«Kui oli keskaeg pime, elu oli sünge ja julm...»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Foogt».

FOTO: Raamat

2017. aasta hilissuvel ilmus Mehis Tulgi teos «Foogt», mis keskendub Jüriöö ülestõusu eelloole ja algusele Pöide ümbruskonnas. Hoolimata autori sõnadest, et tal «ei ole piisavalt jultumust rääkida oma teosest kui ajaloolisest romaanist» (Saarte Hääl, 16.08.2017), pole selle žanrimääratluses siiski kahtlust. Igal juhul tuleb teose ilmumist juba selle uudsuse pärast tervitada: Jüriöö ülestõusu ilukirjanduslik käsitlemine on Eestis muidugi auväärsete traditsioonidega – alustades Eduard Bornhöhe «Tasujast» ja lõpetades Tamur Kusnetsi «Püha Jüri kutsikatega» –, kuid enamasti on kujutatud vaid Harjumaal toimunut.

«Foogt» sobitub hästi Eesti klassikaliste rahvusromantiliste ajalooromaanide ritta: kandvaks teljeks on eestlaste (saarlaste) ja sakslaste (eelkõige ordu) rahvuslik antagonism, mis viib paratamatu verise finaalini. Ka ei jää mingit kahtlust, kumb pool on parem. Sakslaste seas jäävad silma õelad, ropud ja kiimalised lontrused, samas kui saarlaste motiivid on vähemalt enne ülestõusu puhkemist märgatavalt õilsamad. Laiemas plaanis sobitub «Foogtis» kirjeldatu hästi Marek Tamme poolt Eesti ajalookirjanduses täheldatud sajanditepikkuse «Eestlaste Suure Vabadusvõitluse» skeemi.

Eestlaste-sakslaste rahvuskonfliktist on siinkirjutaja arvates tingitud aga ka raamatu suurimad puudused, kuna säärane «rahvuslik» konflikt ei ole 14. sajandi kontekstis lihtsalt usutav. Etnilistest vastuoludest olid toona märksa olulisemad seisuslikud, kuid raamatus pole neile kuigivõrd tähelepanu pööratud. Ehkki saarlaste seas leidub nii ülikuid, sulaseid kui ka trääle, moodustavad nad ikkagi üpris homogeense grupi, keda sakslased sõimavad valimatult matsideks.

Sestap kipubki jääma mulje, et eestlaste-sakslaste vahekorda on nähtud läbi 19. sajandi Eesti haritlaste silmade: sakslasi kui arrogantset «härrasrahvast» ning eestlasi kui alandatud talupoegkonda. Ilmselt on sellele kaasa aidanud tõik, et 16. sajandi kroonikud on Jüriöö ülestõusus osalenud eestlaste ja talupoegade vahele võrdusmärgi pannud, ehkki 14. sajandil ei olnud see veel kindlasti nii (vt nt «Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg», 2012, lk 147).

Ka mõistet «mittesakslane» on «Foogtis» kasutatud ränga sõimusõnana (lk 279), ehkki tegelikult oli see pigem lihtsalt isiku mitte sakslaseks olemise fakti nentiv mõiste (vt nt «Eesti keskaeg», lk 181–184). Teoses leidub ka teisi anakronisme, paljudele neist on Peeter Helme juba tähelepanu juhtinud («Mehis Tulgi mahukas ajalooromaan», ERRi kultuuriportaal, 13.11.2017).

Eeltoodud kriitika põhjal ei tohi siiski teha järeldust, et «Foogt» oleks ajalooromaanina ebaõnnestunud. Tegelikult ületavad selle tugevused selgelt nõrkusi – tegemist on ikkagi ilukirjandusliku teose, mitte tõsiteadusliku ajaloolise uurimusega. Romaani sündmustik on kaasakiskuv, tegevuspaigad ja olustik hästi kirjeldatud.

Üldiselt jääb Tulgi kujutatud keskajast suhteliselt pime ja sünge mulje, ilmselt seetõttu, et suurem osa teose tegevusest toimub Pöide ordukantsis, mis on süngelt massiivne, ent viletsalt ehitatud, hämar, niiske, räpane ja ebatervislik ning mis tundub ka foogtile äraneetud paigana (lk 445). Seetõttu võiks raamatu motoks küllaltki hästi sobida ansambli Kurjam hiljutise loo «Surm tappis ära» refrään: «kui oli keskaeg pime / elu oli sünge ja julm / ei olnud mingi ime / kui inimese ära tappis surm».

Tulgi romaan on küll üldiselt sünge ja tõsimeelne, kuid siiski ei puudu sealt päriselt nali ja mõningad üpris peened vimkad. Muu hulgas on mainitud teisalt tuttava nimega «rohusegajat» (lk 435) ning tsiteeritakse ka «Viimset reliikviat» (lk 444).

«Foogti» üks trump on kindlasti kesksed karakterid: kõiki neid on kujutatud reaalsete inimestena, kelle tegevuse põhjusi saab üldjuhul mõista (ehkki kindlasti mitte alati heaks kiita). Empaatiat võib tunda ka sakslaste vastu: ehkki nimitegelasest foogt ei ole just kuigi sümpaatne isiksus, tekitasid tema hingelised ja ihulised üleelamised siinkirjutajas küll kaasatundmist.

Huvitavalt ja teatava ambivalentsiga on «Foogtis» kujutatud usu küsimust. Nõnda jääb vagadest kristlikest vaimulikest positiivne mulje, eriti vanast dominiiklasvennast Meinhardist. Ka saarlased pole usuvõõrad ürgpaganad, vaid elavad pigem sünkretistlikus maailmas, kus kristlusel on ka oma roll. Vanade jumalate oma on siiski selgelt suurem ning mis puutub maagiasse, siis siin ei näi kristlusest mingit tolku olevat.

Müstiline võim ja vägi on eelkõige sooserval elava iidvana lausujamoori pärisosa, ehkki õigeks osutuvaid ettekuulutusi teeb siiski ka mõni sakslane. Igal juhul pole üleloomulikkusel «Foogtis» kuigi kandvat rolli, erinevalt näiteks Enn Vetemaa mängulisest Jüriöö-raamatust «Risti rahvas».

Üldiselt on «Foogt» niisiis ilmsetest anakronismidest hoolimata kirjanduslikult heal tasemel ja huvitavalt kirjutatud teos, mistap tuleb huviga ootama jääda romaanitsükli teist osa, mis ilmselt ei saa tulla ei sündmustevaesem ega helgem. Selle eelootuses võiks parafraseerida veel ühte Kurjami lugu, nimelt «1227»: «1344. aasta talvel / Saaremaa paganarahva meeled olid valvel / sest ristirüütlite vaenuvägi...»

***

Mehis Tulk

«Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat»

Varrak 2017

464 lk

Tagasi üles