Raamat rahutust oraatorist

Adamson-Eric 1967. aastal oma ateljees.

FOTO: Erakogu

Adamson-Ericu (1902–1968) 115. sünniaastapäeva puhul ilmunud raamatus võetakse tükkideks elavaloomuline ja vastuokslik maali- ja tarbekunstnik, õppejõud ja kõneisik. Raamatu peatükid tutvustavad Adamson-Ericu loomingut ja temanimelise muuseumi rolli selle hoidjana, tema loomingut ja nende retseptsiooni, materjaliteaduslikke süvauuringuid, hirmuelementi toonases ajas, kunstniku kaasteeliste meenutusi ning tõelise pärlina Adamson-Ericu enda seniavaldamata tekste – päevikuvormis mälestusi ja kaitsekõnet enne kunstnike liidust väljaviskamist. Lisaks rohkelt pildimaterjali dokumentaalfotode ning kunstniku kavandite ja tööde näol.

Adamson-Eric kasvas kunstimeelt toetavas perekonnas, sai korraliku hariduse, ehkki polnud just kõige eeskujulikum õpilane, ühtviisi ebaühtlased olid tema õpingud nii Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kui kunstikoolis Pallas. Põhjalikumalt tudeeris ta Pariisis, kus toonased arengud peegeldasid tema käekirja pendeldamist traditsioonilise ja avangardse, reaalse ja sürreaalse, dekoratiivse ja destruktiivse, ratsionaalse ja emotsionaalse vahel. Tema loomingus õhkub korraga pariislikku peensust ja põhjamaist kargust.

1939. aastatest pärinevates mälestustes märgib ta, et ei pea oma elu kuigivõrd huvitavaks, et seda dokumenteerida, kuid ometi möönab, et mõningad episoodid on teda pannud selle küsimuse osas ümber mõtlema. «Õieti sõnal kunstnik polnud minu sõnaraamatus tookord enam kohta kui praegu, olgugi et mul oli siiski sametist kuub, kandsin kõrvhabet ja tõesti kõrvarõngast,» kirjutab ta korraga ujedalt ja edevalt. Ta jätkab lõbusate lugudega oma õpingutest ja otsingutest tarbekunsti alal, sellest, kuidas professor Sperling pani ta «koos teistega tapeedi mustert komponeerima» ja «pliiatsiga joonistama mingit aloe potti».

Nagu tulevikuvisioone väljamanav mustkunstnik kirjeldab ta õhinal oma «lõõtspilli taolisest riistapuust ja poolikust munakoorest kokkumonteeritud lindu», keda võib pidada «veel sündimata ülirealismi koolkonda kuuluvaks». Sealjuures demonstreerib ta ükskõiksust tunnustuse ja kriitika osas: «Sedavõrd olin värvipottide lähedal olnud, et ma enam häässe värvisegusse uskusin, kui mingi õpetaja hääkskiitu või halvakspanu.» Nagu selgub hilisematest allikatest, abikaasale saadetud kirjadest ja teisest tekstist, ei olnud see päris nii. Tagasiside oli talle eluliselt oluline.

Selleks teiseks tekstiks on kaitsekõne kunstnike liidust väljaviskamise eel aastal 1949. Adamson-Eric püüdis korraga ajada oma asja ja nõukogude asja, aga miski siin ei klappinud. Ta alustab kõnet samuti meenutustega oma kunstnikutee algusest, kuid mitte enam nii lustakalt. See tunnustus, mis teda enne ei paistnud huvitavat, on nüüd see, mille ta seab oma kõnerakendi etteotsa.

Nagu uhke Orlovi traavel troika ees siblib läbi kogu kõne väsimatult vaoshoitud enesekriitiline eneseülistaja, samal ajal kui traavlist ühel pool galopeerib vahutava suuga süüdistaja ja teisel pool perutab pelglik armupaluja. Tulemuseks jutulõnga efektiivne ja efektne veeremine, mida troika juht soovitud sihtpunkti siiski kuidagi ei suuda tüürida.

Nõukogude ajal süüdistati kunstnikke peamiselt vormi sisule eelistavas formalismis, ideetuses. Nagu tõeline tähenärija peab Adamson-Eric siinkohal vajalikuks eristada oma tööde formalistlikkuse (mis olevat tõsiasi) autori formalistlikest püüdlustest (mis ei olevat aga paikapidav süüdistus). Ta õigustab ennast võitlusega pätsiliku diktatuuri vastu, ja rõhutab samas, et kindlasti ei olnud see võitlus marksistliku ideoloogia eest.

