See kütus, mis Kunila kultuurivedurit veab, pole raha

Pisut vähem kui kuuskümmend aastat tagasi vaatasid Kadriorus tõtt emaga kunstimuuseumi külastanud Nõmme poiss ja Konrad Mägi maal «Merikapsad». 105 aastat tagasi maalitud Saarema motiiv hoiab toonast muuseumikülastajat siiani oma kütkes ja see nõidus on nii tugev, et tänaseks on saanud sellest kümneaastasest poisikesest üks Eesti mõjukamaid kunstikollektsionääre.

Üks Tallinna Kaubamaja, Liviko, Selveri, Kia ja Viking Motorsi, Balbiino ning mitme teise Eesti ettevõtete suuromanikke muutub kunstist rääkides taas särasilmseks poisikeseks, kes usub, et Konrad Mägi kiviselt maalirannalt võiks ühel päeval teele minna lapitud purjega laev, mida silmitsedes ta igal õhtul uinus.

Tänu usule ja erakordsele kiindumusele kuldaja eesti maalikunsti, eelkõige Konrad Mägi loomingusse, suudabki Enn Kunila võib-olla koos mõttekaaslastega ja partneritega teha võimatut – muuta kunstiajalugu. Ise on Enn Kunila selles täiesti kindel, sest «Konrad Mägile tuleb anda koht, mis talle kuulub».

Enn Kunilal on vahendeid ehk lihtsustatult öeldes, ta on vägagi edukas ettevõtja, aga see kütus, mis Kunila kultuurivedurit veab, pole raha, vaid energia ja usk ning järjekindel ja süstemaatiline töö ühe eesmärgi nimel. Postimehe toimetus eesotsas kultuuritoimetusega otsustas Enn Kunila panust eesti kunsti, eelkõige Konrad Mägi loomingu tutvustamisel tunnustada Postimehe kultuuriveduri tiitliga.

«Eelmine aasta oli väga hea aasta, täpselt sama hea aasta tõotab tulla ka alanud,» ütleb Postimehe kultuurivedur 2017 rahulolevalt ja täpsustab: «Isiklikus elus oli ka õnnelik. Kuid kunstikollektsionäärina muutsid aasta eriliseks õnnestumised, iga aasta pole saanud teha selliseid näitusi.»

2017. aasta tippsündmusena avati märtsis Firenze Novecento kunstimuuseumis Enn Kunila kogul põhinev näitus «Visioni dal Nord», kus üks saal oli pühendatud Konrad Mägi maalidele. Publikumenukale Itaalia näitusele järgnes Hiiumaa Muuseumis «Eesti kunstnike rännakud», suvel avati Saaremal näitus «Põhjamaa suvi. Olev Subbi aktimaalid». Kõik need näitused on Kunila korraldatud (loe: ka rahastatud).

Aasta teine suursündmus jäi sügisesse, mil Galleria Nazionale d’Arte Moderna muuseumis avati Konrad Mägi esimene isikunäitus Roomas. 28. jaanuarini avatud näitusel näeb Enn Kunila kogust seitset tööd. «Olen selle näitusega algusest peale seotud. See oli hea aasta.»

Ent see pole veel kõik. Kunila tellis ja kirjastas 2017. aastal Eero Epneri kirjutatud eluloo Konrad Mägist ja seda raamatut on võimalik lugeda üsna kohe lausa viies keeles: eesti, inglise, itaalia, prantsuse ja soome keeles. «Plaanime tõlkida ka vene keelde. Eesti kunsti tutvustamiseks tuleb teha näitusi ja anda välja raamatuid. Eestikeelsed raamatud ei aita, inglise keelest ka ei piisa, sest prantslane ja itaallane tahavad lugeda oma keeles. Lisaks andsime välja Konrad Mägi värviraamatu lastele, see on ka inglise, itaalia ja eesti keeles. Neli näitust ja need raamatud – seda on meie perekonna jaoks päris palju.»

