:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7472931t1h58e2.jpg)
Marco Laimre kuvand Eesti kunstimaailmas sarnaneb mõneti Marcel Duchampi omaga. Mõlemad nägid mängu üpris varakult läbi ja asusid kohe selle reegleid rikkuma, jättes tolmu langedes ehmunud kaasaegsed arutlema kunsti piiride ja muude igihaljaste kultuuriteemade üle.
Mõlemad olid alguses tegelikult frustreeritud maaliõpilased, kelle intelligentsust solvas levinud eeldus, nagu oleks kunstniku ülesanne ühiskonnale mõistliku ruutmeetrihinnaga mingit seinte kaunistamise teenust osutada ja ilutsevat mõttevaba silmakõdi tekitada. Kurikuulus on Duchampi ütlus, et ta ei taha olla «loll nagu maalikunstnik», Laimre omakorda on pidanud loenguid «kõige idiootlikematest kunstnikupositsioonidest» jne.
Mõlemad deklareerisid ka ühel või teisel eluetapil kunstitegemise lõpetamist, aga tegid lõpuks ikkagi midagi. Mõlemad on olnud oma väljaütlemistes ka n-ö suured draamakuningannad, kes on omakorda inspireerinud teisi suuri draamakuningannasid (à la Joseph Beuys, «Marcel Duchampi vaikimine on ülehinnatud», 1964). Mõlemad on olnud mõjukad: Duchamp konsulteeris kogude moodustamisel nii Peggy Guggenheimi kui ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumi (MoMA), Laimre omakorda juhtis viimase aastakümne jooksul Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonda ja oli üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kaasasutajatest.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7472173t1h02b3.jpg)
Duchamp suri samal aastal, kui Laimre sündis, ja New York 1917. aastal (R. Mutt, «Fontään») ei ole sama asi, mis Tallinn 1996. aastal (kineetiline installatsioon «Sugar Free»), kuid midagi siin igatahes on, fännisuhe kindlasti. Sport muidugi ka: Duchamp mängis malet, Laimre sõidab hobiklassis motokrossi. 40–50-aastaste seas sai viimane Türil Kihli krossirajal 8. juulil 2017 hobiklassi etapil 27. koha (kokku jõudis finišisse 28 võistlejat).
Siin ma siis olen, seisan Tallinna Kunstihoone suures saalis ja vaatan enda ees postamendi otsas keerlevat Laimre porist tsiklit. Ligi sada aastat tagasi oli Duchamp teinud hulga kuulsaid objekte, mida ta nimetas ready-made’ideks. Need olid sisuliselt suvalised tööstuslikult toodetud objektid, mida kunstnik oli võib-olla veidi «tuuninud» ning seejärel kunstisaali tarinud, jättes siis vaataja mõistatama, kas tegu on mingi peene mängu, sügava kunstifilosoofia, küünilise nihilismi või erinevate tähenduskonstellatsioonide koguperepaketiga.
Nende ready-made’idega algavad kõik kunstiajalooõpikute moodsa kunsti peatükid ja need inspireerisid lisaks Duchampi põlvkonnakaaslastele (dada, sürrealism) ka hulka hilisemaid kunstnike põlvkondi (popkunst, minimalism, kontseptualism jne) tegelikult kuni tänapäevani välja.
Üks paljudest Duchampi õppetundidest oli nimelt, et kontekst määrab kõik (siit algab näiteks institutsionaalne kunstiteooria). Igasugune ese või tegevus muutub kunstisaalis vaat et automaatselt kunstiteoseks: need estetiseeruvad, ülenduvad, kaotavad otsese kasulikkuse ja muutuvad kultuuribrändidena kaubastatavateks. Kunstimaailmal lihtsalt on see võim, kunst toimibki nõnda, ta teeb seda meiega. Ja juba tunnen, kuidas ma hakkangi programmeeritult käituma. Mõtlema, et sel krossirattal ei puudu ka teatav vormiline esteetilisus... Masinad on tõepoolest ilusad ning mootorid on kaunid, eriti tagumiste saalide tootekataloogide stiilis fotodel. «Motor»-logo on kihvt, so eighties. Ja et isegi poripritsmed on kuivanud bensupaagi külge kuidagi… maaliliselt.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7472223t1h2a4c.jpg)
Aga huvitav, millest see Laimre näitus siis ikkagi n-ö tegelikult räägib? Kõigi nende krossirataste varjus, majesteetlike värvifotodega valguskastide varjus, mis kujutavad selle spordiharrastuse keset ja pühamut, garaaž-töökuuri, kohta, kus aeg alati peatub? Kõigi nende adrenaliinirohkete krossivideote ja edwardhopperlikes maanteeäärsetes söögikohtades tehtud toidupiltide varjus? Nende perversselt ruigavate kummist «põssagloobuste» varjus? Esteetika küsimus lahendatud, lülitub mu ajus sisse sümbolite lugemise masin, mis hakkab visuaalse kunsti keelt tinglikuks pidades kohe nendele metafooridele reaalsest elust ankurdavaid vasteid otsima.
Kas see on kriitika, et kunst ei ole siin Eestis viimasel ajal ikka päriselt «päris»? Et kaart eelneb territooriumile ja läbipaistmatud simulatsioonid domineerivad tõelisuse üle? Tüdimus kõigest sellest bürokraatlikust ja poliitilisest sebimisest, mis tegelikkusest enam midagi järele ei jäta? On see eksistentsiaalne äng? Autentsusiha? Alternatiivsusenälg?
Asi on nimelt selles, et see Laimre tsikkel jääb lõpuks ikkagi… jah, tsikliks. Üldse oleks ta oma motikaga nagu ära eksinud sellesse reaalsuse kõrbe, millest rääkis 1980. aastatel nõnda prohvetlikult prantsuse filosoof Jean Baudrillard. See kõrb võib köita veel ainult mõnda aega. Võimalik, et paari aasta eest Hobusepea galeriis alanud ja nüüd Tallinna Kunstihoones tipnenud motokrossi harrastamist tabab pikemas perspektiivis Duchampi maletajakarjääriga sarnane saatus – sellest saab küll Laimre personaalse kunstnikukuvandi orgaaniline osa, aga tulevikus leidub ikka mõni ülbik, kes ütleb välja, et «Laimre motoperiood on ülehinnatud». (Jah, aga ikkagi parem kui Aaron Young näiteks.)
ARVUSTUS
«Motor»
Tallinna Kunstihoones
Kuni 28. jaanuarini 2018
/nginx/o/2013/03/09/1628270t1h5e67.jpg)