Ta kinnitab, et ei küündi ideelise realismi ideaalideni, kuid vihjab, et pole tema süü, kui kriitik aru ei saa, et tema kahemõtteliste pealkirjadega tööd on tegelikult ühemõtteliselt antifašistlikud. Kirudes kordamööda kodanliku vabariigi salongikunsti ja nõukogudelikku sotsrealismi retseptsiooni, annab ta tänuväärselt põhjaliku ülevaate toonastest tõmbetuultest, aga toob esile ka iseenda tuulelipuliku olemuse.

«Kumba ebajumalat teenida, kas kodumaist, mille «templirüütliks» ma üllatavalt ruttu olin tõstetud, või Pariisi kunstikriteeriumi nõudeid arvestades edasi katsetama oma maalija näoilme leidmisel?» arutleb ta ka ise teelahkmel seistes 1929. aastal, ja valib viimase variandi. «Et «protestiavaldused» jutumärkides piirdusid aga vaid väikekodanlaste maitse jalustrabamisega, et neis puudusid kandvad ideed ja parteilisus, on vastuvaidlemata,» osutab ta, kuidas see valik võis talle hiljem saatuslikuks saada.

«Ka see, et mõnda fašistlike okupantide poolt konfiskeeritud tööd hiljem SS-laste seintel on nähtud, ei suurenda ega vähenda nende tööde kaalu,» taandab ta enda loomingu ambivalentseks ning viskab ambrasuurile kõik oma naisaktid, lilled ja suvemaastikud: «Need tööd on praeguste mõõdupuudega mõõtes parimal juhul tuumata kullatud nääripähklid ja seegi sära tuhmub iga päevaga meil lõplikult kehtima pääsedes kunsti vastu.» Kõnemeister püüab panustada ärapanemise ässale, kuid endalegi teadvustamatult käib välja ebakindluse ja enesehaletsuse topeltjokkeri.

Stalinistlike repressioonide ajal oli tavapärane, et süüalused esinesid alandlike kaitsekõnedega. Raamatu koostaja ja toimetaja Kersti Koll toob esile, kuidas Adamson-Ericu kõne erines teistest taolistest selle poolest, et oli «oma aja kohta erakordselt julge, läbinähtavalt skeptiline ja elegantselt polemiseeriv ning ennast analüüsiv». Nõustudes selle hinnanguga, tuleb siiski lisada, et kõnest kumab läbi lõhestumisest tingitud paaniline alatoon. Vastase ees alistumisest raskem on iseenda ees alistumine, vaenlasele andestamisest iseendale andestamine.

Kuigi kaitsekõne lõppes pealtnäha siira sooviga teenida nõukogudelikku režiimi, siis etteaimatavalt see midagi enam ei päästnud. Liidust väljaheidetuna asus Adamson-Eric ellujäämiseks tööle naha- ja jalatsivabrikusse, kus koormus viis ta raskekujulise infarkti ja insuldini, justkui materialiseerides tema paarkümmend aastat varem loodud teose «Autoportree silmusega». Suutmatus otsustada, kas ujuda päri- või vastuvoolu, kas oma aega armastada või vihata, halvas ta nii mentaalselt kui füüsiliselt.

Kes hakkas tuuleveskitega võitlema, sellest pidigi saama märter La Manchast. See ei ole koht mõistmiseks või hukkamõistmiseks, vaid kaastundealtar, kus soovida rahu ühele rahutule vaimule ja tema põrmule. Adamson-Ericu muuseumi direktriss Ülle Kruus kirjutab raamatu eessõnas: «Inimene on oma eluteel iga päev valikute ees, nii suurte küsimuste kui lihtsate argiprobleemide puhul. Loovisikutel on oma kutsumuse teostamisel suurem missioon kui vaid isiklik, nende teod ja mõtted mõjutavad tihti ühiskonda laiemalt.»

Lisaks viljaka ja kahtlemata kauni loomepärandi mahajätmisele oli Adamson-Ericu vaimu ühiskondlikuks missiooniks taas kord näidata, millist laastetööd teevad hirm ja igasugune sõda mitte ainult geograafilistel ja kultuurilistel maastikel, vaid ka hingemaastikel.

***

«Adamson-Eric (1902–1968)»

Koostajad Kersti Koll ja Ülle Kruus

Eesti Kunstimuuseum 2017

352 lk

«Adamson-Eric (1902–1968)»

FOTO: Raamat

Loe ka neid

Tagasi üles