Ja just kõige selle, pluss veel mitmesuguste, mitte nii palju meediatähelepanu saanud tegevuste eest kuulutabki Postimees Enn Kunila Postimehe kultuuriveduriks.

Kusjuures «Merikapsad», töö, mille ees praegune kunstimetseen esimest korda kirgastust tundis, on endiselt kunstimuuseumi kogus ja Kunila selle üle ei kurvasta, sest tema arvates pole tegelikult vahet, kes kunstiteose omanik on, peaasi, et seda näidatakse.

Teie armastus kunsti vastu sai alguse lapsepõlvest. Mida teha, et teiesuguseid kunstisõpru oleks rohkem?

Lapsi kultuuripisikuga nakatada ei ole lihtne, sellega tuleb vaeva näha ja pidevalt tegeleda, neid tuleb viia näitustele, kontsertidele, ooperisse, teatrisse. Kultuur peab olema juba maast madalast elu osa.

Selge on see, et kõik algab kodust, aga huvi äratamisel saab kaasa aidata ka ühiskond. Kõigil lastel pole ju kodus võimalusi või tahet, seetõttu peaksid lapses kultuuri vastu huvi äratama kool, huviringid, muuseumid. Seepärast on väga oluline kultuuri Tallinnast ja suurtest linnadest välja viia. See on ka üks põhjus, miks olen korraldanud näitusi näiteks Hiiumaal.

Tean, mida lapsepõlves nakatumine – mitte ainult kunsti, vaid ka teistesse hobidesse – tähendab. Mida rikkam on lapsepõlvest saadu, seda huvitavam on su hilisem elu.

Näituste juures olen alati tähtsaks pidanud haridusprogrammide väljatöötamist, mille üks oluline osa on suunatud just lastele ja noortele. See haarab katalooge, värviraamatuid, elektroonilisi vahendeid, artikleid meedias jne. Väga tähtis on leida meeskonda inimesed, kes suudavad lastele teema huvitavaks teha, sest ei piisa laste näitusesaali viimisest, lapsi tuleb õpetada kunsti nägema.

Kuidas te oma lapsi ja lapselapsi olete õpetanud kunsti vaatama?

Mäletan, et kui noorim poeg oli väike ja nutta tihkus, siis võtsin ta sülle ja kõndisin kodus ühe maali juurest teise juurde. Värvilised pildid mõjusid, muutus lapse meeleolus tuli kiiresti, eks lapsevanema rahulik hääl – kirjeldasin maale – aitas ka kaasa.

Meie kodus on lapsed paratamatult kunstis sees, me räägime kunstist, käime näitustel jne, neil pole pääsu.

Kuid kõige tähtsam on leida aega ja köita lapse tähelepanu. Maailma muuseumides näeb, kuidas lapsed on koondunud õpetaja ümber, kuulavad, suu ammuli, või istuvad maas ja joonistavad. Kunstiga ei saa kontakti kiirustades. Huvitav giid, põnev ülesanne aitab kasvatada lastes püsivust, mis on elus väga vajalik oskus.

Kas te lapsena mõne kunstiteose ees hirmu tundsite?

Minu lähiringis on üks selline kogemus, kus teismeikka jõudnu tunnistas, et oli kartnud voodi kohal rippunud maali. Minul on vastupidine kogemus. Minu voodi kohal rippus tundmatu baltisaksa kunstniku maal lapitud purjedega laevast, kus oli müstiline tulekuma. Vaatasin seda tööd õhtul, päeval, hommikul. Olenevalt valgusest töö muutus, kujutasin igasuguseid asju ette.

Kuidas see maal meie perekonda sattus, ei tea keegi, see lihtsalt oli.

Kõik ei saa endale lubada kunsti ostmist, kas heal tasemel repro võiks asendada originaalteost?

Absoluutselt, hea repro on kodu kaunistamiseks ja vaimu ärgitamiseks täiesti omal kohal.

