Kaks vanameest valel ajal vales kohas Tõnu Kargi uue filmi arvustus!

"Rohelised kassid"

FOTO: Kaader filmist

Kaks vana pätti saavad vanglast välja. Markus (Tõnu Kark) ja Eduard (Sergei Makovetski) on pogris istunud 20 aastat ning valmistuvad nüüd lõpuks välismaailmaga kohtuma. Kumbki mees ei ole tõsiselt halb, mõlemad on lihtsalt elule jalgu jäänud sulid.

Filmi arvustus ilmus esmakordselt 21. novembril 2017. aastal, kui see esilinastus PÖFFil. Avaldame arvustuse uuesti, sest 5. jaanuaril 2018 jõuab «Rohelised kassid» kinolevisse.

  • «Rohelised kassid» 2017
  • Lavastaja ja stsenarist: Andres Puustusmaa
  • Osatäitjad: Tõnu Kark, Sergei Makovetski, Mait Malmsten, Kirill Käro, Ülle Kaljuste ja teised

Välja saades avastavad nad aga, et maailm on mõnevõrra teistsugune, kui nad mäletavad. Aasta ei ole enam 1997, vaid 2017. Pärast mõningast sagimist lepivad sõbrad omavahel kohtumispaiga kokku ning lähevad siis eri teid nagu muinasjutus. Mõlemal on kavas vahepeal paar minevikus pooleli jäänud asja lõpuni viia. Markus läheb ja üritab rikkaks saada, samas kui Eduard otsustab üles otsida oma kunagise armsama.

Filmi kaks peategelast tunnevad selgelt, et on omamoodi liigsed. Nad on mõlemad haruldused, valel ajal vales kohas. Pärast vanglast välja saamist avastavad kaks sõpra end sisuliselt tulevikust. Ometi ei ümbritse neid mitte lendavad autod, robotid või kloonid, vaid hoopis sellised kurioosumid nagu voolujoonelised trammid, nutifonidesse sukeldunud inimesed või seinale soditud fraas «UNTITLED XII». Teisisõnu, nad leiavad end praegusaja Tallinnast. Selles olevikus on meestel esialgu raske kohaneda. Möödaniku suhtes ei tunta nostalgiat, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et kaks sõpra on omas ajas anakronismid. Nad on peaaegu nagu rohelised kassid, keda polegi olemas. Sedasi kummitavad nad vaheldumisi oma uut olevikku ning üritavad selles omale kohta leida.

On võimalik, et Puustusmaa on oma filmis kujuteldavat Tallinna Vene turule mõeldes natuke eksootilisemaks muutnud.

Võrratud näitlejatööd

Esiotsa kulgeb filmi süžee väga sujuvalt. Ka näitlejatööd on suurepärased: Tõnu Kargi mängitud Markus on võimas kuju, tema vastuolud ja sarm lisavad kogu filmile mingi täiesti uue mõõtme. Kuuldavasti kirjutas režissöör ja stsenarist Andres Puustusmaa selle rolli just nimelt Kargile. Selles tegelaskujus on nii soojust kui ka trotsi, nii uhkust kui ka elujanu, nii ettenägelikkust kui ka tagasivaatlikkust. Kark laveerib sujuvalt sõbraliku muheduse ja karmi raskemeelsuse vahel, elukogemus ja uudishimu põimuvad omavahel veatult. Markus on paradoks: ühteaegu karismaatiline ja väsinud; korraga liiga palju ja liiga vähe näinud mees.

Selle taustal mõjub ehk mõnevõrra kummaliselt, et ta alustab filmi mõistulooga pahast skorpionist ja naiivsest kilpkonnast. See on valm, millel on selge moraal: mitte keegi ei muutu eales ning igaüks jääb oma olemusele truuks. Markuse käele on küll skorpion tätoveeritud, ent mingit kandvat kujundit sellest filmis ei teki. Kargu suurepäraselt mängitud tegelane on vastuoluline ja põiklev, tal polegi mingit selget olemust, mille kohta see mõistujutt võiks käia – ja just see ta nii lummavaks teebki.

