Raamat Donald Trumpist: stabiilse geeniuse argipäevad

Raamat «Tuli ja raev. Sissevaade Trumpi Valgesse Majja». Foto: JUSTIN SULLIVAN/AFP/Scanpix

Ajakirjanik Michael Wolffi raamatust «Tule ja raevuga. Sissevaade Trumpi Valgesse Majja», mis juba enne ilmumist ettetellimuste läbi bestselleritabelid vallutas, saab kirjutada kahte moodi: kas keskendudes raamatule endale – teosele, tekstile – või siis hoopis selle peategelasele, USA 45. presidendile Donald J. Trumpile. Kusjuures soovitaksin eelistada just sellist, käändevormis pealkirjatõlget, mis arvestab fraasi konteksti algupärases lauses. Nimelt ähvardas president Trump Põhja-Koreast lähtuvale ohule vastata «tule, raevu ja ausalt öelda sellise jõuga, millist maailmas pole enne nähtud».

Raamatuarvustus

Michael Wolff, «Fire and Fury: Inside the Trump White House». New York, London 2018, 336 lk

Kiusatus keskenduda teose peategelasele Trumpile on suur, eriti seetõttu, et meedia ongi raamatust välja noppinud eelkõige tema presidendikampaaniat, ametiaja algust ja administratsiooni komplekteerimist puudutavaid väiteid, vahendanud Donald Trumpist maalitud psühholoogilist portreed. Milles kõiges oli tegelikult ehmatavalt vähe uut ja üllatavat.

1980ndatel, kui nende ridade autor oli väike ja alles hakkas raamatuid lugema, ei eksisteerinud sellist nähtust nagu spoileripaanika, ei olnud ohtu, et mõni sõber sulle helistab – kui kodus muidugi telefon üldse olema juhtus – ja «Krahv Monte-Cristo» põnevamad kohad ära lobiseb, lugemisrõõmu ära rikub. See sündroom ja paanilise hirmu ajastu sai õigupoolest suurema hoo sisse sünkroonis Harry Potteri raamatute üleilmse menuga ja öösiti poeukse taga järjekorras oodanud laste hirmuga, et mõni sõber nende isikliku kangelasteo sedasi midagi välja rääkides ära lörtsib.

Nagu Harry Potter

Paralleel potteriaanaga ei ole Wolffi raamatu puhul üldse kohatu, nii pöörast meediamöllu ja ostuhullust ühe tegelikult päris keskpärase ja tavalise raamatu puhul mujalt ei mäletagi. Sest nii nagu Potteri-sari polnud esimene, ainuke ega parim noortele lugejatele mõeldud fantaasiasaaga, pole Michael Wolffi raamat esimene, ainus ega ilmselt ka parim Trumpi esimese ametiaasta jooksul temast ilmunud teos. Lihtne Amazoni-otsing leiab mitu lõppenud aastal ilmunud teost, millest mõni rohkem, mõni vähem tuumakas kui kõnealune raamat, mõni andunud toetaja (Corey Lewandowski, Newt Gingrich), mõni uurivate ajakirjanike (Michael d’Antonio, Joshua Green, Luke Harding), mõni õigusteadlaste-politoloogide (Alan Dershowitz, Brian Klaas) kirjutatud.

Igatahes ei tule lähiminevikust meelde ühtegi teist raamatut, mille eranditult kõik põnevamad kohad oleksid juba enne selle lugejate kätte jõudmist meedias ümber jutustatud, läbi analüüsitud ja üle maailma kõigi vähegi asjast huvitatud inimesteni viidud. Seda enam mõjus humoorikalt ETV «Ringvaate» saatejuhi Grete Lõbu pöördumine esmaspäevaõhtuses saates raamatu nädalavahetusega läbi töötanud kolleegi Kajar Kase kui «ühe vähese eestlase poole, kes on raamatule küüned taha saanud ja selle läbi lugenud».

Globaliseerunud ja võrgustunud maailmas asjad muidugi niiviisi ei käi, suutsin nädalavahetusega omaenda sotsiaalmeedia kontaktide hulgas kokku lugeda ligi 20 sõpra-tuttavat, kes Facebookis Wolffi raamatu e-versiooni lugemisega eputasid. Neid eestlasi, kes raamatule «küüned taha on saanud» ja teose praeguseks läbi lugenud, saab kindlasti loendada sadades, mis seab omakorda küsimärgi alla raamatu eesti keelde tõlkimise ja väljaandmise mõttekuse.

Niigi teada olevad lood

Keda ja miks peaks see teos kõnetama? Nagu Kajar Kase õigesti märkis, Eestis kindlasti vaid neid pigem väheseid Ameerika sisepoliitika huvilisi, kelle pärast vaevalt on mõtet maakeelset tiraaži välja anda. Oma igapäevast välispoliitiliste uudiste doosi vaid «Aktuaalsest kaamerast» ammutava inimese jaoks võib raamat ja selles sisalduvad paljastused muidugi üsna šokeerivalt mõjuda, kuna rahvusringhäälingu teleuudised on miskipärast valinud järjekindla stiili kujutada Donald Trumpi kui üsna harilikku vabariiklasest presidenti, mitte sellist koolikiusaja mentaliteediga eneseimetlejast labiilset klouni nagu näiteks ülemaailmne uudistekanal CNN ja mitmed sellest veel märksa vasakpoolsema kallakuga Ameerika televõrgud.