Inimesed ajavad sageli repro ja koopia segamini. Repro on ju sama kunstniku töö, koopia aga kellegi teise tehtud, sest kujutavas kunstis esineb autorikoopiad suhteliselt harva.

Mul oli kadunud hea sõbra Olev Subbi maal kodus seinal; kui Olev mu maakoju tuli, siis ta küsis: «Kas see töö polnud sul Tallinnas?» Panin ta proovile ja ütlesin, et olen töö asukohta muutnud. Olev vaatas oma tööst tehtud reprot ja ei teinudki alguses vahet!

Hea repro on aga palju parem kui tühi koht seinal. Konrad Mägi Rooma näituse avamisel kinkis Eesti president kolmele Rooma koolile Mägi maali «Itaalia maastik. Rooma» reprod, nii saame heal tasemel eesti kunsti levitada ja tutvustada.

Olete öelnud, et head kunsti peab inimestele näitama.

Selle põhimõtte realiseerimine ongi kujunenud minu missiooniks. Muuseumid peavad kunsti ka nii-öelda riiklikul tasemel hoiustama, kuid eksponeerimisvõimalused on suhteliselt ahtakesed, seetõttu jääbki suur osa kunsti hoidlatesse seisma.

Minu reegel on, et ma ei osta seisma jäävat kunsti, vaid ainult töid, mis endale korda lähevad ja mis autorit kõige paremini iseloomustavad. Muidu pole sellel mängul mõtet. Mängima peab suurelt. Kogu peab olema täpselt nii suur, et see hästi esindaks kuldaja perioodi eesti kunstis, sest just seda perioodi tahan tutvustada. Tegelen põlvkonnaga, kellel poliitilistel põhjustel puudus võimalus enda eest seista. Tahan õigluse taastada. Tahan, et Konrad Mägi ja veel mõned eesti kunstnikud saaksid Euroopa kunstiajaloos koha, mida nad väärivad.

Erakollektsiooni oluline väärtus seisneb ühtsel valikuprintsiibil ja maitseotsusel, mis hoiab kollektsiooni sisemist tervikut. Olen kõikide maalide ostul lõpliku otsuse teinud ise, olles samas kuulanud ka asjatundjate nõuandeid.

Kõiki Konrad Mägi töid te ei osta?

Ei. Aga mõnda maali sooviksin juurde küll.

Algatasime Konrad Mägi kadunud tööde otsimise ja võin öelda, et see otsimine ei lõppe kunagi. Juba praeguseks on välja tulnud umbes kümme tööd, mille kohta varem puudus teave.

Kuidas te aru saate, et tegemist on hea tööga?

Kui alustasin kollektsioneerimist, siis käisin palju muuseumis, vaatasin seal olevaid töid ja üritasin võrrelda minule pakutud töödega. Tegin kõvasti eeltööd, enne kui otsustasin. Olev Subbi õpetas, et alati on lihtsam otsust teha töid kõrvutades, võrdluses selgub tõde.

Kui ühel päeval avataks Enn Kunila muuseum, siis kui suurest hoonest me räägiksime?

Ma ei ole kunagi nii mõelnud ja ma ei tea, kas tahakski kõiki töid mahutavat muuseumi. Inimesed suudavad vastu võtta piiratud hulgal informatsiooni ja emotsioone. Sajast tööst koosnev näitus on juba päris suur. Ei ole vaja kõike korraga üles panna, tuleks teha tihemini näitusi.

Miks te olete järgmiseks näitusepaigaks valinud Tallinna raekoja?

See on väärikas paik, olen ise tallinlane ja miks mitte. Kesklinn on asukoha mõttes sobiv paik kunsti näitamiseks. 2010. aastal Tallinna Kunstihoones üleval olnud, Olev Subbi kujundatud näitust «Kölerist Subbini. 150 aastat klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust» külastas viie nädala jooksul 13 000 inimest. Nagu Subbi tookord ütles: klassikaline maalikunst on aastatega endale vaatajaskonna kasvatanud. Aga näitusekoht on samuti oluline.  

