Gutenbergist Zuckerbergini ehk Kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskonda muudavad

FOTO: Erakogu

Katrin Tiidenberg.

Olgu alustuseks kohe öeldud kaks asja. Esiteks, see raamat on väga lugemisväärne ja silmaringi avardav, ning teiseks, see raamat pole kaugeltki mitte teemat ammendav, isegi mitte sissejuhatusena, vaid eelkõige valdkonna juurde suunav ning sellele tähelepanu osutav. Autori enese sõnadega: «See raamat püüab pakkuda üht võimalikku, sotsiaalkonstruktivistlikust ja sümbolilis-interaktsionistlikust maailmavaatest lähtuvat ning isiklikust huvist juhitud ülesehitusega ülevaadet sotsiaalmeediast ning selle seotusest inimsotsiaalsusega ja tähendusloomega. Pakun sissevaate varasematesse teooriatesse ja uurimistöödesse ning toon näiteid ka enda doktoriväitekirja tarvis kogutud ja analüüsitud empiirilistest andmetest» (lk 25).

Kuigi äsja tsiteeritud enesetutvustus sisaldab paari üsna pikka ja ehk ka hirmutavat sõna, pole raamatut vaja siiski karta, sest see on üldiselt kirjutatud väga lugejasõbralikus ja heas selges keeles. See pole keerukas ja endassesulguv, ainult erialaspetsialistidele mõistetav siseringi tekst, vaid parimas mõttes populaarteaduslik.

Erilise plussina tooksingi välja meie kultuuriruumi ja teaduskeele vajalike terminitega rikastamise. Terminiloome on hädavajalik, sest uuritav nähtus ise on korraga väga uus, aga samas ka keevalises kujunemisjärgus, nii et ei ole veel teada, mis sellest püsivam ja mis kaduvam. «Seetõttu tuleb selle raamatu lugejal arvestada, et parimal juhul maalib raamat ühe hetke võimaliku, ajaspetsiifilise pildi sellest, kuidas sotsiaalmeediakasutus suhestub meie igapäevaeluga, ning sellest, kuidas me iseendast aru saame. Kindlasti ei paku see raamat ajatut ja universaalset lahendust sellele, kuidas ja miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad ja mis on selle kõikvõimalikud tagajärjed» (lk 13).

Intellektitehnoloogiate määratu mõju

Internet ja sotsiaalmeedia on tunginud sügavale inimese süü- ja häbistruktuuri ning sotsiaalsesse kohtumõistmisesse.

1977. aastal näitas Briti antropoloog Jack Goody oma valdkonna klassikasse kuuluvas uurimuses «Metsiku mõtlemise kodustamine» (eesti keeles 2005) veenvalt, et «primitiivse» ja «arenenud» kultuuri tavapärane vastandus on tegelikult üleminek suulisest kultuurist kirjakultuuri. Kui kultuuri sigineb kirjaoskus, siis tekib kultuurilise progressi põhieeldus – teadmiste kuhjumine. Sest enam pole kultuurilise pärandumise pudelikael elavate kogukonnakaaslaste mälu, vaid märksa suurema mahutavusega kirjalikud tekstid ja nende kogud.

Liigiajaloolises mõttes on kiri väga uus leiutis, hiline intellektitehnoloogia, mis polnud veel hiljuti kuigi levinud. Näiteks meie suurima sõnameistri A. H. Tammsaare lapsepõlve naabrimees, Oru Pearu prototüüp Jakob Sikenberg oli veel täiesti kirjaoskamatu ja tema kurikuulsad rehnutipaberid said temalt allkirja asemel kolm risti. Ta oli selleks ajaks siiski juba vähemuse esindaja, aga mitte väikse vähemuse.

Toonaseks sajandivahetuseks oskas Eesti aladel juba veidi üle kolme neljandiku kirjutada, lugeda veel rohkem. Võib isegi öelda, et Mahtra sõda sai alguse sellest, et osa kohalikke talumehi oskas ise lugeda ja sai tsaari äsjasele seadusele osutades mõisnikele vastu hakata (mõisnikud reageerisid teadagi ikka veel traditsiooniliselt). Kirjaoskus on areneva tsivilisatsiooni vältimatu eeldus, kirjaoskuseta jääb kultuur pärimuslikuks, puhttraditsiooniliseks.

