Ivar Põllu soovib, et tema teater ei muutuks mugavaks

Tartu Uue Tearti loominguline juht Ivar Põllu. Foto: Sille Annuk / Postimees

Tartu Uus Teatriga meenub ennekõike Ivar Põllu nimi. «See on mäng, unistus, armastus, töö, areng, koostöö,» vastab Ivar Põllu küsimusele, millega temal seostub eesti teatrit muutnud sõnade kogum.

Täpselt kümme aastat tagasi esietendus Lutsu teatrimajas tegutsenud Genialistide Klubis «Sadama võim». Conor McPhersoni näidendil põhineva Ott Aardami lavastuse sisuks oli kolme eri põlvkonda kuuluva mehe lood valikutest ning neisse takerdumisest. Just selle ajaloolise lavastusega, kus mängisid Evald Aavik, Ago Anderson ja Markus Luik, märgitakse Eesti ühe jõulisema erateatri, Tartu Uue Teatri algust.

Esimene Tartu Uue Teatri nime all lavale jõudnud lugu oli Jevgeni Griškovetsi «Vene rännumehe ülestähendused», lavastajaks Ott Aardam koos Mart Aasaga. Esietendus toimus 2008. aasta augustis Tartu Uue Teatri maja taga asuvas Genialistide Klubis.

Pärnus Endla teatris viis aastat dramaturgina töötanud ning siis Tartus oma klubi teinud, kuid laiemale üldsusele eelkõige toona Genialistide lauljana tuntud Ivar Põllu esimene Tartu Uue Teatri lavastus jõudis publikuni 8. septembril 2008 Tartu pärmivabriku küünis, tegemist oli Põllu autorilavastusega «Endspiel», kus mängisid Andres Keil, Katrin Pärn, Martin Kõiv, Ragne Pekarev ja Katrin Ruus.

Pärast mitmeid kohtumisi eri situatsioonides on Ivar Põlluga teie-vormis vestelda võimatu, ta lihtsalt hakkaks naerma.

-Ivar Põllu, 11. jaanuaril saab Tartu Uus Teater kümneaastaseks. On seda palju või vähe?

Seda on vist palju.

- Miks sa nii arvad?

Kui tegime neid algatusi kümmekond aastat tagasi (Genialistide Klubi, Müürileht, Tartu Kultuuritehas, Tartu Uus Teater), ei tea, ehk teised, aga mina küll ei mõelnud mingi pikaajalise plaani peale. Seda oli vaja teha, sest oli see hetk, kus see oli võimalik. Ja oli huvitav, ehk isegi erutav. Selles mõttes olen ma üllatunud, et kõik need asjad on omal moel tänapäeva jõudnud. Ja et see oli juba kümme aastat tagasi. See on ju pikk aeg.

- Nimes ütlete, et olete UUS teater, milliseid väljakutseid või piiranguid see nimi teatrile seab?

Varem murdsime selle üle rohkem pead, eriti siis, kui viis aastat sai täis, oma saal oli käes ning esmased unistused hakkasid otsa lõppema, jõud juba oligi otsas, esmane ja teisene seltskond pudenes laiali ning kõik teised teatrid olid palju uuemad ja ägedamad. Nüüdseks ei ole me organisatsiooniliselt enam mingist otsast uued tulijad, aga ei murra ka enam selle «uue» üle pead.

Uus ei tähenda meie jaoks värskelt ostetut, uus tähendab pigem ehedust. Millest muust see keskealine ikka saab rääkida kui ehedusest ja värskusest.

Teater on leiutatud, teatriskäimise komme ja harjumus on olemas, juba ammu enne meid. Kui tahame üldse teatrit teha, siis peaks seda tegema selle tava ja harjumuse «sisse tungides», aga ehedalt, nii nagu vaid meie saame seda teha, iseendana siis. See ei tähenda mitte originaalitsemist ega õpiku järgi teatrikehandi taastootmist.

- Kes on praegu need uued ja ägedad?

Uusi on ju pidevalt, omas elemendis on nad kõik ägedad ka. Iseasi, kas nad suudavad luua resonantsi või järgnevusi, mis on ju teatris väga oluline – üks lavastus või etendus ei muuda suurt midagi, aga sellest tekkivad lained või järgnevused muudavad märkamatult palju.

- Miks oli vaja luua Tartu Uus Teater ja kui palju on vajadus või põhjendused nende aastatega muutunud?

