Noored olid huvitavamad Teatriaasta 2017 kokkuvõte

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ivar Põllu lavastuses «BB ilmub öösel» mängivad Maarja Mitt, Robert Annus (fotol Bertolt Brechti rollis), Kristel Leesmend ja Maarja Jakobson.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Härra Vooremäe Andrus Kivirähki romaanist «Maailma otsas» käib teatris igal õhtul. Kui temalt saaks lõppenud teatriaasta kohta muljeid pärida, õhkaks ta ilmselt paljutähenduslikult: «Oli suurepärane aasta, sai nii nutta kui ka naerda…»

Väiksema teatrikogemuse pealt, kui on härra Vooremäe käsutuses, olekski liiga pretensioonikas hinnanguid anda – esietendub ju aastas ca 200 uuslavastust. Nende kõigi vaatamisega tuleb eeloleval aastal loodetavasti toime Kinoteatri selleks spetsiaalselt palgatud kutseline vaataja, tavalisele teatrikülastajale käib selline maht selgelt üle jõu.

Allakirjutanu kontosse kogunes aasta jooksul poolsada teatrikülastust. Kuid eesmärgiks ei tasugi võtta kogu repertuaariga tutvumist – peaasi, et Eesti mitmekesiselt teatrimaastikult leiaks igaüks midagi oma ootustele ja huvidele vastavat.

2016. aasta kevadel läbi viidud elanikkonna küsitlusest teatri positsiooni ja rolli kohta Eesti ühiskonnas selgus, et kõige enam soovivad vaatajad, et lavastus, mida nad teatrisse vaatama lähevad, oleks lõbus ja pakuks meelelahutust (väga või küllaltki oluline on see 91 protsendi teatrikülastajate jaoks). Teatri ülesandeks peetakse, et see oleks emotsionaalselt rikastav ja vaatemänguline (ülevaade uuringutulemustest ilmus 2016. aasta 7. septembri Postimehes).

Ka teatrikülastuste statistika kinnitab seda, et kõige enam meeldivad inimestele komöödiad ja sõnalavastused, eelistatud žanrite pingerea tipus on ka operetid ja muusikalid. Nooremale publikule pakub keskmisest rohkem huvi ka stand-up.

Eksperimentaalsed lavastused ja osalusteater, uuenduslikud ja avangardsed teatrivormid ning teater, mis sekkub poliitikasse ja on ühiskonnakriitiline, köidab väiksemat osa publikust. Selle vähemuse hulka kuulub ka selle artikli autor.

Minu jaoks on tähtis, et teatris käies saaksin ma aimu sellest, millest Jaak Alliku ilmeka formuleeringu kohaselt «hingab ühiskond» (Sirp 22.12). Sellise valikukriteeriumi tõttu ei leia alljärgnevast ülevaatest suure publikumenuga muusikale ja komöödiaid.

Teater vaikselt ei tiksu

Advokaat Aare Tark kirjutas hiljuti Postimehes: «Meie poliitilised suurülesanded täitusid 2004. aastal. Viimane suur majanduslik eesmärk täitus 2011. aastal, kui liitusime euroalaga. Järgmine peatükk Eesti ühiskonna ja majanduse arengus kestab kohe juba seitsmendat aastat, aga sel peatükil pole ikka veel pealkirja. Peatükki «Vaikselt tiksume siin» me oma edulooraamatusse ju ei tahaks?» (28. detsember)

Maailm on kiirete muutuste ajajärgus. Globaliseerumine, infouputus, raskused eristada tõde ja vale on tavakodaniku asetanud raskete valikute ette. Kui tulevikuvisiooni ei suuda pakkuda vaikselt tiksuvad poliitikud, siis oodatakse seda Kunstilt.

Uku Uusberg lavastab Eesti Draamateatris Anton Tšehhovi «Ivanovi». Legendaarse Avdotja Nazarovna rolli mängib Ita Ever.

FOTO: Siim Vahur

Eesti teatrile «vaikset tiksumist» kindlasti ette heita ei saa. Tegelikult oli lõppenud aasta Eesti teatri jaoks ju triumfaalne – teater NO99 pälvis Euroopa teatrimaailma Oscari (European Theatre Prize New Realities). Kuid taolisi «ahhaa-elamusi», mis meenuvad paarist varasemast aastast, 2017. aasta teatrielu ei pakkunud.

Minu jaoks olid lõppenud aastal kõige suuremateks teatrielamusteks EMTA lavakunstikooli «... ja peaksin sada surma ma» (lavakunstikooli 28. lennu tudengite töö, lav Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits, Eesti Draamateatri «Ivanov» (lav Uku Uusberg) ja Tartu Uue Teatri ja Von Krahli Teatri «BB ilmub öösel» (lav Ivar Põllu ja Mart Koldits).