Markuse sõber Eduard (hüüdnimega Štšuka ehk Haug) on aga melanhoolne, ehk natuke aristokraatliku olekuga heasüdamlik varas, kes on vanglas olles tõepoolest muutuse läbi teinud. Eduard kannatab mäluhäirete all (siit ka julm hüüdnimi) ning peab nüüd pealt nägema, kuidas tema isiksus ja kontakt maailmaga aeglaselt haihtuvad. Esialgu mõjub tema mõningane saamatus peaaegu armsalt, ent peagi saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Ometi mängib Sergei Makovetski teda nõnda, et Eduardi traagikale lisandub ka mingi teatav kergus, mis paneb talle ainult rohkem kaasa tundma ja elama. On näha, et Eduardile on kõige olulisem inimväärikus, ning seda paeluvam on see, kuidas ta püüab raskes olukorras enda oma säilitada.

Ometi hakkab film mingist hetkest – nii umbes kusagil teise poole keskelt – pisut venima. Eduard uitab episoodilistest stseenidest episoodilistesse stseenidesse peaaegu nähtamatuna. See nähtamatus on küll kõnekas ja lubab tal olla tunnistajaks ka väga jaburatele olukordadele, ent ometi süveneb filmi vaadates tunne, et tema seikluste süžeelisel järjekorral pole filmi kui terviku vaatepunktist väga suurt tähtsust. Vaataja näeb, kuidas kahe peategelase lood sageli peaaegu ristuvad, kuid ometi jäävad nad lõviosa filmist teineteisest kaugeks. Kausaalsus katkeb ja nii mõnegi Eduardi stseeni saaks omavahel ära vahetada, ilma et sisu sellest oluliselt kannataks. Eks selline suunata olek peegelda väga hästi ka tema enda meeleseisundit, aga ometi jääb mulje, et stsenaariumi oleks võinud pisut rohkem pingule tõmmata.

Samal ajal tegeleb Markus oma rikastumise plaaniga. Ta loob oma koduks määratud sotsiaalabivarjupaigas kontakte, kasutab enda huvides ära sõjapõgenike majutamisest tekkinud poliithüsteeriat, taastab suhted oma perega ning tutvub möödaminnes kasutatud riiete poe omaniku Martaga (Ülle Kaljuste). Peab ütlema, et ega naistegelastel siin filmis eriti midagi teha pole, kuigi Kaljustel õnnestub siiski üsna vähesega teha võrdlemisi palju.

Kaugus on vaataja silmades

Film on valdavalt venekeelne. Rõõm on jälgida, kuidas Tõnu Kargi triksterlik kuju erinevaid vastandeid omavahel ühendab ning inimestega mängib, ent mõnikord hakkab maailm tema ümber kummalist kuju võtma. Vahetevahel ei ole see olevik, milles Markus ja Eduard nüüd elavad, enam hästi äratuntav, aga see võib vabalt ka vaatajast sõltuda. Teine võimalus on jällegi see, et Puustusmaa on oma filmis kujuteldavat Tallinna Vene turule mõeldes natuke eksootilisemaks muutnud. Näiteks tekitab Markuse Nõukogude Liidu embleemiga spordidress (mille kandmine on küll narratiivselt põhjendatud) alateadlikult väära mulje, nagu oleksid filmi peategelased vangi läinud juba enne 1991. aastat. Selliseid kummalisi momente on filmis teisigi ning igaüht neist võib tegelikult üksikult võttes üsna kergesti kaitsta, aga tervikuna jääb nende pentsik kogutoime ikkagi alles.

Ka nii mõnegi ühiskondliku teema käsitlemisele oleks saanud stsenaariumit kirjutades natuke suurema taktitundega läheneda. Samas on muidugi raske öelda, kas selline enese eksotiseerimise strateegia kõiki vaatajaid häirib. Ehkki kui mõni eesti filmitegija teeks näiteks valdavalt ingliskeelse filmi Eestist, paneks see ju kukalt kratsima.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui paar stiili- või maitsevääratust stsenaariumis kõrvale jätta, on tegu hea filmiga, mille kõige suurem pluss on näitlejate võrratu mäng.

PÖFFil kinos veel 1. ja 3. detsembril. Kinolevis alates jaanuarist.

Loe ka neid

Tagasi üles