Lumehelbeke ja autist teeseldud maailmas

«Plokipoiss. Isa, poeg ja autism» Foto: Raamat

Eks see keeruline ole, targutada raamatu üle, kus autor maadleb oma lootusetult autistliku lapsega hakkama saamisega. Kogu aeg kole oht libastuda kuskile kurja ilmavaatesse. Nimetatagu seda siis natsluseks, sotsiaaldarvinismiks, eugeenikaks või veel kuidagi. Küsitagu vastavatest ministeeriumidest ja sihtasutustest järele, kelle vastu nemad just parajasti võitlevad. Veel kuidagi teemal, spartalased ja roomlased olid kah hästi külmad ja julmad inimesed.

Nagu tagakaas ütleb, ongi jutt sellest, kuis üks meesterahvas üritab hakkama saada oma autistliku pojaga läbisaamisega. Lisaks muud elumured, et naine saadab pikalt, tööl öeldakse, et teenetel pole mingit hinda, ülepea, elu on nii raske. Nutt ja hala. Ongi.

Lugeda annab seda väga hästi, ainult olge hoiatatud, üsna kähku puudutab teie lõug põlvi. Kuidas võib niivõrd lumehelbeke olla ja ennast seejuures veel meesterahvaks pidada. Kes aga tuleb, teeb poisile lükatõmba. Noormees ise ei oska muud kui halada lipsude ning dekolteede najal, kui raske tal on. Natuke antropoloogilise dokumendi moodi. Tutvustab tänapäeva roiskunud lääne nii-öelda meeste mõttemaailma.

Tule appi, mis mees on, kes, unistades isikliku einelaua avamisest, võtab heakskiiduna, kui naissoost sõbranned kiidavad: oi, ma kujutlen sind juba latte'sid ja küpsiseid lauda kandmas. Meesterahvas peaks ikka mõtlema pooltoorestele lihakäntsakatele, kobrutavatele õllekannudele, millega annaks neandertallase pea lõhki lüüa, ja teravale niikuinii. Kämbu. Lumehelbeke. Hipster. Täitsa huvitav teada, kuis tolad mõtlevad ja unistavad. Loe nagu Mikluhho-Maklai pärismaalaste tätoveeringuid.

Eriti imestades, et autistliku lapsega, mis tähendavat, et elab mingis oma maailmas ja siinpoolsusega hästi hakkama ei saa, otsitakse ühist läbi arvutimängu. Teate, need mängud võivad olla sama hullud kui usin tinapanek või suisa süstimine. On nähtud küll, kuis tuigutakse ringi punaste silmadega, jäetakse kõik ripakile, jäädakse lennumasinatest maha, sest mäng tahab mängimist. Päris jube on. Aga eks lumehelbekesed ise tea, viia niigi teises maailmas laps veel kord teise maailma.

Ise päris kindel ei oldud, misasi ülepea autism on, vaid eespool kirjeldatud ettekujutus. Mindi siis suurde ja laia uurima. Pots, tuli test ette, kui autist oled. Kellel iial saab midagi testi vastu olla, see ju peaaegu nagu horoskoop.

67%.

Mina.

Kuuskümmend seitse protsenti autist.

Tegelikult, miks mitte. Loeti küsimused üle, jah, oled küll siis tänapäeval vaimse veaga, kui hoiad omaette, kära ei salli, suured seltskonnad teevad haiget, eriti südant puistama ei tiku. Koolis olid kah igavene pugeja ja vaikne viieline. Kunagi märgati, et ka koolitulistajaks kõlbaks – õpib hästi, vaikne, sõpru ei ole. Hea, et nõukaajal püsse vabalt saada polnud, mis. Eks igast loost annab mingi lõbustava jaburuse leida.

Et siis täitsa väärt põrunud raamat, teid on jahmatuse eest hoiatatud, igasugu vanamoelised.

***

Keith Stuart

«Plokipoiss. Isa, poeg ja autism»

Tõlkija Kadri Põdra

Petrone Print 2016

303 lk