Pidu, mis ei unune

«Pidu». Režissöör Sally Potter Foto: outnow.ch

Pühadehooaeg on läbi, ent pidu kestab edasi. Vähemasti briti intellektuaalses komöödias «Pidu» («The Party»), kus emotsioonid koguvad alles tuure. Paraku küll mitte soovitud emotsioonid… 

Mustvalgetel kaadritel avaneb Londoni korter. Janet (Kristin Scott Thomas) küpsetab näkse, valmistudes tähistama kauaoodatud karjääritõusu poliitredelil. Ridamisi saabuvaid õnnitlusi vastu võttes ei oska naine aga ettegi näha, et külalised toovad endaga kaasa muudki peale meeldiva seltskonna.

Ülikooliprofessor Martha (Cherry Jones) ja tema lapseootel elukaaslane Jinny (Emily Mortimer) ei suuda ukse taha jätta perekasvu küsimusi. Veel täbaramas olukorras on Tom (Cillian Murphy), kes on närvipinge all kokku kukkumas, haarates pidevalt pintsaku alla peidetud revolvri järele. Ainus, kes näib üldse pööravat tähelepanu õhtu staarile, on Janeti parim sõbranna April (Patricia Clarkson).

April lajatab kõigi aadressil pipraseid kommentaare. Kõige enam saab sõnapiitsa tunda tema new age’i usku elukaaslane Gottfried (Bruno Ganz), kes küll enda õnneks mediteerib, kui April ta irooniliste solvangutega üle kallab. Ilma Aprilita oleks film igal juhul pipratopsi jagu tuimem. Samuti kaotaksime karakteri, kes julgeb oma ministriks saanud sõbrannale teatada, et ei usu demokraatiasse.

Mõistagi pole April ainus sõnakas tegelane. Ka Janeti melomaanist abikaasal (Timothy Spall), kes enamiku ajast apaatsel ilmel tugitoolis veini kummutab, on nii mõnigi ülestunnistus varuks. Peoliste vahel praksuv pinge ei pane vaatajat peopääsmete järele õhkama. Pigem tahaks filmitegelasi põgenema keelitada, kuigi vaevalt nad toimuva turbulentsis seda kuuleksid.

Ehkki filmi võiks ristida intellektuaalidest veiniarmastajate koomiliseks tragöödiaks, on režissöör Sally Potter iseloomustanud seda kui «purunenud Inglismaa» portreed. Teatav poliitiline alatoon käib Potteri filmidega alatasa kaasas. Režissööri eelmine film «Ginger & Rosa» jutustas kahe sõbranna sirgumisloo 1960ndate Inglismaal, kus sisenditeks olid seksuaalrevolutsioonile omane piiride ületamine, svingiajastu vaim, ent ka külma sõja  paine ja looklevad protestimarsid.

Sally Potteri film «Pidu». Foto: Kaader filmist

Linateost «Pidu» hakkas Potter kirjutama 2015. aastal, ajendatuna paljuski tõejärgse ajastu mõjust ühiskonnale. Enne filmi valmimist tõid poliitikatuuled aga nii mõndagi ootamatut. Toimus Brexit. Potteri sõnul said referendumi tulemused filmitiimile teatavaks võtteprotsessi ajal. Stsenaarium jäeti muutmata, ent Brexit andis filmile mõttelise lisadimensiooni. Nii rääkis Potter möödunud Berliini filmifestivalil, kus «Pidu» võistles Berlinale peaauhinna, Kuldkaru eest.

Kui välja arvata üksikud terava ideoloogilise alatooniga sõnakõlksud, ei ole poliitiline sfäär linateoses siiski peamine. Küll võib aga teoses portreteeritud seltskonda vaadelda kui mikrokosmost, mis peegeldab segaduses maailma. Oma satiirilisel viisil illustreerib «Pidu» inimeste sulgumist isiklikku mulli ja tõekspidamiste külge klammerdumist. Olgu siis kodus, klaviatuuri taga või peol – igaüks korrutab ikka oma tõde. Selle poolest tabab film ajastu märki, iseloomustades kogu maailma, mitte ainult Brexiti-järgset Inglismaad.

Potteri loodud seltskond on väike, ent arvamuste konflikt suur. Mida oodata siis ühiskonnalt, kus erinevad väärtushinnangud ja tõed paratamatult põrkuvad? Või siis jällegi, miks me üldse ootame, et kõik ühtemoodi mõtleksid? Millal sai vaidlemisest iga inimese meelistegevus? «Pidu» ei vasta kõigile küsimustele, ent nagu paljud inimesed reaalseski elus, vaidlevad ka filmitegelased selle üle, mis on õige või vale või kust jookseb moraali piir. Muidugi, valitsev õhkkond on märksa mürgisem kui tavalises briti keskklassi kodus. Lõppude lõpuks on ju mängus tulirelv ja purunenud südamed.

Sisult tõsine «Pidu» on ometi Sally Potteri senini lõbusaim film. Seejuures on märkimisväärne, et kõigest veidi enam kui tunni pikkusesse filmi on suudetud pikkida hulganisti teravaid tsitaate ja intelligentset satiiri. Nii et olgugi peolistele katastroofiline, on see kinopublikule väärt vaatamine. Kesk läbikukkunud pidu annab film ka kerge jalahoobi idealismile, tuletades meelde, et tegelikkuses suudavad vaid väga vähesed elada vastavalt ideaalidele, mis siis, et me viimaste üle lakkamatult vaidleme...

**

«Pidu»

Inglismaa, 2017

Režissöör Sally Potter, osades Patricia Clarkson, Bruno Ganz, Cherry Jones, Emily Mortimer, Cillian Murphy, Kristin Scott Thomas, Timothy Spall

Linastub kinodes alates 5. jaanuarist, kestus 1 tund ja 11 minutit