Masinad – kuidas nad töötavad?

Trent Reznor & Atticus Ross «The Vietnam War». Foto: Plaadi esikaas

Trent Reznor & Atticus Ross

«The Vietnam War»

Null

Hinne: 4

Kui teil õnnestub Trent Reznoriga 1992. aastal kohtuda ja nimetate tema bändi Nine Inch Nails stiili industriaaliks, polegi ta väga vastu, kuid märgib, et kui küsida inimeste käest mõnda industriaalibändi, ei nimetata Throbbing Gristle’it, vaid midagi muud, Ministryt, NINi, ja sellest on veidi kahju. «Sest mis see industriaal tänapäeval ju muud on kui tantsumuusika. Igaüks võib saja taalaga osta trummimasina,» ütleb ta.

Reznor on pärit Pennsylvaniast. Reznor ja tema publik on lapsed, kelle vanemad põgenesid linnadest, kui tööstus Kesk-Lääne maha jättis, kuid ei suutnud põgeneda majanduslanguse ja sotsiaalprobleemide eest. NINi debüütplaat «Pretty Hate Machine» ehk polegi niivõrd tehnotuleviku tooja kui lapsehirmu jätkumine. Reagani poliitika ajas USA tööstusjärgsesse ajastusse. NINi mehhaaniseerimine näitab inimese jõuetust selles. Keegi ei kõneta religiooni, seksuaalsust ja korporeaalsust nii alasti kui NIN.

Üks suuri Reznori mõjutajaid on Jane’s Addictioni kontsert, kuid Reznori vabastab süntesaatorite sünd. See tähendab, et võib teha muusikat üksi. Reznor töötab klahvpillipoes ja siis koristajana ühes Clevelandi stuudios, kus öeldakse, et tema pestud põrandal on viigid sees.

Reznorist saab rokkstaar, mees, kes kontsertidel näeb välja kui pronksiajastu inimene. Mees, kes ostab tosinaid geipornoajakirju ja peidab nende pilte stuudios kohtadesse, kust neid avastatakse alles kuid hiljem. Loo «Closer» video on meditatsioon Joel-Peter Witkini fetišifotode teemal, filmitud 1920. aastate filmilindile. Selles vilksatavad ristilöödud ahvid, kokkupalmitsetud juustega tütarlapsed ja otsekui saksa ekspressionistide gravüüridelt pärinevad töösturid.

Reznor pöörab uue lehe plaadiga «Ghosts I–IV» (2008). 20 aastat Reznorit saab läbi. «Ghosts» on ambient-plaat, Reznor ei karju enam silmi peast. Sellise plaadi kohta ütleks suurfirma «abort». Reznor väljastab selle ise ja teenib esimese nädalaga 1,6 miljonit dollarit.

Järgneb koostöö David Fincheriga, sealhulgas Oscar filmi «Social Network» muusika eest.

«Vietnam War» on 10-osaline doksari Vietnami sõjast, milles saavad sõna John Kerry, Henry Kissinger, Jane Fonda jt. Sarja tehti kümme aastat ja see maksis 30 miljonit dollarit. Mõned veteranid on jõudnud pahandada, et sari on sõjavastane. Lavastaja Ken Burns on vändanud ka dokfilmi Jack Johnsonist ja sarja «Jazz».

Perry Farrell laulis sellest, kuidas ta vaatab telerist LA rahutusi ja masturbeerib. NIN laulis «It comes down to this – your fist» ja rusikareegel kehtib ka sõjas. Reznori ja Rossi muusika sisaldab nii klaverit kui ka digitaalset raginat. Techno/rock-klassitsism. «See sari murrab teie südame,» kirjutab New York Times, ja suur osa süüd lasub muusikal. Kui tundub, et kolmikvinüül ei kajastagi sarjas kõlavat kogu Reznori muusikat, siis mitmed palad leiduvad just nimelt «Ghostsil». Ghostnotes.

Lisaks Reznori muusikale sisaldab sari 120 populaarset laulu sõjaajast: Led Zeppelin, Miles Davis, Johnny Cash jpt. Reznor selle valikul vist ei aidanud, kuigi oleks kahtlemata suutnud, sest tõi ta ju kokku näiteks Oliver Stone’i filmi «Natural Born Killers» (1994) plaadile Leonard Coheni, NINi ja Dr Dre. Eks hakati trentšmantlis, seksistlikku Reznorit ka tõsisemalt võtma, kui Cash esitas tema pala «Hurt».