Teatri NO99 loominguline saak oli eriti võimas 2015. aastal: «NO46 Savisaar» (lav Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo), «NO45 Kodumaa karjed» (töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja), «NO43 Kõnts» (lav Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo), «NO42 El Dorado: klounide hävitusretk» (lav Ene-Liis Semper). Peamiselt need lavastused ju tõidki neile tähtsa preemia. Aastal 2016 lisandus saavutuste loendisse veel ka võrratu «NO40 Pööriöö uni» (lav Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo).

Seevastu lõppenud aasta jäi teatri loominguliste juhtide Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi eemaloleku tõttu varasemast kesisemaks. «NO35 Päev pärast vaikust» (lav Lauri Lagle) ja «NO36 Unistajad» (lav Juhan Ulfsak) on kahtlemata samuti igati korralikud ning teatri NO99 kuvandiga sobivad lavastused. Kuid kõrge tase ja uuenduslik teatrikeel on selles teatris muutunud nii harjumus- ja ootuspäraseks, et publikut, kes ihaleb kogu aeg midagi uut ja enneolematut, on üha raskem üllatada.

«Eesti 100» lavastuste seeria sisse juhatanud «NO34 Revolutsiooniga» ei suutnud ka Ojasoo ja Semper uut imet korda saata, kuigi lavastusele pole ka midagi ette heita. Ometi kummitas kusagil kuklas tunne, et kõiki neid atraktiivseid lavastuslikke võtteid oleks juba nagu enne nähtud. Detsembri lõpus esietendunud kaks uuslavastust «NO33 Hüsteeria» (lav Ene-Liis Semper) ja «NO32 Heasoovijad» (lav Tiit Ojasoo) on mul veel nägemata, ent nagu kuulda, ei puhu kriitikud ka nende puhul võidufanfaare.

Jaak Prints võrdleb Maalehes (28.12) teatrit õunapuuga. Kestvalt õitsemine ning viljade kandmine kurnab iga õunapuud. Vahepeal on vaja aega jõu ja ideede kogumiseks. Nii on arusaadav, et uus arenguhüpe ei sünni kergelt. Kuid liiga kauaks ei tohi loorberitele puhkama jääda, sest nagu ütles Voldemar Panso, teater sarnaneb rohkem kala kui kummipuuga – ta läheb seistes pahaks.

«Kirsiaed» ja «Käopesa»

Aasta kõige enam oodatud teatrisündmused olid minu jaoks Tallinna Linnateatri «Kirsiaed» (lav Elmo Nügaen) ja Rakvere teatri «Lendas üle käopesa» (lav Eili Neuhaus). Mõlema puhul on tegemist väga tuntud kirjandustekstidega ning nende lavale toomisel on alati põnev üritada mõista, miks ja mida soovib lavastaja kanooniliseks kujunenud tõlgendustega võrreldes uut pakkuda.

Ülle Lichtfeldt ja Üllar Saaremäe lavastuses «Lendas üle käopesa».

FOTO: Rakvere Teater

Kahjuks jäid mõlemal juhul kõrgendatud ootused täitumata ning lavastused varem nähtutele selgelt alla. «Käopesa» konflikt oli Elli Neuhausi lavastuses taandatud McMurphy ja õde Ratchedi suhteduelliks ning «Kirsiaias» toimunut püüdis Elmo Nüganen avada mõisaproua Ranevskaja ja tema Pariisi jäänud armukese vahelise suhte kaudu.

Kui kunagises Noorsooteatri «Käopesa» lavastuses sümboliseeris Katrin Saukase õde Ratched halastamatut süsteemi, mis anarhistliku meelelaadiga McMurphyt (selles rollis esines Tõnu Kark) represseeris ja raamidesse püüdis suruda, siis nüüd nägime Ülle Lichtfeldti kehastuses hoopis rahuldamata kirgede küüsis vaevlevat naist. Näidendi laiem ühiskondlik paatos jäi seetõttu tagaplaanile.

«Kirsiaia» puhul on huvitav, kuidas on muutunud ajavaim lavastuse vastuvõttu mõjutanud. Adolf Šapiro lavastatud «Kirsiaias» (1971), kus mängisid Linda Rummo, Mikk Mikiver, Ants Eskola jt, tundus Lopahhin tõelise kultuurivaenuliku jõhkardina ning tema plaan kirsiaed maha raiuda lausa pühaduserüvetusena. Tollases nõukogude tegelikkuses tundus ärimehelik pragmaatiline mõtlemine väga võõrastavana.

