/nginx/o/2018/01/09/7472913t1h99c5.jpg)
Narvast pärit Natalie Vinnitskaja on Eestis ja muljalgi aastaid tegutsenud viiuldaja ning orkestrijuht, kuid peale selle, et tegu on suurepäraselt pillimängu valdava daamiga, on ta ka huvitava saatuse ja laheda suuvärgiga inimene.
«Viiuldajaks saada polnud tegelikult minu unistus, ema sundis, ma ise ei tahtnud. Kuna ema oli baleriin, juhendas Narvas balletistuudiot, siis hakkasin ka mina kolmeaastasena seal käima ja pas de deux’sid ja plié’sid tegema. Kui ta mõistis, et minust siiski baleriini ei saa, tuleb kähku ümber kvalifitseeruda, viis ta mind muusikakooli.
Issand, ma mäletan seda õudset päeva. Miinus 20, külm, talv, mina oma viiulikohvriga, ja arutlen endamisi, miks emal küll selline rumal idee tekkis. Viiul, issand, elu on läbi! Palusin: «Ema, palun pane mind klaveriklassi!», aga tema vastas rangelt: «Ei. Kui ütlesin viiul, siis on viiul.» Kuni viienda klassini peksis ta mind kepiga, et ma ikka rohkem harjutaksin.
Kui restoranis 3 euro ja 50 sendi suuruse tunnitasu eest nõusid pesin, kartuleid koorisin ja põrandaid küürisin ning kodus pärast rasket tööpäeva voodisse vajusin, mäletamata isegi oma nime, sain aru, kui väärtuslik mu viiul tegelikult on.
Kuuendas klassis, kui viiulist hakkas õige toon ja vibrato välja tulema, pill kõlama hakkas, vaat siis hakkas tasapisi midagi arenema. Kord hüüdis kontsertmeister: «Kõik, vjso, Vinnitskaja, mul on kõrini, sa mängid kehvasti, ja kui sa kolme kuuga kellessegi ei armu, me rohkem koostööd ei tee. Kas sa, loll, aru ei saa, et viiul on otsekui hinge peegel ja käeliigutustest saab kohe aru, kas sa kedagi armastad või mitte. Armu, kus tahad. Mine kas või pioneerilaagrisse ja otsi sealt armastust, ja et septembris sul viiul laulaks!» Olin 14-aastane.
/nginx/o/2018/01/09/7472919t1h74cb.jpg)
Läksingi laagrisse ja leidsingi esimese armastuse. Praegu on ta üks maailma tippviiuldajaid, elab Prantsusmaal, Dmitri Artjomenko. Pargis jalutades hoidsime käest kinni ja keha vabises erutusest. Ja kui ta mulle põsele musi andis või kergelt taljet puudutas, oli tunne, et kohe suren. Kui vanemad inimesed mõtlevad, mis annaks elule vunki, kas see on grupiseks või sex-shop, koer, kass või akvaariumikalad, sest kõik muu on elus juba tehtud ja nähtud, siis toona tundus puudutuski üle mõistuse olevat.
Venelased õppisid Narvas Vene tänaval ja ta tuli tihti kooli juurde valvesse, taskutelefone siis ju polnud. Mäletan inglise keele tundi, kui paotasin kardinat ja sain aru, et ta on kohal. Teesklesin, et kõht valutab, mulle taheti kiirabi kutsuda, mille peale vastasin, et seda pole vaja, neelasin söetablette, läksin näost roheliseks ja valgeks ning roomasin kuidagi seintelt tuge otsides klassist välja. Õigupoolest vahel isegi musitseerisime Dmitriga koos.
Aga minu juured on siiski omaaegsetest Erich Loidi noorte viiuldajate laagritest eri linnades, kuhu võeti lapsi alates 3. klassist, sest pepupühkimisega polnud seal kellelgi aega tegelda. Ootasime ja palvetasime, et tuleks juba suvi ja saaksime jälle kõik kokku.»
«Kõigepealt lõpetasin Narva muusikakooli, siis astusin konservatooriumisse Jüri Gerretzi klassi, kuid jätkasin õpinguid Moskvas ja sain diplomi Leningradi konservatooriumist.
Mõnda aega töötasin Estonia teatris ja mõistsin, et sellest tööst tüdineb kiiresti ära. Igav! Üks ja sama, mingid operetid, mingi jama. Kell kolm algab proov, kell seitse etendus. Käis pidev klatšimine, pealegi oli orkestriaugus alati kohutavalt külm ning rotid ja hiired jooksid ringi. Et mitte ära külmuda, tuli pidevalt tipsutada. Mõtlesin: kurat, kas ma siis selleks 20 aastat pillimängu õppisin, et selles augus istuda, kusjuures palk oli pea olematu.
Otsustasin, et rohkem ma seal olla ei taha, ning hakkasin pulmades mängima. Ühe pulmaga teenisin kuupalga, lisaks anti süüa-juua ja pandi karbiga kaasagi. Arutasin asja oma juudi ajuga ja leidsin, et peab ise peokorraldusfirma püsti panema. Korraldasin kõike alates hobuste ja kaarikute laenutamisest, mustkunstnikest ja varieteest kuni catering’ini. Tram-pam-paa, kuidas 90ndatel pulmi peeti! Raha voolas ojadena. Teenisin päevas 10 000 krooni ja eriti tulus oli detsember, kui korraldasin sada banketti ja teenisin 200 000 krooni kuus. Ja mulle tundus, et selline magus elu kestab igavesti, ja ei pannud raha kõrvale. Ilmselt on inimese psühholoogia selline, et kui täna läheb hästi, arvab ta, et nii läheb ka homme.
