Pealpool pilvi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Taevarännud piloodi seltsis».

FOTO: Raamat

Eks iga poeet ole tahtnud lennata, rebida end lahti kammitseva raskustungi koormavaist ahelaist ning tõusta pealepoole pilvepiiri uhkesse üksindusse, et hõljuda seal vabana nagu merikotkas, vaadates majesteetlikust kõrgusest alla maapinnale, mille probleemid tunduvad taevast vaadates kuidagi tühised. Poeetide lennuunelmad on enamasti küll ülekantud või metafoorsed ega jõua eriti palju kaugemale kirjutuslaua turvaalast.

Mis aga juhtub siis, kui poeedi hingega inimene tõepoolest oma füüsilises kestas teispoole pilvepiiri pääseb ja hoiab oma igapäevatöös sule asemel peos hoopis Boeing 747-400 juhtkange, sellest saab haarava ülevaate raamatust «Taevarännud piloodi seltsis».

Raamatu autor Mark Vanhoenacker on elukutselt piloot ja kutselt kirjanik. Pisikese poisina kleepis kokku mudellennukeid, koolipõlves armastas üle kõige projekte, mis olid kuidagi õhuga seotud. Mida rohkem, seda parem. Pärast ülikooli asus tööle juhtimisnõustamise alal, mis paelus teda eelkõige seetõttu, et nii sai palju mööda ilma ringi lennata.

Mingil hetkel pani ta otsad lõplikult kokku, jõudis endas selgusele, et lenduri elukutse on just see kõige õigem, ning asus piloodikoolituse jaoks raha koguma. Lennukitest jutustab härra Vanhoenacker kohati sellise tulise kirega, et proua Vanhoenackeril oleks enam kui kord põhjust armukadedaks muutuda.

Lennuk kui selline on autorile nii unelm kui ka reaalsus, eesmärk ja vahend, igatsus ja igapäevatöö. Boeing 747 pole tema jaoks pelgalt kõrgtehnoloogiline transpordivahend ja tiibadega tööloom, vaid voolujooneline hõbelind. Vanhoenacker mõistab suurepäraselt ühte esimese 747 disainerit, kes puhkes nutma, kui tal paluti lennukilt kaalu huvides mõned detailid eemaldada.

«Taevarännud piloodi seltsis» («Skyfaring: A Journey with a Pilot», 2015) on Vanhoenackeri debüütromaan, millele tänavu lisandus ka teine teos. Põhimõtteliselt on autor oma teose raskuskeset püüdnud jagada lüürilise filosoofia ning lennunduse tehnilise külje vahel, aga ega see kerge ülesanne ole. Poeet võidab inseneri, romantik edestab tehnikut ning raamatu parimad osad on kindlasti need, kus enamikule lugejatest kättesaamatu lennustaažiga mees mõtiskleb lendamise maagiast, taeva avastamisest, vahemaade suhtelisusest ning aja paradoksidest.

Lendaja jaoks on maailm ülalt selgelt piiritletud lennuki aknaovaaliga. «Läbi selle vaatame ehapunasse kaduvaid lumemütsilisi mäeahelikke või öiste linnade helkivaid käejoonerägastikke ja me näeme, et aken on põgusalt maailma kohale tõstetud peegel.» (lk 34).

Pirkko Põdra tõlge on väga hea, ning kui viimasel ajal on emakeelses kirjanduses asjalik-tundelised ees- ja järelsõnad jäänud ilmselgelt vaeslapse ossa, siis piloot Immanuel Pärdi saatesõnad on selles raamatus väärtus omaette.

Iga reisiga kaasneb paratamatult igatsus. Londoni ja Tokyo vahemaa on üüratu nii kultuurilises kui ka geograafilises mõttes. Kauglennupiloot võib ärgata Londonis ja minna magama Kaplinnas. Sageli nii just ongi. Kuidas sellega toime tulla, nii vaimselt kui füüsiliselt? Kas liigume meie või hoopis koht meie ümber?

Eriti just odavlennufirmad on teinud maailma meile kõigile kättesaadavamaks kui kunagi varem. Kuidas me sellega toime tuleme, kas oleme üldse loodud selliseid üüratuid vahemaid sellise kiirusega läbima? Maailm tuleb üha ligemale ja muutub üha kummalisemaks. Ärkad Viljandis, uinud Fukuokas. Nii on pikemas perspektiivis isegi keeruline lendamise maagiat ja reisimise romantikat alal hoida. Mark Vanhoenacker kinnitab üsna veenvalt, et see on siiski võimalik, ja see mees juba teab, mida räägib.

***

Mark Vanhoenacker

«Taevarännud piloodi seltsis»

Tõlkija Pirkko Põdra

Post Factum 2017

368 lk

Tagasi üles