Elmo Nüganen lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg.

FOTO: Siim Vahur

Nüganeni lavastuse vastuvõtt toimub aga tänases aegruumis, kus enamik vaatajaist paneb tõenäoliselt imeks hoopis seda, et Ranevskaja ja Gajev sellisest hiilgavast äriideest – kirsiaed suvilakruntideks müüa – oma mõisa päästmiseks kinni ei haara. Kuid see, et mõis lastakse pankrotti seetõttu, et Ranevskajal on kallima juurde sõitmiseks kiiresti raha vaja, tundub ikkagi kuidagi tühine ja väheveenev, ehkki kahtlemata moodne tõlgendus.

Küllap oli see lavastaja teadlik valik, et näidendi tegelased ei näi hoolivat ei üksteisest ega mõisast. Kindlasti annab see ka paremaid võimalusi jõulisemalt esile tõsta näidendi koomilisi elemente. Mina kipun siiski jääma vanasse arusaama Tšehhovi komöödiatest kui naerust läbi pisarate, kus naer ei domineeri pisarate üle, vaid pigem vastupidi.

«Ivanov» päästis

Õnneks päästis minu Tšehhoviga seotud ootused Uku Uusbergi lavastatud «Ivanov» Eesti Draamateatris, millest saab tõenäoliselt üks pretendente aasta lavastuse tiitlile. Ühelt poolt on tegemist stiilipuhta klassika ja vaimustava näitlejate ansambliga, teiselt poolt aga uuenduslike lavastuslike võtete kasutamisega: tegelaste sisemonoloogide suunatus otse saali, Ivanovi enesetapu asemel tema haihtumine vaatajate hulka. Sel moel muudetakse publik otsekui Ivanovi enesehävitamise kaasosaliseks. Ka koomilised elemendid on lavastuses täiesti olemas, kuid nad ei tüki liialt esile (kui pikk nutukoori stseen välja arvata).

Eesti Draamateater näib olevat asunud repertuaari ja lavastajate ringi laiendama. Ootan põnevusega, mida pakub jaanuaris esietenduv «Väike jumalanna» (lavastajaks Izumi Ashizawa Jaapanist), mis saab olema lavakunstikooli füüsilise teatri magistriprogrammis osalejate esimene ülesastumine teatri püsirepertuaaris. Sel aastal esitasid nad oma (kooli)töid NO99 aktsioonide vormis: «Kreeka tragöödiad», «Drag Show» ja «Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba» – kõik huvitavad, otsinguid täis etendused. Tunnen rõõmu, et kõik kolm ka minu mulluses teatrikogemuses sisalduvad, sest ega teatri NO99 aktsioonidele pole alati kerge pihta saada.

Sajandi lugu

Sel aastal valitsesid suured ootused seoses Eesti Vabariigi juubeli tähistamiseks mõeldud lavastuste seeriaga «Sajandi lugu». Avalavastusest «NO34 Revolutsioon» oli juba eespool juttu. Vanemuise ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööst sündis kaks eraldi tantsulavastust ühise pealkirja all «Rännakud» (vastavalt «Maarjamaa laulud», lav Kadri Noormets, ja «Tõotatud maa», lav Tiit Palu»), kuid neid mängiti vaid mõned korrad ja erilist jälge nad meie teatriellu ei jätnud.

Nagu ka VAT Teatri / Labürintteatriühenduse G9 «Sirgu Eesti» (lav Aare Toikka), mis jättis pigem keskpärase mulje. Seevastu vaatajad rongiga Tapale viinud ja Tapa raudteejaamas maha mängitud «BB ilmub öösel» kujunes suurepäraseks elamuseks, milles ka publikul oli oluline roll täita. Müts maha Ivar Põllu ees, kes suudab alati üllatada!

Suveteatri tippteosed

Suveteater on juba aastaid pakkunud teatriaasta tippteoseid. Suvel etenduvate lavastuste arv on kasvanud sedavõrd suureks, et võib rääkida omaette teatrihooajast. Tänavugi etendus üle Eesti kokku üle kuuekümne suvelavastuse, mitmed küll ka kordusena eelmisest aastast. Paljukiidetud Damir Salimsjanovi «Praegu pole aeg armastamiseks» ma kahjuks ise Kolga mõisa vaatama ei jõudnud, loodetavasti õnnestub seda lavastust näha järgmisel suvel.