Ilus elu lõppes siis, kui tuli majanduskriis ja eurole üle mindi. Tekkis täielik vaikus. Mitte ühtki pulma. Ainult matused, ja neidki oli harva.»
/nginx/o/2018/01/09/7472923t1h9c05.jpg)
«Mis ma nüüd teen, mõtlesin. Hakkasin Narva koolis eesti keelt õpetama, aga ikkagi ei tahtnud ma pillimängu jätta. Kuna töötasin kunagi Peeter Sauli orkestris, oli minu sisse jäänud armastus estraadimuusika vastu – no mis teha, kui ma ei tunneta ennast tõelise klassikalise muusikuna, kes harjutab päevas kümme tundi, aga aega ju pole ja see on liiga igav. Elu pole ju harjutamiseks, vaid elamiseks – muidu suredki koos selle Bachi ja Mozartiga, anna mulle, jumal, sellise jutu eest andeks.
Kohtusin paljude Sauli orkestri liikmetega, kes olid töötuks jäänud ja kel kõigil oli suur soov pilli edasi mängida. Panin silmad kinni ja mõtlesin, millest alustada. Kust saada noodid, kuidas saada repertuaari, kust saada raha. Tahan rõhutada, et kui tunnetad enesel missiooni – et midagi on sulle ülevalt poolt antud – ja kui sa seda ära ei kasuta, siis jumal viib su ikkagi ülesande täitmiseni, aga teisi teid pidi.
Sest kellena ma töötanud pole! Kokana, nõudepesijana, vaibamüüjana, eesti keele õpetajana, peokorraldajana, maniküürija ja pediküürijana, pidasin 14 aastat oma massaažisalongi. Kui mõne aasta eest tekkis draama ja kohutav aeg isiklikus elus, palusin sõbrannat, et ta võtaks mind nõudepesijaks oma restorani, kus olin 15 aastat esinenud, tahtsin mõtteid mujale viia ja alustada uut elu.
Kõik muutus. Suhtumine inimestesse, töösse; hakkasin hindama kõike, mis mul olemas on. Alati tundub ju, et kusagil mujal on parem, aga kui restoranis 3 euro ja 50 sendi suuruse tunnitasu eest nõusid pesin, kartuleid koorisin ja põrandaid küürisin ning kodus pärast rasket tööpäeva voodisse vajusin, mäletamata isegi oma nime, sain aru, kui väärtuslik mu viiul tegelikult on. Kui tore on olla laval šikis kleidis, kaelas briljandid, seista ja mängida.»
«Nii et polegi vist valdkonda, mida ma poleks katsetanud, aga ikkagi jõudsin orkestri ja estraadini välja. Sellise mõnusa estraadini. Mängime minu lemmikheliloojat Raimond Valgret; kahju, et teda mõni tasemel juudi produtsent omal ajal Ameerikas ei tutvustanud, ta olnuks maailmanimi. Lisaks mängime Muslim Magomajevi ja Arno Babadžanjani laule ning väga palju prantsuse estraadi: Charles Aznavouri, Joe Dassini, Michel Legrandi laule.
Ja nüüd on orkester Fokstrott juba viieaastane. Orkestris on praegu 22 liiget, lisaks seitse solisti – normaalne bande! Sel nädalavahetusel peetavatel üritustel osaleb aga 150 inimest, kõiki on vaja toita, majutada ja kõigi peput pühkida, nii et praegu jääb ööpäevas magamiseks kolm tundi. Ise ma, loll, selle masinavärgi käima lükkasin ja tagasiteed ei ole.
Seekord laulan ma ise ka. Otsustasin: minu juubel, teen, mis tahan, sest lauljad olid mulle alati öelnud, et Vinnitskaja, pane suu kinni ja ära võta meilt leivatükki ära.
Ja kontserdi lõpul saab näha minu balletikooli ettevalmistusgrupi tunnistust, mille lõpus on väikese Nataša Vinnitskaja soov, kelleks ta saada tahab: miilitsaks-piirkonnainspektoriks.»
Natalie Vinnitskaja tähistab oma sünnipäeva kolme üritusega
12. jaanuaril kell 18 algab Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses galakontsert, kus peale orkestri Fokstrott esinevad sopran Marina Morozova (Milano), Rafael Sharafetdinov Narvast, trio Romanss Tallinnast, Toomas Krall ja Eduard Toman Tallinnast, Natalja Boiko Moskvast jpt. Laval on ka Natalie poeg Hambardzum ja tütar Lusine Kechek.
13. jaanuaril kell 17 on galakontsert Narva kultuurikeskuses Geneva ja laval on veelgi rohkem esinejaid, näiteks kohalik noorte bigbänd.
Kaks retrolimusiini, kolm Volgat ja kolm Pobedat ning buss viivad esinejad ja publiku Narva-Jõesuu Meresuu spaahotelli, kus kell 20 toimub «Vintage retro stiilipidu». Esineb sving- ja rock’n’roll-bänd, näha saab Vinnitskaja viiuli-show’d, varietee-etendust, Narva-Jõesuus puhanud kuulsate daamide portreede näitust, madude show’d, mustkunstnikke jpm, lisaks retrodisko, kesköine ilutulestik mere ääres, karaoke ning bufee-õhtusöök.