Ideed olid õhus, aga neid polnud võimalik muudmoodi teostada. Ju siis olid ka võimalused õhus.

-Kas praegu on sul nende ideede teostamiseks vaja oma teatrit või saaksid ja oleksid valmis ka mõnda nn riigiteatrisse minema?

Kui ma alustaksin praegu? Oma vabaduse olen ma saanud ikkagi oma teatrist, aga ma võin selle vabadusega nüüd minna kuhu iganes.

Aga ütlen ka igaks juhuks ära, kui pole aru saada olnud, et ma ei vastanda teatritegemise vorme. Nn riigiteater ja nn erateater pole mingil viisil vastandid sisulises osas. Nn erateater on samamoodi kammitsetud ja eelarvamustega ja silmaklappidega ja jännis, aga teistmoodi. Ja mitte vastandpunktides.

- Erateatri tegemine pole lihtne, aga mis on kõige keerulisem ja miks?

Erateatri tegemine on kohutavalt lihtne. Aga selle pidamine on tüütu ja keeruline, nagu vanapaganaga võidu silla ehitamine.

Kõige keerulisem oli vist selgitada ametkondades, miks peab selline asi ülepea olema. Ja kui juba on, siis miks jumala pärast peaks seda riiklikult või maakondlikult toetama. «Tartus on ju teater juba olemas,» kõlas päris tavaline vastus.

Kuna me keegi polnud varem ise oma teatrit ehitanud, oli kõik minu meelest suurel määral ka seikluslik ja põnev. Ning kuna enamasti kõik, kes laval tegutsesid, olid juba kuskil süsteemis professionaalse teatriga kokku puutunud, siis me ei pidanud midagi päriselt leiutama. Pigem me juba teadsime, MIDA me ei taha teha või KUIDAS me ei taha teha.

- Miks pole ikkagi nn riigiteater, riigirepertuaariteater sinu arvates hea vorm teatri tegemiseks?

Ma ei arva, et see pole hea vorm, paljude jaoks on see kindlasti hea vorm teatri tegemiseks, ainuvõimalik. Minu jaoks on selles sisuliselt liiga palju vaid lünkade täitmist, looming nagu töövihiku täitmine. Mõnikord äkki ainult valik A või B, linnuke õigesse kastikesse? Erasektoris on teistmoodi. Aga seegi raam on meie enda peas, keegi teine näeb seda kindlasti kõrvalt ja saab suure häälega naerda.

- Manifestis on kirjas, et «Siingi ei saa teoks iga idee – kaugel sellest». Kes valib välja ideed, mis saavad teoks, ja millised on need valikukriteeriumid?

Siiamaani olen enamasti mina valinud ja vastutanud. Aga see tähendab ikkagi arutamist ja nõupidamist, ideede kontrollimist. Valikukriteeriume ei saa kunagi olla üks ja need peavad pidevalt muutuma.

Tulemus võiks olla selline, mida tahaks ise teatris näha, aga mida ei ole millegipärast olemas või pole näinud. Lavastused, mis võiksid välja tulla ka kusagil mujal, seal, kus on parem ja kõigil lihtsam end teostada – miks me peaksime neid siis ise tegema, ninast veri väljas.

See, et enamasti on meil olnud päris raske, seab parima valikulävendi – tegema peaks ainult ja ainult seda, mille pärast tõesti tahaks pea tulle pista ja pankrotti minna. Aeg on näidanud, et mõistuslikud valikud ei ole kunagi töötanud.

Meie teadvustatud õnn on ka selles, et meie kõrval ja ümber on Vanemuine, kes katab kõik Lõuna-Eesti publiku teatrivajadused. Meie ei pea enam teatrivajadusi rahuldama, meie saame teha muudki.

- Tartu Uus Teater on teinud 52 lavastust, milline neist sinule kõige suurema tähendusega on ja miks?

Esimesed Mart Aasa näidendid ja lavastused («Identiteet» ja «Edu»). Esimesed Renate Keerdi lavastused («Pure mind» ja «Põletatud väljade hurmaa»). Mardi tekstid ja lavastuskeel olid väga erilised, eriti sellepärast, et ta ei saanud nendes esimestes töödes sellist täiuslikkust, nagu soovis, tumeaine pulbitses pragudest välja, voolas igale poole ja mõjutas.

Renate Keerdi lavastused olid lihtsalt see, mida ma olin väga oodanud teatrilt, aga mida ma kindlasti ise ei osanud teha.

