Vikerkaar loeb: Puhas enter. Ühe võimaliku poeetika mälestuseks

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Liina Tammiste jäädvustatuna läbi omaenese telefoni kaamera.

FOTO: Liina Tammiste

Kui ehk keegi veel tähele pole pannud, ma olen võrdlemisi kehv kriitik. Õige arvustaja võtab värskel raamat-tootel kohe natist, latsatab ta tööpinnale, avab peenehambulise noaga vilunult ja elegantselt isendi pehme kõhualuse, eemaldab sisikonna, demonstreerib andunud vaatajatele objekti tähtsamaid funktsionaalseid koostisosi. Siis viskab paremad tükid pannile ja toob esile oma maitse-eelistused.

Mina olen rohkem sinnapoole, nagu see kummaline seeneline Pentti Saarikoski kuulsast luuletusest, kellele ka kogu seene viljakehast jäi väheks ja kes tahtis metsast kaasa tuua suisa terve niidistiku. Päris kõike muidugi sel puhul kahjuks ei jõua, aga miskit ikka harutad ja kerid küll siit, küll sealt ning kui see väheatraktiivne etendus kuidagi viimaks lõpule hakkab jõudma, on arvustuse ruum pahatihti ammu otsa saanud. Kõige tipuks võib koguni juhtuda, et seenekübar ise on kiiruga metsa maha ununud.

Liina Tammistel on ilmunud juba kolm luulekogu – enne «Tagurpidi kuud» «Refresh» (2013) ja «Väike must kleit» (2014) – ja nagu kiuste mind intrigeeribki taas natuke rohkem see, kust kõik algas.

Vähemalt toona, alguses, peeti Liinat üheks «enterluule» sümbolkujuks. Termin ise tahtis olla enam-vähem solvang, aga viimast asjaolu iseenesest ei maksaks veel häbeneda. Võib tunduda üllatav, aga suur osa kunstivoolu- või stiilinimedest läbi ajaloo on tegelikult algselt olnud kriitilised, et mitte öelda mõnitavad sõimunimed, mis kas autorite poolt demonstratiivselt omaks võeti ja enda kasuks pöörati või siis millele ajastu ise hiljem hoopis väärikama tähendusvarjundi andis.

Tammiste polnud ainus, keda selle sõnavitsaga nuheldi. Niipalju kui mäletan, näiteks Sveta Grigorjeva, Triin Tasuja ja kas mitte ka Kelly Turk said samast rauast. Aga ma teeksin siin küll selget vahet Tammiste «kitsamas mõttes» enterluule ning ning teiste vahel. Grigorjeva jt luules on tegemist pigem ülilühikeste ja ülipikkade ridade vastandamisega, mis kokkuvõttes annab dünaamilise laengu nende tekstide tugevalt välja mängitud sotsiaalsele ja soolisele sõnumile. Nende enter teatud mõttes pole «puhas», enter enteri pärast, vaid tööriist kindla eesmärgi teenistuses.

Muidugi pole luulelaade, mille vahel ühisosa üldse ei oleks. Näiteks kas või järgmise Tammiste varajase elegantse lühiluuletuse sõnum võiks ju mingis mõttes olla kujutletav ka põimituna nonde teiste tekstidesse:

ma tahaksin endale pikki juukseid

ja meest

kes neid hoiaks

kui ma oksendan.

Nagu mõndagi head ja uut tänapäeval, tuli ka enterluule tegelikult ilmale sotsiaalmeedia üsast. Kui ka mitte nii massiliselt populaarsed kui hiljem Keiti Vilmsi säutsud, siis mingil ajahetkel olid Liina Tammiste argised entersalmid Facebooki teatud segmentides väga loetavad-laigitavad. Need sütitasid, neist hargnes omakorda enterdavaid dialooglõimi jne, nagu see käib.