Nähtusega seoses oleks muidugi kena meenutada Lutherit ja Gutenbergi, sest nemad on andnud meie rahvuse ja riigi tekkeks väga palju. Enamikus Euroopa keeltes on ühtse kirjakeele aluseks piiblitõlge. Luther leidis, et iga inimene peab oma emakeeles pühakirja lugeda saama ja selleks tuleb piibel tõlkida kohalikesse keeltesse ning inimesed lugema õpetada. Gutenbergi trükipress andis selleks tehnilise suutlikkuse. Kõrvalnähtusena hakkasid inimesed ka muid tekste lugema ja muid asju kirja panema. Tsivilisatsioon pöördus kiirete muutuste teele. Looduslik valik ja geenide sortimine käib tohutult aeglasemalt. Arenguplahvatus oli täielikult kultuuriline.

Zukerbergi revolutsioon

Küllap tahab nii mõnigi vanem ja väsinum (näiteks see, kes loeb käesolevat tutvustust tõenäolisemalt paberlehest) rehmata, et mis seda internetti ja sotsiaalmeediat, va ajastu moehaigust, nõnda ületähtsustada. Ometi räägivad arvud ja uuringud teist keelt. Iseasi siis, kas suhtuda neisse moraalipaanikaga või mitte, aga raamatu teises peatükis toob Tiidenberg kiretult välja, et «internet ja sotsiaalmeedia väärivad uurimist, kuna internet on praegu valitsev suhtlustaristu, mis mõjutab nii seda, kuidas me tajume aega, ruumi, maailma ja oma kohta selles, kui ka seda, kuidas kehtestatakse ja vaidlustatakse sotsiaalseid norme. See teeb omakorda võimalikuks mitmekülgse ja platvormilise minaloome, suhted, kehalisuse jpm» (lk 30). Tõsi.

Siia võiks laduda hulga viiteid eestikeelseski laiatarbemeedias ilmunud artiklitest, kus kirjeldatakse nutisõltuvust (pedagoogide püsiv peavalu), küberkiusamist ja sotsiaalmeedia mõju noorte psüühikale, aga võtan parem lõigu intervjuust Malaisia ahistamisskandaali ohvriga, sest seal oli teema fookus hoopis mujal, tähendab, kõrvalepõige on kõige ehedam antropoloogiline toormaterjal: «Ma ei tunne, et kummalgi meist – ei mul ega Taavil – oleks vaja elu lõpuni ühes loos seotud olla. Tahan, et teda guugeldades tuleks välja eelkõige tema saavutused, poliitikukarjäär ja ilus pere. Ja kui keegi teab ja otsib mind, näeb ta mind selle kaudu, mida mina olen teinud, mitte selle ühe situatsiooni kaudu, kus ma juhuslikult ohvriks langesin ja sellest rääkida julgesin. Ma ei taha, et see sündmus meid mõlemaid defineerima jääks.» («Rõivase ahistamisohver: ma ei kahetse, ma olen rääkinud tõtt», EPL 21.10.2017).

See on väga kõnekas: inimese käitumist motiveerib võimalik guugeldamistulemus! Nii nagu kunagi Jumala kõike nägev silm või südametunnistus. Siin meenuvad Shakespeare'i tragöödiate surevad kangelased, kes annavad viimaste sõnadega ellujääjaile juhiseid, kuidas neid mäletama peaks. Internet ja sotsiaalmeedia on tunginud sügavale inimese süü- ja häbistruktuuri ning sotsiaalsesse kohtumõistmisesse.

Viimase stiihilisse ja barbaarsesse loomusesse on andnud hiilgava sissevaate Jon Ronson, kelle suurepärane raamat «Ah et sind on avalikult häbistatud» ilmus samuti sel aastal eesti keeles. Ronsoni raamat on hea täiendus Tiidenbergi omale. Eriti, mis puudutab viimast kahte peatükki, kus käsitletakse kehalisust, selle digitaalseid avaldumisvorme ning normatiivsust ja vastuhakku internetis. Ühtlasi on need peatükid kõige ideoloogilisemad.

Foucault’ jäljed

Iseäranis kahes viimases peatükis on Tiidenberg inspireeritud Foucault’st. Michel Foucault (1926–1984) on raskesti klassifitseeritav Prantsuse filosoof, kellel on olnud ja on tohutu mõju enam-vähem kõigile humanitaarsetele distsipliinidele. Kui Nietzsche soovitas piiblit lugedes kindad kätte panna, siis Foucault’ puhul läheks vist skafander asja ette. Selle ülimõjuka mõtleja needus on see, et pahatihti mõjub ta oma jüngritele hoopis teistsuguseid praktikaid indutseerivat, kui talle endale omane oli.

