:format(webp)/nginx/o/2018/01/05/7463265t1hba6a.jpg)
Eesti keeles ilmus loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia üks tähtteoseid, Konrad Lorenzi «Niinimetatud kurjus: Agressiooni loodusloost».
Lorenzi tähtteos uurib loomade agressiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teoses näitab autor, et kurjustamine ei kuulu loomade igapäevaellu. Võitlus leiab aset eelkõige liigikaaslaste vahel, seondudes seega omasuguste äratundmisega. Vaatluse all ongi eeskätt liigisisene kaklus või lihtsalt teise eemaleajamine. Uuritakse, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse ning kas ja kuivõrd on sel seost inimese agressiivse käitumisega.
Biosemiootik Timo Marani hinnangul näitab teos hästi etoloogia teooria üldistusvõimet, seostades detailitäpsed vaatlused paljude liikide käitumisest nauditavaks tervikuks. ««Niinimetatud kurjus» on üks neist teadusraamatutest, mil on jääv väärtus. Leitmotiiviks olev agressiivsus, selle põhjused ja reguleerimine inimesel on täna teemana sama aktuaalne kui viiskümmend aastat tagasi,» märgib Maran.
Austria zooloog Konrad Lorenz (1903–1989) on üks etoloogia rajajaid. 1940. aastal sai temast Königsbergi ülikooli psühholoogiaprofessor. 20. oktoobril 1943 pidas ta loengu inimese ja looma psühholoogia võrdlusest ka Tartu Ülikoolis. Alates 1951. aastast töötas Lorenz Max Plancki käitumisfüsioloogia instituudis, 1961. aastal sai temast instituudi direktor. Sellel ametikohal töötas Lorenz pensionile siirdumiseni 1973. aastal. Samal aastal pälvis ta koos Karl von Frischi ja Nikolaas Tinbergeniga Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna. «Niinimetatud kurjus» (1963) on tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid.
Raamatu «Niinimetatud kurjus: Agressiooni loodusloost» tõlkis saksa keelest Mari Tarvas, eestikeelne väljaanne on varustatud kahe põhjaliku saatesõnaga: Tiiu Keskpaiga eessõna keskendub autorile, Kalevi Kulli järelsõna etoloogiale, Lorenzi teaduslikule pärandile ning uurimuse «Niinimetatud kurjus» tähendusele ja tähtsusele. Teos ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas Gigantum Humeris.