Idee iseendast ka lausa pakkus end kätte: kui Facebook kirjutab sulle justkui ette kitsa horisontaalse lahtri, millesse peaksid hakkama sisestama teksti teemal «Millest mõtled?», kuidas sa siis ei tunne kiusatust seda raami ülbelt rikkuda, absurdsuseni vertikaalseks murda?

Ja siin juba tulidki ilmsiks «kitsas mõttes» enterluule erijooned, mida teistsuguses keskkonnas nii efektselt poleks saanud rakendada. Võtame või sellise Tammiste teksti umbes samast ajast:

sinu ja meie 

vahel

on 

sinu 

sõrmus

ja

minu

väike

must

kleit.

Näeme, et see luuletus on üksjagu «naiivsem», «triviaalsemgi» kui eelmine. Ja mõnes mõttes see pole juhuslik, edasiarendusena, ideaalini viimisena võiks siit lähtudes sõnastada puhta enterluule kujutletava poeetika põhinõuded:

(1) Võimalikult lühikesed read (2–7 tähte), kusjuures amplituudivahe võiks olla pigem mõõdukas, «väikse hambumusega».

(2) Igaüks neist võiks eraldivõetuna olla võimalikult tühjendatud konkreetsest semantikast, s.o mida enam nad koosnevad vaid ühest ase- või abisõnast või koguni üksiksilbist, seda parem.

(3) Nii sünnib tervikteksti tasandil olukord, kus tähendus n-ö pumbatakse maksimaalselt välja, tekib omamoodi vaakum, kus objektidest endist olulisemaks saavad nendevahelised suhted, osutused.

(4) Juba eelnevast tulenevalt teravad, efektsed siirded, kuid samas ka piisavalt loomulik-suvalised, mittekunstlikud.

(5) Nüüd jõuame vahest tähtsaimani. Sellise semantikast tühjaks laskmise tulemusena tõuseb ootamatult esile tekstide visuaalne külg, sünnib piktograafiline efekt: tekstid hakkavad mõjuma otsekui vertikaalsed hieroglüüfitulbad. Erinevad, esmapilgul üksteist välistavad luule tajumehhanismid astuvad sedasi omamoodi näivalt võimatutesse kontaktidesse.

Selles mõttes olen täiesti valmis mõistma ka enterluulet maassetampinud kriitikat. Kui sa ikka ei mõika, et antud juhul ongi kogu asja poeetiliseks ivaks vaba raiskamine, absoluutne waste, mitte mingi tihedus vms; või kui sinu ettekujutuses õige värss on näiteks umbes nagu viis meetrit marlisidet, mis oma materjalilt koosneb Dostojevski tsitaadist ja lõpeb punktiks nimetatava sõlmega, ning oled oma pea üleni sellesse mässinud, siis loomulikult on põhimõtteliselt teistsuguseid vorme mõneti raske kirjandusena tajuda.

Õelutsenud kriitika kallal, peaks nüüd tasakaalu mõttes midagi «südamlikku» ütlema ka autorile. Tammiste kolmandast kogust ma ei tahaks väga midagi tsiteerida. Mitte et täitsa korralikke tekste poleks, aga mind huvitab siin käsitluses just enterluule ning on kaks asja, mis tähendavad viimase kindlat surma: riimid ja liigne sentiment. Tuleb tunnistada, et kummagagi pole «Tagurpidi kuus» kokku hoitud.

Kuid teisalt: igal asjal on piir. Kes selline olen mina, et niiviisi rääkida? Fantaseerin kokku mingi näpust välja imetud poeetilise süsteemi, kleebin selle külge täiesti ilmsüüta autorile, kel midagi sinnakanti ehk kunagi peaski pole mõlkunud. Ja siis asun veel sarjama, miks ta süsteemist kinni ei pea! Tegelikult, ma siiralt loodan, et Liina Tammiste viimanegi raamat leiab endale oma tänulikud lugejad.

***

Liina Tammiste

«Tagurpidi kuu»

Kite 2017

148 lk

Liina Tammiste «Tagurpidi kuu».

FOTO: Raamat

Tagasi üles