimabaleriin Kaie Kõrbi. Ta küsis, kas Kõrb on isiklikus elus õnnelik, ja uuris, kas ta oleks valmis loobuma tantsijakarjäärist isikliku õnne nimel.

Urmas Ott saates «Valitud meeleolud». Saatekülaline Gerd Kanter

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Need, kes Kersna saate lõpuni vaatasid, pidid tagantjärele mõistma, et nood olid ilmselt küsimused, mis kummitasid alatasa ka Otti. Sest eks inimene, kes püüab tungida vestluspartneri sisimasse – ja Ott enamasti püüdis –, küsib vähemasti alateadlikult ka nende asjade kohta, mis kriibivad ta enda hinge.

Nutt üksinduses

Kersna saade viis paratamatult järeldusele, et hoolimata oma välisest särast, kõigutamatust enesekindlusest, laiast naeratusest ja enda piiritust imetlemisest, pidi Ott noil hetkil, mil ta ei istunud kaamerate ees, olema kõike muud kui õnnelik inimene. Vähemalt oma 53 aasta pikkuse elu kahel viimasel kümnendil. Selle tõi halastamatult esile saate finaal, kus Otil, kes oli oma karjääri hiilgeaegadel usutlenud suure Nõukogude Liidu vägevamaid Ljudmila Gurtšenkost Mihhail Gorbatšovini ja kes pidas end häbenemata staariks kuuendikul planeedist, polnud oma elutee lõpul nutta mitte kellegi teise kui talle võõra haiglaõe õlal.

Urmas Ott saates «Valitud meeleolud». Seljaga intervjueeritav Edgar Savisaar

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Kersna saate viimased minutid olid valusad, hirmus valusad. Küsimus, mis kõlama jäi – eriti neile, kes elavad väljapoole, jahivad samamoodi au, kuulsust ja raha, nagu jahtis Ott (pange nüüd tähele, avaliku elu tegelased!) –, on iseenesest lihtne: sa võid olla rikas, sa võid olla armastatud, sa võid olla lugupeetud, sa võid olla kadestatud, aga kui sa oled kõige selle saavutamiseks heitnud kõrvale oma isikliku elu ja sügavalt inimlikud vajadused, siis lõpuks, kui sa seisad silmitsi suure tundmatuga, kui kogu varasem väline hiilgus on jäänud jäädavalt möödanikku, võid sa leida end trööstitult nutmas ihuüksinda. Ja siis, nagu näitas Oti saade neile, kes vaevusid kaasa mõtlema, võib olla lootusetult hilja midagi kahetseda. Ning absoluutselt võimatu midagi muuta.

Aga tolle hoiatava ja traagilise sõnumi said kätte ilmselt vaid need, kes saatele pingsalt ja pühendunult kaasa elasid. Usutavasti oleks sõnum saanud veel tugevam ja jõudnud veel rohkemateni, kui saade alanuks vähemalt osati lõpust, Oti viimastest päevadest. See ei olnud ju mängufilm, kus lõppu ei maksa ette ära rääkida. Oti puhul teame ju kõik, mispärast ta maine teekond otsa sai. Tuues viite üksinduses, koguni hüljatuses veedetud elulõpule saate algusse, saanuks saade kohe avaminutitest selgema sihi ja raamistuse: et autor tahab näidata, kuidas ühe särava isiksuse kõrvalt vaadates hiilgav elutee osutub lõppeks enesepettuseks ja miraažiks.

Mida Ott kompenseeris?

Saate rahulik start Oti lapsepõlvest oli liiga aeglane. Alles 20 minuti järel pääses eetrisse Oti elu juhtinud kihk saada kuulsaks ja teenida palju raha. Kuid ka sealt edasi jäi tükk aega tabamatuks, kuhu Kersna vaatajaid tüürib ja mida neile öelda tahab. Kõik Oti nähtavad teod ja sammud, alates liidus läbimurde toonud «Teletutvusest» kuni kohtuvaidluseni solvatud Olev Remsuga, olid täpselt dokumenteeritud. Ülevaade oli ammendav ja huvitav. Aitäh nähtud vaeva eest, Kersna, samuti tänu režissöör Andres Lepasarele ja hoolega valitud klassikalise taustamuusika eest Timo Steinerile! Aga lisandväärtus?