Kuid ära sai vaadatud Rakvere teatri «Kellavärgiga apelsin» (lav Ringi Ramul) ja «Viimane võllamees» (lav Üllar Saaremäe); Pika Mari «Pärast proovi» (lav Madis Kalmet); NUKU «Mees, kes ei teinud mitte midagi» (lav Aare Toikka), Vanemuise «Roosi nimi» (lav Tanel Jonas) ja TEMUFI «Lembitu – kuningas ilma kuningriigita» (lav Peep Maasik).

Välja arvatud viimane, on kõigi nende puhul tegemist korralikul tasemel tehtud lavastustega, mis aga ometigi mitmest varasemast aastast meelde jäänud suveteatri tippudeni ei küüni. Madisepäeva lahingu aastapäev ja muinaseestlaste vanem Lembitu oleksid küll väärinud professionaalsemat tähistamist kui see poolasjaarmastajalik ettevõtmine, mis suvel Lõhavere linnamäel toimus. Kuid küllap sattusin ma seda lavastust vaatama minnes lihtsalt enda jaoks valesse kohta – publikuhuvi näis etendustel igatahes jätkuvat.

Ehkki oma eriala tõttu peaksin hoolega jälgima ka stand-up-teatrit, mis otseselt ühiskonnaelu valupunktidest ja poliitikast toitu saab, olen sellega kokkupuutumist pigem vältinud. Paari aasta eest Paide arvamusfestivali lõpetamisel sain Eesti noorest stand-up-teatrist negatiivse kogemuse ja see sunnib siiani ettevaatusele. Tegemist on väga nõudliku etenduskunsti vormiga, kus ei piisa vaid oskusest publikut lõbustada – on vaja ka tunda seda valdkonda, mille üle sa nalja viskad. Peeter Oja võib ju mõnikord oma naljadega üle võlli minna, kuid vähemalt ta teab, mida ja keda ta oma esinemistes kritiseerib või parodeerib.

Tõnis Niinemets lavastuses «Homme on täna!».

FOTO: Gert Nõgu

Enamikul noortel stand-up’i tegijatel paistab aga isiklik edevus olevat suurem kui asjatundlikkus ühiskonnaelu toimimise ja poliitika valdkonnas. Seetõttu muutub nende kriitika tihti vaid tühiseks lahmimiseks ja püüdeks publikut iga hinna eest naerutada. Siinkohal sobib meenutada Goethe «Wilhelm Meisteri õpiaastates» kirjutatut: «Ma sooviksin ainult, et näitelava oleks nii ahtake nagu köietantsija traat, et sellele ei julgeks ronida ükski saamatu; tänapäeval peab end igaüks küllalt võimeliseks, et laval paraaditseda.»

Eelmisel aastal sattusin vaatama Tõnis Niinemetsa power-up-komöödiaõhtut «Homme on täna!» (meeskond Birgit Kermes, Kertu Moppel, Mehis Pihla, Karl Kermes). Niinemets on väga andekas näitleja ja ümberkehastuja, kuid Eesti püstijalakomöödiate üldised puudused kipuvad välja lööma ka tema puhul.

Noored alustajad

Avalikkusele seni veel vähetuntud teatrite repertuaarist õnnestus eelmisel aastal vaadata «Riverside Drive'i» (lav Priit Pääsuke) teatris Kelm, «Peksu mõisatallis» (lav Birgit Landberg) teatris Must Kast ja «Puugi protsessi» (näitejuht Loore Martma) Cabaret Rhizome’is. Uute teatritruppide teke on pakkunud vaid rõõmustavaid elamusi – on ju need trupid loodudki soovist ennast loominguliselt teostada ja ühiskonnale midagi öelda. Niisama, ajaviiteks või õhtu täiteks, ei oleks mõtet kesistes oludes ja väheste vahenditega lavastusi välja tuuagi.

Cabaret Rhizome on leidnud Erinevate Tubade Klubi näol endale sobiva laboratooriumi uute teatrivormidega eksperimenteerimiseks. «Otsuse anatoomia» (2015, lav meeskonnatöö) oli tõesti väga huvitav ja uuenduslik lavastus, mis pakkus publikule palju kaasaelamisrõõmu, kuid eelmisel aastal etendunud «Puugi protsessi» puhul ei saa enam hästi aru, kas on tegu teatri või kollektiivse arvutimänguga.

Eelmisest aastast jäid positiivsena meelde ka Renate Keerdi lavastatud «Vaimukuskuss» Von Krahlis ja väga soomelik «Macbeth» (lav Antti Mikkola) Tallinna Linnateatris (nimiosas nägin veel Henrik Kalmetit). Renate Keerd võlus mind ära juba oma «Põletatud väljade hurmaaga» ning ootan nüüd põnevusega kohtumist tema uuslavastusega «TAHE» (see esietendus oktoobris Tartu Uues Teatris). Suure elamuse pakkus ka Theatrumi «Isa» (lav Maria Peterson), mis esietendus, tõsi küll, juba 2016. aastal.

Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastuse «Big Data» (lav Alexandre Zeff) teema ja sõnum olid küll väga aktuaalsed, kuid sellele vaatamata mõjus see üsna igava loenguna kübermaailma ohtudest, ehkki üritas oma atraktiivsust alasti mehekehaga epateerides tõsta. Isegi paljud TedXi konverentside loengud on emotsionaalselt köitvamad, sisukusest rääkimata. Seevastu VAT Teatri «Mister Green» (lav Helen Rekkor) suutis keskkonnakaitse probleemid huvitavas vormis noore vaatajani tuua.

NO99 lavastus «NOДвенадцать».

FOTO: Jekaterina Abramova

Kõige olulisema, mis mulle eelmisest teatriaastast meelde jäi, jätsin artikli lõpuks. Meeldivaimad teatrielamused on seotud noorte alustavate lavajõududega. Kindlasti on üheks põhjuseks ka see, et «vanade tegijate» poolt oli aasta varasemast kahvatum. Vaimustas see, mida on suutnud korda saata Saša Pepeljajev nii EMA lavakunstikooli kui ka TÜVKA noortega. «NO37 NOДвенадцать» ja «Primavera Paunveres» olid hoogsad, visuaalselt nauditavad ja noortelt näitlejatelt suurt füüsilist võimekust nõudvad lavastused, millest ei läinud hoolimata aktiivsest rähklemisest kaduma ka oluline sõnum.

Eriti võimas oli Hageri palvemajas etendunud rituaalne «… ja peaksin sada surma ma». Selle lavastuse puhul hakkas kaasa mängima kohavaim, kandes vaataja vaimus hernhuutluse-aegsesse Eestisse. Väga leidlikult kasutati ära kogu ruum ning liiguti akende kaudu koguni ruumist väljapoolegi. Võrdleksin seda lavastust sugestiivsuse poolest samade lavastajate – Anne Türnpu ja Eva Kolditsa – loodud isuri eeposega hommikuhämuses Vargamäe rabas 2015. aasta suvel

Et lavakunstitudengid ei piirdu vaid füüsilise ja rituaalse teatriga, vaid saavad hakkama ka klassikalistes teatrivormides, seda kinnitas kammerlik Yasmina Reza «Kunst» Tallinn Art Space Galeriis ja Lembit Petersoni lavastatud «Õpetatud naised» Eesti Draamateatris.

Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo teatri Must Kast humoorikas uuslavastuses «Peks mõisatallis».

FOTO: Maris Savik

Läinud aasta oli Eesti teatrile kurb aasta – meie hulgast lahkusid Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla, Kalju Komissarov, Tõnu Mikiver, Arvo Kukumägi. Kaotus on suur, kuid ma ei ole nõus Ita Everiga, kes ütles, et ta ei näe kuskil Aarne-mastaabis näitlejate järelkasvu. Ei olnud ju ka Aarne Üksküla kohe pärast lavakooli see Suur Üksküla, kellena me teda mäletama jääme. Kas ei olnud just tema see, kelle kohta Voldemar Panso teatrikooli ajal ütles, et ta olevat ühekülgne nagu hambahari!

Küllap küpsevad ka tänased noored näitlejad. Ma usun kindlalt, et nende hulgas pole mitte ainult tulevane Aarne Üksküla, vaid võib-olla koguni tulevane Ita Ever. On ju näiteks teater NO99 näitlejad Rea Lest ja Jörgen Liik kehtestanud end lisaks teatrile juba ka filmilinal ning ma ei näe põhjust, miks nende karjäär peaks piirduma säramisega vaid Eesti teatri- ja kinotaevas. Maailm on lahti.

Sotsioloogina ootan ja loodan Eesti teatrilt uuel aastal rohkem ühiskondlikult mõjusaid sõnumeid kandvaid lavateoseid. Mitte tingimata selliseid, mis sekkuksid poliitikasse ja mõjutaksid järgmiste riigikogu valimiste agendat á la «Ühtne Eesti suurkogu» 2010. aastal (ehkki ilmselt just selle lavastuse mõjul jäi 2011. aasta riigikogu valimisteks protestihääli koondav uus erakond loomata). Küll aga sooviks näha selliseid lavastusi, mis aitaksid valijatel mõelda elu põhiväärtuste üle ning jõuda arusaamisele, mis neile selles maises elus tegelikult oluline ja tähtis on. Küllap aitaks seegi kaasa, et valimispäeval mõistlikumad otsused tehtaks.

Tagasi üles