Küllap tahab nii mõnigi vanem ja väsinum (näiteks see, kes loeb käesolevat tutvustust tõenäolisemalt paberlehest) rehmata, et mis seda internetti ja sotsiaalmeediat, va ajastu moehaigust, nõnda ületähtsustada. Ometi räägivad arvud ja uuringud teist keelt. Iseasi siis, kas suhtuda neisse moraalipaanikaga või mitte, aga raamatu teises peatükis toob Tiidenberg kiretult välja, et «internet ja sotsiaalmeedia väärivad uurimist, kuna internet on praegu valitsev suhtlustaristu, mis mõjutab nii seda, kuidas me tajume aega, ruumi, maailma ja oma kohta selles, kui ka seda, kuidas kehtestatakse ja vaidlustatakse sotsiaalseid norme. See teeb omakorda võimalikuks mitmekülgse ja platvormilise minaloome, suhted, kehalisuse jpm» (lk 30). Tõsi.
Siia võiks laduda hulga viiteid eestikeelseski laiatarbemeedias ilmunud artiklitest, kus kirjeldatakse nutisõltuvust (pedagoogide püsiv peavalu), küberkiusamist ja sotsiaalmeedia mõju noorte psüühikale, aga võtan parem lõigu intervjuust Malaisia ahistamisskandaali ohvriga, sest seal oli teema fookus hoopis mujal, tähendab, kõrvalepõige on kõige ehedam antropoloogiline toormaterjal: «Ma ei tunne, et kummalgi meist – ei mul ega Taavil – oleks vaja elu lõpuni ühes loos seotud olla. Tahan, et teda guugeldades tuleks välja eelkõige tema saavutused, poliitikukarjäär ja ilus pere. Ja kui keegi teab ja otsib mind, näeb ta mind selle kaudu, mida mina olen teinud, mitte selle ühe situatsiooni kaudu, kus ma juhuslikult ohvriks langesin ja sellest rääkida julgesin. Ma ei taha, et see sündmus meid mõlemaid defineerima jääks.» («Rõivase ahistamisohver: ma ei kahetse, ma olen rääkinud tõtt», EPL 21.10.2017).
See on väga kõnekas: inimese käitumist motiveerib võimalik guugeldamistulemus! Nii nagu kunagi Jumala kõike nägev silm või südametunnistus. Siin meenuvad Shakespeare'i tragöödiate surevad kangelased, kes annavad viimaste sõnadega ellujääjaile juhiseid, kuidas neid mäletama peaks. Internet ja sotsiaalmeedia on tunginud sügavale inimese süü- ja häbistruktuuri ning sotsiaalsesse kohtumõistmisesse.
Viimase stiihilisse ja barbaarsesse loomusesse on andnud hiilgava sissevaate Jon Ronson, kelle suurepärane raamat «Ah et sind on avalikult häbistatud» ilmus samuti sel aastal eesti keeles. Ronsoni raamat on hea täiendus Tiidenbergi omale. Eriti, mis puudutab viimast kahte peatükki, kus käsitletakse kehalisust, selle digitaalseid avaldumisvorme ning normatiivsust ja vastuhakku internetis. Ühtlasi on need peatükid kõige ideoloogilisemad.
Iseäranis kahes viimases peatükis on Tiidenberg inspireeritud Foucault’st. Michel Foucault (1926–1984) on raskesti klassifitseeritav Prantsuse filosoof, kellel on olnud ja on tohutu mõju enam-vähem kõigile humanitaarsetele distsipliinidele. Kui Nietzsche soovitas piiblit lugedes kindad kätte panna, siis Foucault’ puhul läheks vist skafander asja ette. Selle ülimõjuka mõtleja needus on see, et pahatihti mõjub ta oma jüngritele hoopis teistsuguseid praktikaid indutseerivat, kui talle endale omane oli.
Näiteks nooremad ja tulisemad võtavad temalt pahatihti pelgalt mässumeelsuse ja eituse vaimu, aga mitte pöörast töökust ja meeletut allikmaterjalides tuhnimist, mis andis Foucault'le toetuspinna. Tiidenberg on õnneks hea Foucault’ õpilane, töökas ja paljudele eri vaatenurkadega arvestav ja empiirilist uurimust kaasav, kuigi – ja see on siinse tutvustuse ainus pahuravõitu noot – foucault’likult vaenulik suhtumine mis tahes sotsiaalsetesse normidesse on ikka sisse imbunud. Viimase peatüki pealkiri on «Ole normaalne! Normatiivsus ja vastuhakk internetis» ning on selge, et tahe olla normaalne on internaliseeritud repressiivne fenomen, millele tuleks vastu hakata. Eks osalt ole see seletatav Michel Foucault’ biograafiaga.
/nginx/o/2018/01/12/7479885t1h977e.jpg)