- 14. jaanuarini ootate ideid uute lavastuse, installatsioonide, näituseplaani vms tegemiseks. Miks korraldasite konkursi «teatrile uute impulsside leidmiseks»?

Me oleme ju päriselt alati avatud olnud, vaid üks-kaks aastat vahepeal, kui katsetasime oma välja kujunenud siseringi ideede peal sõita, oli teistmoodi. Konkurss on signaal, et kõik on endiselt oodatud, «sisse saamiseks» ei pea olema kellegi onupoeg ega armuke, piisab heast ideest.

Ei pea solvuma ega muretsema, me ei pruugi kõiki geeniusi tunda ega teada, infot on liiga palju, ei jõua kõigini. Andke ennast üles, ega me teid siis enam kinni ei hoia, kui kogu maailm on teie kuulsust täis plahvatanud ning te saate oma nimega hakata hullu raha kokku ajama.

- Sina oled teatri kunstiline juht, kui autoriteetne sa juhina oled?

Seda peaksid teised ütlema.

- Kes moodustavad Tartu Uue Teatri tuumiku? Kes on need inimesed, kellele sa toetud, kui seda teatrit juhid?

Praegu kõik need, kes majas töötavad, eriti Maarja Mänd, kes on olnud ju algusest peale, ning Raul Oreškin, kelle tulekuga teatrijuhiks muutus see kõik paljude jaoks hoomatavamaks. Ja esiteks muidugi Kristiina Põllu, kes on ka teatri asutaja ja mõttekaaslane, kuid juba majast lahkunud.

- Kui oluline on publikuarv?

Publikuarv oli meil lõppenud aastal üle 10 000 ning see ongi meie arv, kui me mängime selles mahus. Ma ei tahaks, et me laieneme lõputult, ehkki see peaks olema justkui loodusseadus ning entroopiale kaasaaitamine on justkui osalemine kosmilistes protsessides.

Aga olukorras, kus meie omatulu on eelarves väga suure protsendiga, ei saa me ka vähema arvuga hakkama. Sel suvel Narvas mängides tuleb see arv selgelt suurem, aga see ei saa uueks normaalsuseks.

-Kui suur see omatulu protsent on?

Umbes 50 protsenti.

- Kas olete teinud lavastusi, mis on publikuhuvi mõttes täiesti läbi kukkunud?

Jah, muidugi, eriti alguses, aga ka hiljem. Aga põhjused ei olnud alati sisulised. Pigem oli meie «kaubamärk» äärmiselt hõre ning tegelikult on Tartus väga suured vaalad igal pool ees – Vanemuine ja Emajõe Suveteater. Kellele nende toodang ei meeldinud, need ei käinud üldse teatris. Sellest ajast, kui me oleme seda teatri võrdusmärki veidi ka enda peale tõmmanud, on asi palju parem. 

Kui meil tuleb lavastus välja, siis ei saa see alati olla maailma parim, aga ilmaasjata, asja ees, teist taga pole see kindlasti tehtud, mitte kunagi. On kriitiline hulk inimesi tekkinud, kes teavad seda. Kes on valmis üllatusteks.

- Manifestis on kirjas: «Kui pole ideed, rõõmu ega vaimustust, pole Tartu Uut Teatrit. Keegi ei saa kedagi sundida teatrit tegema ega vaatama». Kas sa pole tõesti pidanud end kordagi sundima?

Muidugi olen sundinud, kas siis proove alustama või vahetult enne esietendust, kus pole enam peaaegu mingit nähtavat loovat tööd, samas on vaja teha väga palju loovaid otsuseid. Ma oleks siis hea meelega kusagil mujal, tuleks alles esietenduseks, või isegi hiljem. Aga see on ju nagu mistahes füüsilise pingutusega – mingil hetkel tekivad varujõud.

Lisapatareid, lisaprotsessorid, lisamälu, mis on inimestel ellujäämiseks olemas ning mida enamasti me ei kasuta. Võibolla ainult siis, kui metsas hunti kohtame või karu nähes lennukitiiva peale hüppame. Kui need sisse lülituvad, siis on kõik jälle loov ja mingit sundust pole… Siis oled seal selle põrgu ja normaalsuse standardite järgi ka mõttetuse keskel, mis toimub ainult sellepärast, et on olnud sinu idee ja sinu tahe. Ja siis tekib rõõm ja tänutunne.

