Art Allmäe must värv

Sõdurid kannavad kirstu, milles on nende kaaslane. Osa Art Allmäe näitusest. Foto: Raimu Hanson

Eesti kunsti on imbunud poliitika. Ei, ma ei mõtle nõukogulikus laadis käskude-keeldudega poliitikat. Poliitilist teemat viljeleb põlvkond, kes ei ole tundnud nõukogulikku ahistust, kes on vabad kompleksidest ja negatiivsetest mälestustest ning teevad kunstiliste vahenditega poliitikat täiesti vabatahtlikult. See kunst on sündinud suurest südamevalust ja jõuab vaatajani. Tundlik vaataja lisab omalt poolt veel midagi juurde.

Kõige andekamate poliitilise kunsti tegijate sekka kuuluvad minu meelest sellised kunstnikud, nagu Kristina Norman, Tanja Muravskaja ja Art Allmägi. Eesti-vene peres sündinud Kristina Normanist on saanud pronkssõduri problemaatika mitmekihiline ja empaatiline käsitleja. Ukraina-vene peres kasvanud Tanja Muravskaja huvitub rahvus- ja identideedi probleemidest laiemalt ja lahendab neid fotoportreekunsti kaudu.

Art Allmägi sekkus oma kunstiga poliitikasse pärast Krimmi hõivamist Venemaa poolt 2014. aasta mais. Näitus «Külm sõda» toimus 2014. aasta sügisel Draakoni galeriis, kus vastasseisu ida ja lääne vahel sümboliseeris okastraadiline kaitserajatis. Ühel pool oli otse üle tee asuv Vene saatkonna maja, teise poole markeering jäi aga arusaamatuks.

Praegune näitus Tartu Kunstimuuseumis kannab pealkirja «Värvi see mustaks II» (esimene versioon oli väljas kevadel Draakoni galeriis. Siin tahaksin protestida ingliskeelse pealkirja «Paint it black» vastu.). Allmägi on ette võtnud probleemi, mida pealtnäha ei olegi võimalik kujutava kunsti vahenditega edasi anda.

Nimelt jõustus 2015. aastal Venemaal seadus, millega salastati sõjaväelaste surma põhjused. Nii otsustati seepärast, et enamik neist sai surma lahingutegevuses kuskil võõrriigis. Ametliku selgituse kohaselt viibisid hukkunud sõdurid puhkusel. Kuuliaukudest hoolimata seisab lahkamispaberitel surma põhjusena näiteks südameatakk. Tõeline põhjus kuulutatakse riigisaladuseks ja seda ei tohi avaldada ka sugulased, kellelt võetakse vaikimisallkiri. Kui mõne ametliku paberi peal on osa teksti riigisaladuse sisuga, siis värvitakse see mustaks.

Kunstnik on selle ülesandega hiilgavalt toime tulnud. See väljendub eelkõige näituse suurejoonelises ülesehituses: esimeses ruumis kannavad kuus paraadvormis sõdurit kirstu, seitsmenda käes on langenu foto. Järgmises ruumis lasevad kuus paraadvormis sõdurit aupauke. Kolmandas on kaheksa kirstu, mille ees seisavad kaks sõdurit laternatega. Kõik sealne, ka püssid, on värvitud mustaks. Viimases ruumis näeme fotot hauast, mille juures on leinav perekond ja millele on lisatud videoprojektsioon kahest tuules lehvivast mustast lipust.

Suure üldistusega käsitletud üleelusuurused figuurid mõjuvad võimukalt ja agressiivselt. Sõdurite impersonaalsetes nägudes oli kurbuse kõrval tajuda rohkem uhkust kaasmaalaste kangelastegude üle, tapatalgutes osalemise üle. Ma vist ei ole ühelgi näitusel tundnud nii suurt hirmu. Seega sümboliseerib must värv Art Allmäe käsitluses võimu, surma, tõe varjamist ja mõttetut kangelaslikkust.

Mul tekkis kummaline paralleel Tartu kunstimajas toimunud Tanja Muravskaja näitusega «Kangelased» (19.10–12.11.2017). Nägime NATO liitlasvägede sõdurite, noorkotkaste ja kodutütarde karakteriküllaseid portreid. Aga ka nemad on pühendunud oma missioonile. Portreteeritavatele andis kõhedust tekitava tähenduse Jevgeni Zolotko kujundus – ta oli iga tegelase jaoks ehitanud piilari, mida võis võtta nii autahvlina kui ka ausambana.

15. detsembril kuulutati Tanja Muravskaja üheks kunstnikupalga saajaks. Samal päeva anti Tartu Kunstnike Majas aastalõpunäituse avamisel Art Allmäele üle Ado Vabbe preemia. Abo Vabbe ei ole kunagi teinud skulptuuri ega tegelenud poliitikaga, ei ole kunagi kasutanud tuima musta koloriiti. Nüüd antakse Ado Vabbe preemia ükskõik mis laadis tegutsevale heale kunstnikule.

ARVUSTUS

Näitus «Paint it black II»

Avatud Tartu Kunstimuuseumis 14. jaanaurini 2018