Neile, kes aga välisuudiseid veidi põhjalikumalt jälgivad, raamat teab kui palju üllatusi ei paku. Ajakirjanik Wolff on oma loo Donald Trumpist ja tema «lendavast tsirkusest» kirja pannud hästi lihtsas ja kergesti loetavas stiilis, veidi ehk isegi liiga ajaleheliku lausega, mis mõjub seda sorti poliitikaraamatuid ja biograafiaid lugema harjunud inimesele võõristavalt ja sunnib küsima, miks autor meist kui lugejaist nõnda kesisel arvamusel on. Sest läbikomponeeritud poliitilise biograafia asemel meenutabki see tekst rohkem üldhuviajakirjas ilmunud pikemate portree- ja olemuslugude tsüklit, mida on küll hästi mugav ja nauditav lugeda, kuid milles teisalt napib kaalukust ja analüüsi.

Wolff esitab raamatus seeria paljastusi, mis USA sisepoliitikat jälgivale lugejale kuigi suure üllatusena ei saa tulla. Loetlen neist mõned.

Trump tegelikult ei soovinud presidendivalimisi võita ega arvestanud stsenaariumiga, et peabki päriselt Valgesse Majja kolima. Trumpil puudub tähelepanu- ja keskendumisvõime, seetõttu ei suuda president lugeda Twitteri-postitusest pikemaid tekste ega töötada riigijuhtimiseks hädavajalike dokumentidega.

Presidendi administratsioon moodustati valdavalt ilma poliitilise või riigihaldusliku kogemuseta inimestest, Trumpi pereelu on kõike muud kui harmooniline ja pilvitu. Valge Maja meeskonda iseloomustab pidev ja halastamatu omavaheline rivaliteet ja presidendi stiil ongi pidevalt oma alluvaid vallandada ja nende asemele uusi, tihti veel kogenematumaid leida.

Donald Trump on põhimõtteliselt üks suur laps, kes vajab kogu aeg tähelepanu ja tunnustust, presidendi avalikud esinemised ei luba teda pehmelt öeldes just intellektuaaliks pidada, vaid pigem üsna primitiivse sõnavaraga labasevõitu populistiks, kellel on pealegi suuri probleeme elementaarse süntaksiga.

Trump vahib kogu aeg telekat ja sööb rämpstoitu, tal on tegelikult üsna ahtavõitu silmaring ning kesine teadmistepagas, mis puudutab sisepoliitikat ja maailma asju, majandust ja kultuuri – põhimõtteliselt kõike –, ja Valge Maja tegutseb endaloodud kummalises kaose ja valede ning pooltõdede maailmas.

Valge Maja apsakas

Presidendi tekitatud tulekahjusid ei kustutatagi, vaid neilt tõmmatakse tähelepanu ära uusi põlenguid süüdates – skandaale ja probleeme ei püütagi lahendada, neid ei seletata, vaid avalikkusele söödetakse läbihekseldamiseks ette üha uusi ja uusi skandaale, kuni avalikkus väsib ja meedia lihtsalt ei jõua enam sammu pidada. Neile teadmistele saime sellest raamatust vaid kinnitust.

Need inimesed, kelle meelest kogu kirjeldatud kuvand on presidendi suhtes vaenuliku «liberaalse meedia» vandenõu, said oma uskumustele kinnitust. Et «valede masin» töötab täistuuridel edasi ja mustab häbematult nende palavalt armastatud riigimeest, vägagi stabiilset geeniust.

Kui midagi Wolffi raamatu puhul tõeliselt üllatas, siis eelkõige Trumpi administratsiooni kogenematus ja lihtsameelsus, mille tulemusel Michael Wolff Valgesse Majja mitmeks kuuks materjali koguma ja tundub et üsna vabalt ringi liikuma üldse lubati. Oli ju tema varasemaist raamatuist ehk tuntuim «Mees, kellele kuuluvad uudised. Sissevaade Rupert Murdochi salajasse maailma» («The Man Who Owns the News: Inside the Secret World of Rupert Murdoch», 2008), mis võinuks ometi mõnes peas häirekella helisema panna. Või tolle raamatu kummaline ambivalentsus ja Murdochist maalitud ootamatult sümpaatne pilt just võlusid presidendi abisid? Või mis tõenäolisem, nad polnud seda ega teisigi Wolffi kirjutisi lihtsalt lugenud ega vaevunud ka taustauuringut tegema.

Hoolimata sellest, et raamat ei šokeeri poliitikasõpra millegi seniteadmata avalikuks tegemisega, võib seda USA-huvilistele sellegipoolest soovitada – kasvõi selleks, et seltskonnas noogutamise asemel kaasa rääkida saaks. Wolffi lihtne stiil lubab teose ühe-kahe lugemisega läbi töötada, kuigi, jah, eks veidi lihtsam on seda teha inimestel, kes ei pea avama Wikipediat, et kontrollida, kes on William Jennings Bryan, Rahm Emanuel või Sean Hannity.