Keskealisele valgele mehele tuleb kaasa tunda

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Maria Avjuško lõpetab oma esimest täispikka mängufilmi "Tuliliilia"

FOTO: Tairo Lutter

Maria Avdjuško monteerib praegu oma esimest täispikka mängufilmi «Tuliliilia», mis peab linastuma kevadel. Ta mängib ka peaosa ühes filmis ja on teise režissöör värskelt linale jõudnud lühifilmide kassetid «Paha lugu» (vt lisalugu).

-Teie esimene täispikk mängufilm «Tuliliilia» tegeleb samasuguste teemadega kui lühifilm «Nõiutud»: müstika, meeltevälised kogemused, nõiad ja nõidus. Kas lühifilmi tehes saab katsetada võtteid ja lähenemisi, mida «Tuliliilias» kasutada?

«Tuliliilia» võtted lõppesid alles eelmise aasta detsembris. Ega ma «Nõiutud» tehes ei teadnud, et tuleb võimalus teha «Tuliliiliat», siis ma tegelesin ikka ainult lühifilmiga. Aga ma loodan, et meil kõigil on mingi üks teema, mis meid sügavuti huvitab. Minu teemaks on võib-olla sellised asjad, mida me päris täpselt ei näe, aga mis on olemas. «Tuliliilia» on lugu naisest, kelle juures käib öösel keegi, aga ta ei tea, kes see on.

Filmi tehes külastasin nii nõida, psühhiaatrit kui ka kirikuõpetajat, kellega sel teemal rääkisin: kes meie juures käivad? See oli põnev, sest kõik ütlesid: «Jah, käivad küll.»

-Kas nõiad on päriselt olemas?

Jah, aga ma ei ole inimene, kes tegeleks sensitiividega. Mul ei ole oma isiklikku tähetarka ega feng shui spetsialisti, hoian sellest maailmast kõrvale. Nõia juures käisin ka ainult filmi pärast, muidu ma nendega ei suhtle ega küsi nõu.

-Aga ometi huvitavad teid metafüüsilised küsimused? Miks nimelt sellest maailmast?

Salapära ja põnevus.

Imed muudavad meid

-On teil endal olnud isiklikke kogemusi?

Ikka on. Olen suhelnud surnute riigiga, aga sellised asjad peavad jääma saladusse, nii et lähemalt ma hea meelega ei räägiks. See jätab inimesest kahtlase mulje, kui ta niisugused teemad avalikkuse ette paiskab. Mul ei ole mingeid ambitsioone sinna maailma sulguda ja elan täiesti tavalist elu. Teen parem filme.

Aga meie ümber juhtuvad aeg-ajalt imed. Ime on väga huvitav nähtus. Sellel ei ole moraalseid taustu, kas inimene on hea või halb. Siin ei ole midagi pistmist väljateenimisega. Ime on sündmus, mis muudab meie igapäevaelu horisonti, mis teeb meist teistsuguse inimese.

On üks Vene režissööri Proškini film, mis räägib tõestisündinud loo põhjal ime fenomenist. Tegevus toimub 1950. aastatel. Vana-aastaõhtul võttis üks lõtvade elukommetega naine Püha Nikolai ikooni seinalt ja tardus kuudeks seisma. Küll püüti teda põranda küljest lahti saada, aga asjata, vähehaaval muutus ta rohekaks. Nalja sai ka, sest saabus kohale Hruštšov ja igasugused ametnikud. Film ongi sellest, kuidas see sündmus muutis ümbritsevate inimeste elu. See ongi ime.

-Kas teie näitlejakogemus annab võtteplatsil režissöörina eeliseid?

Kui ma hakkasin filme tegema, siis ma mõtlesin, et pühendan ennast näitlejatele ja olen valmis vastama igale küsimusele. Aga näitleja on vaid üks komponent selles loos. Väga oluline komponent. Aga tegelikult mõtled kogu aeg selle suurema pusle peale, kus kõik kokku jookseb.

Mul on mõned lihtsamad meetodid, ma tean, kuidas asjad tööle hakkavad. Olen tihti näitlejatele öelnud, et palun ära tee midagi, loe lihtsalt siin enda peas numberid. Või mõtle selle peale, kuhu sa unsutasid oma rahakoti. Et nad tegeleksid mingi päris asjaga. Need ülesanded peavad olema lihtsad. Fellini filmides ei teatud, mis tekste näitlejatele anda, «8 ½» nad loevadki numbreid, alles pärast kirjutati tekst. See oli see aeg, kui filme helindati hiljem.