Näiteks nooremad ja tulisemad võtavad temalt pahatihti pelgalt mässumeelsuse ja eituse vaimu, aga mitte pöörast töökust ja meeletut allikmaterjalides tuhnimist, mis andis Foucault'le toetuspinna. Tiidenberg on õnneks hea Foucault’ õpilane, töökas ja paljudele eri vaatenurkadega arvestav ja empiirilist uurimust kaasav, kuigi – ja see on siinse tutvustuse ainus pahuravõitu noot – foucault’likult vaenulik suhtumine mis tahes sotsiaalsetesse normidesse on ikka sisse imbunud. Viimase peatüki pealkiri on «Ole normaalne! Normatiivsus ja vastuhakk internetis» ning on selge, et tahe olla normaalne on internaliseeritud repressiivne fenomen, millele tuleks vastu hakata. Eks osalt ole see seletatav Michel Foucault’ biograafiaga.

Nimelt tundis Foucault end oma nahas halvasti. Kohe väga halvasti. Ta oli tugevate impulsside ja afektidega, kiuslik, agressiivne, kaklushimuline, homoseksuaalne, lühimalt: inimene, kes sobitus ühiskondlikesse normidesse, eriti toonastesse, väga halvasti, miska oli ta igasuguste ühiseluliste tsiviliseerivate kasvatusmenetluste suhtes ülitundlik – need tegid talle haiget ja ta tajus neid repressiivsetena.

Ühelt poolt andis see talle hea lähtepositsiooni nende kirjeldamiseks (heteroseksuaalne ja väheimpulsiivne ontlik inimene ei pane teatud ühiskondlikke piiranguid tähelegi), ent teiselt poolt imbus tema kirjeldavasse sõnavarasse lausa rousseaulik vaenulikkus mis tahes tsiviliseerituse vastu, mis tahes kasvatust kirjeldatakse alistava ja repressiivsena jne. See mürgine vimm on osalt imbunud ka Tiidenbergi raamatu viimastesse peatükkidesse.

Näiteks: «Waskul ja Martin (2010) väitsid, et inimavatarid on foucault’likud alistatud kehad – pea alati saledad, kaunid ja sportlikud; kultuurilistest ilu ja seksikusnormidest kramplikult kinnihoidvad» (lk 238). Lühimalt: ideaalipüüdlust kirjeldatakse halvustavalt (tõsi, ideaal on nõudeid esitav ehk represseeriv), samuti analüüsib ta «rasedate naiste Instagrami-kasutust ühe näitena hetero- ja kehanormatiivsete ideoloogiate taastootmisest sotsiaalmeedias» ja «milline on šeeritava fotograafia (k.a pildiallkirjad, hastag'id, kommentaarid jne) roll intensiivse raseduse ideoloogia levitamises» (lk 301).

Kes on foucault’like diskursustega tuttav, saab aru, et normatiivsus või ideoloogia levitamine-taastootmine pole lihtsalt kirjeldused, vaid rohkem (mässule ja vastuhakule üles kutsuvad) süüdistused. Mässamisele ja vastuhakule üleskutsumises pole iseenesest midagi halba, vastupidi, palju on seda, mille vastu peabki hakkama, aga selleks ei peaks olema tervis ja ideaalid ning perele ja lapsele keskenduv rasedus, vaid näiteks, kui ikka interneti juurde jääda, kultuuri- ja loominguvabadus, mida üha enam bürokratiseeruv ja ärihuvidest läbikasvav suurkorporatiivne autoriõiguslus lämmatada ähvardab. Ka neid tendentse lahkav teos, Ameerika õigusteadlase Lawrence Lessigi «Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik», ilmus äsja eesti keeles. Olgu ka see soovitatud, eriti poliitikutele, kes pole veel seemneid söönud.

Antagu talle auhindu!

Meie väikesel kultuuril on väga vedanud, et meil on Katrin Tiidenberg, mitmekülgselt andekas noor teadlane, kes uurib väga aktuaalseid sotsiaalseid muutusi, vahendab seda eesti keeles ning loob ühtlasi vastavat sõnavara. Uurida internetti ja sotsiaalmeediat on korraga ülimalt oluline, sest tegu on uue ja uurimata ning samas väga suure mõjuulatusega nähtusega, ent samas ka uurijale mõneti tänamatu, sest just uudsuse tõttu on paljud asjad alles kujunemisjärgus ja püsivamaks settimata, mistõttu on väga tõenäoline, et uurimus aegub kiiresti ja muutub ise kultuurilooliseks dokumendiks. Seda enam väärib Katrin Tiidenbergi töö tunnustust. Antagu talle auhindu!

***

Katrin Tiidenberg

«Ihu ja hingega internetis. Kuidas mõista sotsiaalmeediat?»

TLÜ Kirjastus 2017

363 lk

FOTO: Raamat

«Ihu ja hingega internetis. kuidas mõista sotsiaalmeediat?»

Tagasi üles