-Mis sind üleüldiselt teatris vaimustab?

Vaimustada saabki vist ainult selline teater, kuhu inimesed tõesti oma väe sisse on pannud. See ei tähenda veremaitset ega higilõhna, ehkki ma ei välista seda ka, see tähendab pühendumist. Lõpptulemusena on laval kõik hoopis väga kerge ja selge. Selles on ilu.

- Manifest ütleb, et Tartu Uus Teater tahab iga uue lavastusega enda jaoks selgitada ja kui vaja, siis ümber mõtestada nimes sisalduvat «teatrit». Palun mõtesta, mis on praegu teater?

Ma saan öelda ainult enda nimel praegusel hetkel. Teater on koht, kus saab pakkuda inimestele aega ja sõnastamatut selgust. Aga see saab olla vaid koostöö, sest publik peab ikkagi osalema selles etenduses kindlaks määratud aja ning ta peab olema valmis selgust tervikuna vastu võtma, seda silphaaval reaalajas ümber tõlkimata.

-Uus aasta algas Tartu Uuele Teatrile hea uudisega – allkirja sai Lai 37 maja ostu-müügileping. Miks tahate olla omanikud majas, kus seni olete olnud rentnikud?

Omanikuna saab teha investeeringuid oma kinnisvarasse, mitte tõsta (heatahtliku) omaniku kinnisvara väärtust, mis on varem või hiljem tahes-tahtmata noahoop iseenda selga.

-Kui Tallinna hakati rajama Vaba Lava, siis olite üks selle idee algatajaid. Nüüd on Tartu Uus Teater öelnud, et rajatav teatrikeskus oleks kahe saali ja kureeritud programmiga avatud teatrimaja, kuhu võivad oma lavastustega kandideerida kõik, kellel on pööraseid ideid, kuid pole jaksu tegeleda nende elluviimise ebaglamuurse poolega. See tuletab mulle väga meelde Vaba Lava algset plaani. On see nii?

Tartu Uus Teater oli Vaba Lava idee toetaja, see oli ikkagi Märt Meose idee ning ta haaras väga ilusasti kaasa kõik majadeta väiksed teatritegijad. Vaba Lava idee oli neid kõiki siduda. Ehkki see tundus hull ja teostamatu mõte, oli seda vaja toetada. Kuraatorprogramm ja konkursid jms tulid juurde hiljem. Läks ilmselt nii hästi, kui üldse sai minna.

See, et me kuulutasime välja konkursi, ei ole seotud kuidagi Vaba Lavaga. Me teeme teatrikeskuse sellepärast, et Tartu Uus Teater ei muutuks iseenda karikatuuriks. Et ideed pääseks sisse. Et me ei hakkaks uuenduste peale mõtlema siis, kui on juba hilja.

- Kas Vaba Lava vigadest on õppida midagi, mida tasub vältida?

Kogu repertuaar ei pea tulema konkursist. Kõikide soove ei saa täita. Oma nägu peab säilima. Valikute eest tuleb vastutada ja maksimaalselt kaasa aidata.

- Kuidas saate kaasa aidata, et teie välja valitud ideest sünniks võimalikult hea lavastus?

Ainult sellega, et teater panustab sellesse nii palju, kui vaja. See ei olegi nii lihtne, kui kõlab. Ja ilmselt ei saa mingeid ideid seetõttu ka sisse võtta, sest teater kui «keha» ei ole valmis seda tegema, isegi kui «mõte» sobib. Ja pole ka mõtet teiste ideed endale sobivaks väänata, ise poole pealt «päästma hakata». Valima peab ideid, mis resoneeruvad. Ja neid tuleb toetada arenema lõpuni, võimalikult maksimaalse tulemuseni, ümber lavastamata. Isegi läbikukkumine on kogemus, eriti teatris.

- Ostate maja ühisrahastusega ehk palute inimestel toetada majaostu.

Riik ja linn toetavad ka. Samuti erakapital. See on päris-päris ühisrahastus.

- Umbes 50 protsenti vajaminevast rahast on veel puudu, aga aega on augustini... Sa vist pead optimistlik olema, seega ma ei küsi, kas saate raha kokku või ei, vaid seda, mis saab siis, kui raha kokku ei saa.

Siis tuleb laenu juurde võtta.

- Oma maja tähendab ju ka kohustusi, remonti jms. Kas olete väiketeatrina valmis kõigi torudega tegelema? 

