Undruk, kuub ja rahvuskuvand

Lõuna-Eesti rahvariided, esiplaanil Seto rahvariided. Foto: Berta Vosman/ERM

Moekriitik Anne Vetik külastas ERMi kahte rõivanäitust ja jagab oma mõtteid palverännakute, ajalooga suhestumise ja ERMi enda kohta.

Autojuhiloata tallinlasele kujuneb minek Eesti Rahva Muuseumi palverännakuks. Palverännakud on teadagi mõeldud meele ja vaimu treenimiseks, jumalale pugemiseks ega pea tingimata mugavad olema. Selle poolest on ERMiga kõik õigesti tehtud: põhjaeestlasele on sõit ja jalutuskäik sinna tüütu ja ajusid nüristav.

Bussis kahe ja poole tunnise kehasuretamise järel ootab praegusel aastaajal eesti rahva huvilist kas veel üks bussisõit või siis pooletunnine sumpamine üleautostunud magistraali ääres räpases lumes. Kõndides saab mediteerida või endalt küsida, miks sa selle käigu üldse ette võtsid, sest autode urisemine välistab kaaslasega lobisemise.

ERMi jõudes saab selgeks, et see hoone pole ehitatud inimesele, vaid tõepoolest rahvale. Kõrgete seinte ning tühjade koridoride vahel uidates ja näitust otsides tunned sa end mikroskoopilise tilgana ajaloo ookeanis. Ka siin on kaaslasega rääkimine väljakutse, paljad betoonseinad kajavad vastu ja on tunne, et muuseumitäidi krimpsutab su vulgaarsete sõnade peale kulmu. Väljast suurejooneline, seest represseeriv maja.

Esimesena leian üles näituse «Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal». Kohmakas pealkiri mõjub totalitaarselt ja ülemäära patriootiliselt, vaatan närviliselt oma katkiseid teksaseid ja loodan, et näituse valvur ikka laseb mind elektroonilisest väravast läbi. Valvur osutub aga sõbralikuks, suunab kindlakäeliselt sügisesse – näitusel väljas olevad rõivad on jaotatud aastaaegade järgi – ning võin kergendatult hingata.

Mitmekordselt ületatud norm

On inimesi, kes sukelduvad ajalukku arhitektuuri kaudu. On ka neid, kes eelistavad samal põhjusel lugeda läbi oluliste tegelaste elulood. Minule on alati olnud ajas rändamise vahendiks riided. Sellest, kuidas, kus ja mida seljas kanti, saab lugeda välja palju olulist, leida vastused nii mõnelegi küsimusele, mida välditakse ajalooõpikutes ja mida ei leia suurehitistest. Miks oli tooga punane, tuberkuloosihaige öösärk seksikas või seelik aastal 1966 lühike? See info on ajaloo mõistmisel sama tähtis kui aastaarvud ja marmorist peade sõnastatud lendlaused.

ERMi «Rahvarõivas on norm» suurpärane näide ajaloo tunnetamisest läbi kaltsude, kui näituse pealkiri välja arvata. Kõik need undrukud, alusseelikud, kuued, vöökotid räägivad inimestest, kes tahtsid ja julgesid olla ilusad, pidasid endast lugu ega lasknud selle juures end segada oma madalast seisusest ja tüütust kliimast.

Tekstikillud ja aastaaegadele vastav helitaust aitavad siseneda ammumöödunud aegadesse, meeldiv valgus ja mannekenide mitte liiga tihe paigutus väärtustab kõiki välja pandud esemeid. Mis kõige olulisem, puudub teatud vaimne naftaliinilõhn, mis vanade rõivaste näitustele tihti omane on. Tekib tahtmine endalegi üks normaalne poluverniku sarafan selga toppida, kõik asjad mõjuvad elusana ja eluks kõlblikuna.

See on 19. sajandi riideid eksponeerides suur saavutus. Ning kuna kõik uus on hästi unustatud vana, võib lisaks niisama vaatlemisele näitusel tuiates mängida ka mängu «Tuvasta disainer». Usun, et Tallinna trenditädide lemmikule Henrik Vibskovile meeldiks väga sobrada ERMi rõivaarhiivides, samuti leiaksid siit inspiratsiooni Rey Kawakubo ning Heider Akermann.

Kutse vaibale

«Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi» on teine näitus, mis seisab minu menüüs ja mis veenab mind selles, et pealkirjade sõnastamisega on tartlastel probleeme. See näitus on isegi paremini peidetud kui esimene, ent võimalik, et pikad otsingud panevad külastajaid nähtut rohkem väärtustama.

Näitusega tutvumiseks annab mulle enesekindel ja väga valjuhäälne valvuritädi, keda ei sega ei kaja ega ERMi sarkofaagi vaib, kataloogilaadse toote. See sisaldab tootenimetusi, aastaarve, kandjaid, sündmusi ja disainereid. Katalooge on tädil absurdselt palju, need panevad mõtlema Tartut ähvardavale tselluloositehasele ja vihmametsade käekäigule.

Näitus koosneb põhiliselt pidulikest ja ultrapidulikest rõivastest, mis on loodud 20. ja 21. sajandil ning milles on kasutatud rahvarõivamotiive. Keeruline on siinkohal midagi lisada: näitus on igav ega kanna oma eepilist nime välja. Kampsunid, siidist särgid ja kleidid lämmatavad üksteist ja mõjuvad agressiivselt rahvuslikuna. Nagu midagi sellist, mida võiks koduseinte vahel selga proovida suure magamistoa peegli ees Varro Vooglaid ja härrad Helmed. Jah, need on naisterõivad, ma tean, pun intended.

Tihe paigutus, keldrivalgus ja vajadus pidevalt kataloogi näppida segavad eksponaatidega tutvumist. Pigem tekitavad need isegi soovi näituselt võimalikult kiiresti jalga lasta. Puudu on ka sügavam analüüs: miks ja kuidas rikastas rahvarõivas teatud aastakümnetel naistemoodi.

Piirdutud on vaid loosunglike väljaütlemistega, kuidas rahvariided aitasid väliseestlastel identiteeti säilitada või kuidas Nõukogude Liit kultiveeris pseudorahvuslikkust. Punase vaiba kleidid ei mõju elavana, aga ilmselt nendega nii ongi. Asjad, mis ongi mõeldud vaid demonstratiivseks kandmiseks, ei täitu tähenduslikumas kontekstis kohe staatuse või võimukuulekusega. Siiski oleks laiema konteksti väljatoomine tulnud näitusele kasuks ning andnud sellel välja pandud kostüümidele suurema mõjukuse.

Rahvarõivaid saab ERMis vaadata selle aasta augustini ning rahvarõivastest inspireeritud tekstiiltooteid märtsini. Mõlemad näitused, eriti aga esimene, on sobivad põhjused palverännaku ettevõtmiseks.

ARVUSTUS

Näitus «Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal»

Kuraator Reet Piiri

Avatud ERMis kuni 2018. aasta augustini.

---

Näitus «Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi»

Kuraator Riina Reinvelt

Avatud ERMis kuni 18. märtsini.