Mees Hollywoodist

-«Tuliliilia» meespeaosasse valisite mehe ookeni tagant, Hollywoodi jõudnud Johann Urbi. Mida on Urbis sellist, mida teistes eesti meesnäitlejates ei ole?

Kui naised teevad filmi, siis on meil ka õigus valida sinna selliseid mehi, nagu me tahame ekraanil näha. Meeslavastajad teevad seda ju kogu aeg. Ju ta siis meeldis meie kollektiivile. Kui saabus uudis, et ta on nõus filmi tulema, siis olid Eesti filmiinstituudi tüdrukud ja minu lähedal olevad naised selle üle väga rõõmsad. Öeldi, et meile tuleb anda missioonipreemia: Urb on nüüd Eesti filmis.

-Urbil on hoopis teistsugune kogemus kui eesti näitlejatel. Milles see avaldus?

Ta on ju väga peenes teatrikoolis käinud ja väga palju mänginud. Kui üldse vaadata näitlejaid, olgu siin- või sealpool, siis ei ole tegelikult väga palju enesekindlaid näitlejaid olemas. Kui ehk Tom Hanks välja arvata. Kõik vajavad toetust, julgustust ja õigeid ülesandeid. Veendumust, et nad ajavad ühte ja õiget asja. Kõik on väga sarnased. Näitlejatel, kel on tulles tohutu valmisolek, kaob see tavaliselt pärast esimest duublit. Urb mängib filmis printsi, kes viimasel hetkel, kui on vaja printsessi suudelda, pöörab oma näo kõrvale. Talle see roll hästi meeldis. Aga ma ei väsi kordamast, et mõtlen suure tänutundega kõigile oma näitlejatele.

Maria Avdjuško

FOTO: Tairo Lutter

-«Tuliliilia» kaasprodutsent on Prantsusmaalt, samuti operaatorimeeskond. Eestis on ju ka suurepäraseid operaatoreid, Mart Taniel nomineeriti sel nädalal USA filmioperaatorite gildi Spotlight auhinnale. Kas välisjõudude kaasamine annab filmile võimalusi minna sujuvamalt välisturgudele?

Kaastootmise süsteem näeb ette, et sa pead mõned võtmepositsioonid andma välismaalastele, kas peaosa, režissöör, montaaž või helilooja. Meil teevad järeltöötlust belglased. Aga välismaale mineku plaane näitab aeg, enne peab film valmis saama.

-Mida räägite oma viimastest filmirollidest? Näiteks veebruaris linastuvas filmis «Seltsimees laps» on teil kõrvalosa.

Aga «Vehklejast» (kus Avdjuško mängis Leningradi ametnikku – toim) lõigati mind välja. Seda ikka juhtub, eriti kõrvalrollides. Kuna ma tean, miks nii juhtub – aeg, maht –, siis ma ei ela seda eriti üle. Ma ise lõikasin ka ühe inimese hiljuti filmist välja. Ma ei ole seda talle veel öelnud.

-Aga teater. On vahel tunne, et tahaks tõsisemalt lavale tagasi pöörduda?

See tunne võib tagasi tulla. Kui ma olin noor, siis tundsin teatris tõesti rõõmu, kui ma sellest uksest sisse astusin. Minu jaoks oli väga suur otsus seda rutiini mitte jätkata. Ma proovisin midagi muud teha. Kõik me oleme oma peas suured kunstnikud, filmirežissöörid jne. Kui ma millegi üle endas uhke olen, siis selle üle, et juhus, õnn ja inimesed mu ümber soosisid mind, sain ühe idee ära teostada. Selle üle olen rõõmus. Kõrges vanuses pimedatel õhtutundidel ma mõtlen sellele, et asi sai tehtud. Aga VAT teatris ma praegu mängin ühes lavastuses (Margo Tederi lavastatud «Müller peab lahkuma!» - toim).

Hammastega vagiina on lahti lastud

-Filmikassett «Paha lugu» tegeleb ahistamisteemaga. Mehed ahistavad naisi ja vastupidi, lapsed üksteist ning vanemaid. Seksuaalse ahistamise avalik skandaal puhkes USA meelelahutustööstuses alles sel sügisel seoses Harvey Weinsteini süüdistamisega. Aga eesti filmitegijatel on juba filmikassett väljas. Prohvetlus? Kuidas on Eestis lood ahistamisega?

Mina olen tavaline idaeuroopa tüdruk ja ma olen alati meeste tähelepanu nautinud. Mul pole sellega kunagi probleeme olnud. Naisliikumine iseenesest on väga tore ja ma olen sellele lõputult tänulik — ma sain teha selle filmi, ma saan siin intervjuud anda jne.