Maja omamine ei pane meid vähem või rohkem maja eest hoolitsema. Kui me 2011 majja tulime, oli saal elektriroheline võimla, nüüd on see päris hea boheemlik teatrisaal, kus pole karta, et juhtmed põlema lähevad.

Seda ei ole ju teinud mingi riiklik kinnisvarahooldus ega majaomanik. Seda oleme teinud ikka ise, erinevaid toetusvorme ning vabatahtlikku ja tasulist tööjõudu kasutades. Seda teeme ka edasi. Ainult et nüüd endale, sest maja omanikuks saab seesama organisatsioon, kes siin tegutseb.

- Mida sa ise Tartu Uuele Teatrile sünnipäevaks soovid?

Et me ei muutuks mugavaks ega jääks esmaste lahenduste juurde. Ja et me ei kaotaks huumorimeelt, ei hakkaks end liiga tõsiselt võtma.

Maailmas on väga palju selliseid asju, mis on tähtsamad kui mingi teater. Kui üldse teatrit või mistahes kunsti teha, siis täie jõu ja kirega. Ainult see on õigustus midagi juurde teha, kui kõike on niikuinii liiga palju. Kui kirge ja pühendumist ei ole, siis on parem tegeleda igapäevaste asjadega ning jätta kunst neile, kellel veel on kirge.

---

LISALUGU 

Kuidas saab toetada maja ostmist? 

Tartu Uus Teater üürib Lai 37 hoonet, ent kui kõik läheb plaani järgi, siis sügisest on Tartu Uus Teater ka vana võimla omanik. Ühisrahastuse toel väljaostetavast hoonest saab kahe saaliga etenduskunstide keskus, mis tegutseb kureeritud programmiga avatud teatrimajana, kuhu võivad kandideerida oma lavastustega kõik, kellel on pööraseid ideid, kuid pole jaksu tegeleda nende elluviimise ebaglamuurse poolega.

Maja ostmisel vajab Tartu Uus Teater aga sõprade abi. Teatrikeskuse reaalsuseks saamist on võimalik toetada kolme moodi. 500 euro eest saab osta nimelise istekoha. Kõik nimeliste toolide ostjad saavad alates 11. hooajast kahe aasta jooksul kutse kõigile Tartu Uue Teatri uuslavastustele. Peale selle saab teatrit toetada raamatu «TUT10: Unistused, prügi ja ajalugu» ostuga. Kümnendat sünnipäeva tähistav teater võtab raamatus kokku oma senise tegevuse ja soovid tulevikuks. Raamatu hind on 30 eurot.

Kui aga ostate lavastuse «Kremli ööbikud» etendusele 35 eurot maksva pileti, läheb piletihinnast 10 eurot Tartu uue teatrikeskuse maja ostuks. Augustis esietenduva lavastuse peategelane on Jaak Joala, keda kehastab Märt Avandi. Robert Annuse lavastuse muusikavaliku keskmes on Joala Radari perioodi laulud ning neid tõlgendab Narvas Robert Linna ansambel Lexsoul Dancemachine. Peale Märt Avandi on laval Saara Kadak, Maria Annus, Katrin Pärn, Juss Haasma, Tambet Seling, Janek Joost ja Priit Strandberg.

• Tartu Uue Teatri algataja ja kunstiline juht on Ivar Põllu.
• 2017. aastal käis Tartu Uues Teatris üle 10 000 inimese, kõige populaarsem lavastus oli «Praktiline Eesti ajalugu».
• Üks aasta tähtsündmusi oli Renate Keerdi lavastuse «PURE MIND» osalemine Moskva rahvusvahelisel Tšehhovi-nimelisel teatrifestivalil. 
• Tartu Uue Teatri teatrisaalis on 156 kohta, proovisaalis 50 kohta.
• Praegu mängukavas olevad lavastused:
• «Praktiline Eesti ajalugu», lavastaja Ivar Põllu
• «Tahe», lavastaja Renate Keerd
• «Sümfoonia ühele», lavastaja Ardo Ran Varres
• «Silver Sepa autorilavastus», lavastaja Silver Sepp
• «Illusioonid», lavastaja Ivan Võrõpajev
• Sel hooajal esietenduvad veel:
• «Emmanueli jälgedes», lavastaja Urmas Vadi
• «Kremli ööbikud», lavastaja Robert Annus