Jazz massidesse – Philly Joe's avab taas uksed

Kuus aastat tagasi astus Eesti üks tuntumaid trummareid Reigo Ahven maailma ühe hinnatuma jazz'i-klubi Village Vanguardi uksest sisse, sest soovis seal esitleda oma trio äsjavalminud heliplaati. Klubi omanik sõimas muusikul aga näo täis. 

Ahven pakkus jazz-muusika pealinnas New Yorgis asuva legendaarse klubi omanikule 3000 dollarit, lubas kanda ka kõik muud kulud ning jätta piletitulu loomulikult klubile, peaasi, et plaat saaks esitletud. Pilku, millega tulipunase soenguga vanadaam teda selle ettepaneku peale vaatas, ei ole võimalik sõnadega täpselt kirjeldada.

«Maailmas ei ole sellist rahasummat, millega sina, jobukott, saaksid tulla ja minu klubis oma plaati esitleda, ütles ta mulle suuremat sorti põlgusega,» purskab Ahven aastatetagust seika meenutades naerma. «Istusin pärast seda pauku tunnikese ühes kohvikus ja seedisin juhtunut – pakkusin ju neile minu jaoks üsna korraliku summa raha ja tahtsin head. Natukese pärast sain aru, et ega küsimus polnud minus. Nad valivad ise muusikud, kes nende juures esinevad. Olgugi et tegemist on majakaga traditsioonilisele jazz'ile, mida meie ka tegelikult esindame.»

Sellest sai kaudselt tõuke soov luua selline jazz'i-klubi, kuhu head muusikud võivad ise tulla ennast esinema pakkuma. Nii sündis Philly Joe’s, mis uskumatult lühikese ajaga väga populaarseks sai. Klubi pidi siiski vanas armsas Tatari tänava majas uksed hiljuti sulgema. Loost intriigi ja draamat otsida ei ole mõtet, sest hoone müüdi lihtsalt maha ja uutel omanikel on sellega omad, muusikavälised plaanid.

Ahven käis küll mõnda aega, müts peos, mööda Eestit ringi, et leida võimalusi maja äraostmiseks. «Asukohta ja seisukorda arvestades ei olnud see üldse väga kallis,» märgib tunnustatud muusik.

Üllas eesmärk

Eesmärk oli luua sarnaselt heliloojatega meie rütmimuusikutele päris oma maja, kus võiksid asuda ka külaliskorterid välislektoritele.

«Rääkimata sellest, et meie legendaarsetel muusikutel, kes kandnud rütmimuusika arengu raskust ja on nüüd vanaduses keerulises eluseisus, oleks koht, kus olla.» Ahven pöörab korraks pilgu kõrvale ja lisab: «Viimase 15 aasta jooksul on, nimesid nimetamata, sellist abi mitmel korral vaja olnud.»

Üsna pea sai selgeks, et majaostu raha ikkagi niisama maas ei vedele, ja pealegi võtaksid haldusküsimused ühelt ihu ja hingega muusikult nii palju, et ega muusikaks enam palju aega jääks.

Uued omanikud olid väga mõistlikud ja koostööaltid. «Pealgi, me ei saa ju sellist hõberemmelga pulli korraldada, et riputame end akende külge ja keeldume lahkumast,» muigab Ahven.

Ehitustöödega alustati majas nii, et muusikud saaksid hooaja kenasti lõpetada, ja viimast korda kohtutigi publikuga möödunud aasta viimasel päeval.

Õigete ruumide otsingul

Ahven koos kompanjonide Marti Tärni ja Joonas Oroperviga käisid vaatamas kümneid klubiks enam-vähem sobivaid kohti. Kaaluti kolimist Von Krahli teatri ruumidesse, paiknemist sümpaatselt uuenenud Rotermanni kvartalisse või Telliskivi keskusesse. «Meie tahtsime aga autonoomset paika, kus saaks teha proove ja anda kontserte seitse päeva nädalas, ükskõik mis ajal ja teisi segamata.»