Kuidas suhestuda ahistamisega? Väga paljud inimesed teevad sellest karjääri ja see on õudne. Võetakse hoiak, et ahistamisjuhtumist ei saadagi iial üle. Ma ei saa üle sellest, et mees mulle käe tagumikule pani! Võib-olla sinu lähedased surevad, aga vat sina ei saa hoopis sellest käest tagumikul iialgi üle.

Maria Avdjuško

FOTO: Tairo Lutter

Loomulikult on olemas tõelised ahistamislood, aga on ka need, kes seda trendi ära kasutavad. Ma tunnen südamest kaasa keskealisele valgele mehele, kellest on saamas tänapäeva maailma paaria. Tal on raske elada. Võib-olla ma ennustan valesti, aga Weinsteini looga alanud skandaali taga on osaliselt poliitilised jõud. Weinsteini lugusid teadsid ju kõik, aga ta oli ka väga tugev Hillary Clintony toetaja, toetas ka siis, kui Trump oli juba võimul. Kas selle loo taga oli kättemaks?

Maailma ebasiirus ja silmakirjalikkus on hämmastav. Oprah Winfrey kõne ajal Kuldgloobuste auhinnatseremoonial tõusid püsti ja plaksutasid naised. Ja siis kargasid aplodeerides püsti ka mehed. Mõni analüütik arvab, et nüüd läheb see asi veel lihtsamaks: kui sa tahad rolli saada, siis tee mulle ka «teine» pakkumine, otse.

Võib-olla liigume üleüldise normistamise maailma, kus hakkame kõiki oma suhteid reguleerima. Mind šokeeris see, et kui üle-eelmisel aastal oli Kölnis naiste vägistamine ja ahistamine uusaastapidustuste ajal, siis selle aasta Berliini aastavahetuse ajal loodi spetsiaalsed turvasaared naistele. Nagu aedikud.

-Te tunnete läbi-lõhki eesti teatri- ja filmimaailma, kuidas on meil nende probleemidega?

Mingeid näiteid meil ju on, mida me mõne aasta eest lehest kõik lugesime. Filmi- ja teatritöös tuleb ikka armumist ja suhteid ette, aga küsimus on selles, kuidas seier suunata. Kas sa hakkad teisele inimesele pärast armulugu kätte maksma. Nüüd on võimalus olemas, hammastega vagiina on lahti lastud. Karistussalklastel on jälle tööd, et püüda neid õnnetudi mehi, kes millegagi vahele jäävad.

On juhtunud tõsiseid lugusid. Üks Šoti parlamendisaadik elas talle esitatud ahistamissüüdistust nii tõsiselt üle, et sooritas enesetapu. Kusjuures talle ei öeldudki, milles teda täpselt süüdistatakse. Inimesi lastakse selliste süüdistuste põhjal töölt lahti.

-Mis nõu annate oma tütrele, kes liigub modellimaailmas?

Enamik selles maailmas töötavaid inimesi on teistsuguse seksuaalse sättumusega.

-See ei päästnud Kevin Spaceyt.

Mulle meeldib Charlie Sheen, kes on olnud 20 aastat purjus ja kui talle lähenes üks naine süüdistusega, et ta on naist ahistanud, siis ta vastas: «Teate, ma lihtsalt ei mäleta!»

Feminism on nüüd uus ideoloogia, aga see on silmakirjalik. Pooled maailma naised elavad mingi salli all. Seal on abielu osaliselt orjuse liik. Sa ei saa võtta päris orja, aga naise võib igaüks võtta. Ja siis kirjutavad marufeministid nende sisuliselt orjuses elavate naiste kohta, et neil ongi vabadus valida see rätt.

Ma ei saa aru sellest, kui naine paneb endast korsetiga pildi üles ja mõni mees ütleb, et see näeb hea välja, siis hakatakse tagantjärele ahistamisest karjuma. Ma arvan, et selle uue ideoloogia taga on poliitilise elektoraadi ette valmistamine.

-Nagu mõni düstoopiline ulmeromaan.

Just, nagu Aldous Huxley.

Maria Avdjuško

Eesti teatri- ja filminäitleja, produtsent, režissöör ja stenarist

  • 1990. aastal lõpetas 14. lennuga Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri
  • 1990–1992 näitleja noorsooteatris
  • 1992–2014 näitleja draamateatris
  • 2000 Ants Lauteri auhind
  • Esimene filmiroll 13-aastasena lastefilmis «Keskpäev», nüüdseks üle 20 osatäitmise
  • Toodab filme enda produktsioonifirmas Ugri Film.
Tagasi üles