Urmas Ott

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ükskõik kui palju Ott saate arhiivikaadrites nartsissistlikult ja egotsentriliselt «mina-mina-mina!» rõhutas, ei saanud lõpuks ikkagi aru, mis teda tagant utsitas. Või nagu psühhoanalüütiliselt võiks küsida: mida ta kompenseeris? Või lihtsamalt pärides: kellele ja mida üritas ta kogu elu tõestada? Sellele fundamentaalsele küsimusele vastust ei saanud ega koorunud see välja ka intervjueeritute jutust. Sedasi jäi Ott, tema tõeline olemus, ka saate lõppedes saladuseks.

Kas see tähendab, et Kersna jäi Otile alla? Et Ott võib ka teispoolsusest lasta oma kuulsat kõvahäälset naeru – püüdke, kui palju tahate, aga mind te kinni ei püüa? Sest samavõrd, kui Ott oli kuulus oma homeerilise naeru poolest, oli ta kuulus ka oma tegeliku mina peitmise poolest.

Liigne enesekindlus

Nii jääbki üle vaagida Kersna saate valguses seda, mis Otist väljapoole paistis. Õnneks on sealgi palju õpetlikku ja mõtlema panevat. Ott saavutas tuntuse ja populaarsuse tipu kolmekümnendates eluaastates sarjaga «Teletutvus» (1986–1993). Tragöödia seisneb selles, et sealt edasi, kaugemale ja kõrgemale, polnud enam võimalik minna. Sealt edasi – pärast seda, kui ta oli öelnud Liidu juhile Gorbatšovile laia naeratuse saatel ja süüdistavalt otse näkku, et ei saanud tunnise vestlusega tema kohta teada mitte midagi, mis teda tõeliselt huvitas, – oli Otil võimalik end ainult korrata. Ja seda palju väiksemas mastaabis, Eestis. Ja järjest väiksemate tegelastega, kuni Baari-Paavoni välja. Mis pidi tähendama, et lisaks eraelu mitteõnnelikkusele pidi teda hakkama painama ka professionaalne mitteõnnelikkus. Liiati arvestades, et tema autorisaated «Carte Blanche» ja «Happy Hour» polnud masse haaravad publikumagnetid.

Urmas Ott saates «Valitud meeleolud». Saatekülaline Uno Loop

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ilmselt peitus Oti tragöödia ka selles, nagu märkis saates televeteran Hagi Šein, et tema viljeldud intervjueerimismudel hakkas end ammendama ning tema käsitluslaad jäi selliseks, nagu see oli juba nõukogude aja lõpus. Traagiline on see, et Ott ei tahtnud või ei suutnud sellest aru saada. Ta oli endiselt veendunud selles, mida oli endale kogu elu arrogantselt sisendanud: ta on parim, ta on staar. Aga staaril ei saa olla inimlikke nõrkusi. Isegi kui neid on, peab ta suutma neid varjata. Mis omakorda jällegi vaid suurendab tema sisemist tragöödiat.

Mees, kes oli vallutanud ääretu Venemaa, lõpetas karjääri Raadio 4 eetris venekeelse saatesarjaga «Sündsuse piires». Kontrast hiilgeaegadega oli valusalt terav.

Loomulikult põles Oti täht kirkalt. Aga ei põlenud igavesti. Ja kui ta täht hakkas kustuma, tuli järsku välja, et tema kõrval pole enam kedagi noist, kes olid talle varem alt üles vaadanud, teda imetlenud ja jumaldanud. See on Kersna vahendusel Oti isiklikult valus õppetund kõigile, kes avalikul areenil raha, kuulsust ja populaarsust taga ajavad.

Maire Aunaste ja Vahur Kersna saate «Urmas Ott. One Man Show» salvestusel

FOTO: Andres Lepasar

Aga neil, erinevalt Otist, on veel võimalik oma elu ümber hinnata ja seda muuta, et hiljem mitte asjatult kahetseda.

Kes teab, äkki Ott seda mõtleski, kui soovis Kersnale head tervenemist, et võimekas noorem kolleeg võiks kunagi tema elu valusa õppetunni rahvani viia? Sest see, mis Otiga juhtus ja mille Kersna nüüd välja tõi, võib olla Oti elu suurim panus teiste inimeste ellu ja saatusesse.

Loe ka neid

Tagasi üles