Nagu elus ikka, kõik tuleb siis, kui tulema peab või veidi hiljem. Sõprade kaudu jõudis muusikuteni info, et Vabaduse kohviku keldriruumid, kus tegutsenud mitmeid erineva suunitlusega klubisid, on vabad.

«Need ruumid tundusid esialgu liiga ambitsioonikad, aga kuna erinevatel põhjustel langesid teised variandid ära, võtsime Vabaduse-aluse uuesti arutelusse,» räägib Ahven ning tunnistab: «Sisenedes oli mul kohe tunne, et see on õige koht.»

Uued ruumid on vanadest kaks korda suuremad. Kui palju kuulajaid need täpselt mahutavad, ei ole veel teada, sest esimene proovikontsert populaarse Bluusijämmi näol toimub teisipäeval, 9. jaanuaril. «Aga tundub, et umbes kolm kuni neli korda rohkem kui Tatari tänaval. See tähendab, et saame suuremalt arendada koostööd ka näiteks Jazzkaare ning Tallinn Music Weekiga. Mis omakorda tähendab, et siia satuvad ka sellised suured nimed, kellel muidu meie juurde asja ei oleks, sest Tallinn pole ju New York.»

Ahven ütleb, et nad tahaksid olla oma klubiga partnerid ka teistele festivalidele või organisatsioonidele, aga koht, kus mõnusaid kontserte korraldada, väga palju suurem ruumi mõttes olla ei saa. «Meie esimene eesmärk oli luua koht, kus oleks minimaalse hulga inimestega hea olla. Kui kontserdile tuleb kasvõi kümme inimest, ei ole see läbikukkumine, vaid õnnestunud hea olemine.»

Jazz-muusikale nii lähedale kui võimalik

Uutes ruumides asuvasse klubisse on oodatud kõik ja vanusepiirangut ei ole. Tasub siiski märkida, et eesti jazz'i-publik on Euroopa keskmisest 30 aastat noorem, mis üllatab väliskülalisi.

«Huvi jazz-muusika vastu on suur ja mul on hea meel, et mitme aasta jooksul on inimesed oma käte ja jalgadega hääletanud ning kohale tulnud,» märgib Ahven. «Philly Joe’s on filosoofiliste mõttekobarate kandepind, mitte lihtsalt ruum, kus müüakse õlut ja taustal mängib keegi pilli.»

Kui võrrelda jazz-muusikat kasvõi toidukultuuri tipptasemega, siis kokad klienti päris pliidi äärde ei kipu laskma. «Jazz'is on aga see võimalus, et kuulaja pääseb rütmimuusika kontekstis muusikaliste käsitööoskustega ülemisele riiulile jõudnud muusikutele nii lähedale, et võib saada trummipulgaga vastu pead,» itsitab Ahven. «See on ju nii põnev, kui avastad, et jazz-muusika on palju suurem, pehmem ja karvasem loom, kui arvasid ning ei olegi kole ja ohtlik okassiga.»

Suurejooneline taasavamispidu ehk Grand Re-Opening toimub 30. jaanuaril. Enne seda peab klubis kontserdiga oma 70. sünnipäeva Tiit Lauk, kelle auks astub lavale ka legendaarne Els Himma. Ideaalis toimuksid kontserdid iga päev. Lisaks võiks klubi olla selline koht, kuhu sisse astudes võib külastaja, kel muusikalist annet, leida end laval esinemast või astuda esimest korda DJ-puldi taha plaate mängima.

«Selle nimel me tegutseme. Mitmed nimed, kelle esinemishonorarid oleksid meie jaoks mõeldamatud, on meie juurde juba jõudnud. Rääkimata sellest, et noored muusikud võiksid saada siit lavakogemusi,» märgib Ahven. Lisades, et Tallinna kultuuriameti, hasartmängumaksunõukogu ja Eesti Kultuurkapitali koostöö ja hoolimiseta ei oleks nad alguses jalgu alla saanudki. «Selle toe eest oleme väga tänulikud.»

Eesti jazz'i-klubikultuur New Yorki

Vahepeal jõuab ta aga eestimaise jazz'i-klubikultuuri viia hoopis New Yorki. Neil päevil saab seal miinus 20 kraadile vaatamata alguse Philly Joe’s New York. Pea kaheks aastaks.

«Philly Joe’s Tallinnas ja Philly Joe’s New Yorgis on nagu muusikaline kahesuunaline maantee. Selle vahega, et ühest uksest väljudes on ootamas 600 000, teisest 30 miljonit inimest.»

Tuleb välja, et linnas, kus on maailma suurim muusikute kontsentratsioon ja kus alles mõni aasta tagasi müüdi ametlikel andmetel 5,4 miljonit piletit erinevatele muusikaüritustele, on jazz'i-klubide arv kukkunud alla igasuguse arvestuse – 600 klubi asemel on 20, millest aktiivsed vaid 12.

«Olukord on nii hull, et selle lahendamiseks lõi linnapea Bill de Blasio ööeluministeeriumi, eesotsas ministriga, kes peab sellega tegelema hakkama. Sest tänavakultuur on see, mis on kunstnikke alati selle linna poole tõmmanud.»

Ahven ütleb, et newyorklaste kulmud kerkisid päris kõrgele, kui kuulsid Ida-Euroopast tulevate valgete jazz'i-klubist, mis pealegi pühendatud mustanahalisele muusikule.

«Nende jaoks on see radikaalne, meie jaoks pole küsimustki. Trummarid on vennad ja kõik jazz-muusikud on üks suur perekond. Selge on see, et muusikute hulk seal ületab nõudluse, muusikud on väga õnnelikud, kui saavad esineda heades tingimustes ning saavad selle eest ka mõõdukat honorari,» selgitab Ahven. «Philly Joe’s sellega tegelebki, et muusikud teaksid: on üks koht, kus nemad määravad kõik, on kõige tähtsamad ja hoitud.»

Aga Tallinna tagasi tulles ütleb ta, et kõige olulisem on ühe jazz'i-klubi puhul ajalooline järjepidevus ja perspektiiv. «Tuhanded kontserdid mitmekümne aasta jooksul on väärtus, mis meie muusikas kõik muu üles kaalub.»

Just seetõttu mõtlevad muusikutest klubiomanikud ka täna suurelt. Esialgu on uued ruumid võetud rendile pooleteiseks aastaks, aga märku on antud, et seejärel tekiks võimalus siduda end nende ruumidega 25 aastaks.

«Inimeste ja loomade vahel on üks erinevus – perspektiivitunnetus. Kui meil see juba on, oleks rumal mitte pikemalt ette vaadata. Nagu öeldud, on jazz'i-klubi põhiväärtus pikk ajalugu ja kestvus. Olen seetõttu pöördunud palvega jääda siia veel 25 aastaks. Sellega oleme täitnud esialgse lubaduse, et Tallinnas oleks jazz'iklubi, mis toimiks 30 aastat järjepidevalt,» ütleb ta.

«Meie eesmärk ongi radikaalne ja see ei ole läbiräägitav. Tsiteerides oma sõpra Jalmar Vabarnat – jazz massidesse,» hüüatab ta. «Midagi peab olema maailmas kindel. Aga nagu üks mu teine sõber ütleb, siis üks on kindel, et miski ei ole kindel, ja ka see ei ole kindel.»

**

Jazz'iklubi Philly Joe’s

Loodi 2014. aasta jaanuaris

Tegutses 2017. aasta lõpuni Tatari tänaval

Alates 9. jaanuarist asub aadressil Vabaduse väljak 10

Tegevjuht Marti Tärn

Kava:

9.01 – Bluusijämm

13.01 – Tiit Lauk 70

30.01 – Grand Re-Opening

Täpsem info kontsertide kohta on üleval Philly Joe's Facebooki lehel siin.