Paar aastat tagasi oli raekojas Venemaa kollektsionääride näitus ja see oli väga kõrgel tasemel kujundatud. Mulle see lähenemine meeldis ja sealt tekkis idee. Tallinna linn võttis selle pakkumise vastu ja alates 15. veebruarist saabki näha minu kollektsiooni helgemat ja säravamat poolt näitusel «Rõõm linna südames», kus kuraator Eero Epner ja kujundaja Tõnis Saadoja panevad eesti kunstiklassika raekoja ajaloolise hoonega ühte kõlama.

Ja siis mais avate näituse Tartus.

Pallas ja suur osa eesti kunstist on ju Tartuga seotud. Sel aastal on Konrad Mägil 140. sünniaastapäev, tähistame ka seda Tartu Kunstimuuseumi näitusega «Traditsiooni sünd».

Suvel teeme koostöös muuseumitega Saaremaa ooperipäevadel Kuressaare linnuses näituse, kus näeb maale muusikutest ja pillidest. Sellele näitusele mõeldes soetasin Eduard Ole maali «Ludvig Juhti portree». Ludvig Juht oli eestlasest kontrabassimängija, kes on mänginud paljudes maailma vägevates saalides, ta oli erakordne talent.

Kui palju te oma kollektsiooni täiendades mõtlete eelolevatele näitustele?

Näiteks raekoja näituse tunnustöö, Paul Burmani maali «Raekoja plats», ostsin seda näitust silmas pidades. Eelmisel aastal tuli kollektsiooni ka Ants Laikmaa loodusmaal, mis on minu arvates suur-suur leid ja mida näeb juba raekoja näitusel. See maal oli eelnevalt ühe kodu seinal, nii-öelda kodukaunistuseks. 

Tartu näitusele mõeldes soetasin Amandus Adamsoni Georg Lurichit kujutava skulptuuri. Sellest teosest on olemas kolm varianti. Üks asub spordimuuseumis, teine Eesti Kunstimuuseumis ning kolmas oli üle saja aasta kadunud. Aasta tagasi avastas üks eestimeelne Ameerika kunstikollektsionäär selle sealsel antiigioksjonil ning peagi jõudis skulptuur tagasi Eestisse. Kusjuures, Eestisse reisimiseks osteti Lurichile oma lennukipilet. Minul on selle skulptuuri leidmise üle väga hea meel. Mu lapsepõlv kuulus paljuski spordile ja üks mees, kellest kodus pidevalt räägiti, oli Lurich.

Kas olete endale seadnud piirangu, mitu maali või kui suure summa eest aastas töid ostate?

Ei. See on kõik emotsionaalne tegevus. Kui oksjonile minna, siis ju ei tea kunagi, millega see lõppeb.

On teis peidus hasartmängur?

Üldse mitte. Viimastel aastatel ma füüsiliselt oksjonil ei osale, sest kui olen teinud otsuse, et tahan seda maali, siis pole oluline, kes selle otsuse realiseerib.

Kas seate oma esindajale rahapiirangu?

Kui seaksin, siis jääksin maalist ilma.

Olete üks pea 5000 inimesele tööd andva tööstus-, kaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG Investeeringud juhte ja suuromanikke, kuidas eelmine aasta äris läks?

Majanduses oli 2017 kindlasti väga hea aasta ja meil läks samuti väga hästi. Kõik märgid näitavad, et ka 2018 tuleb sama hea aasta või veelgi parem.

NG Gruppi kuulub ka Liviko, kuidas Läti piiril toimuv tegevus teid mõjutab?

Olen kogu elu pidanud oluliseks väärtuseks mõõdukust. Tark riik võiks seda põhimõtet järgida ka oma poliitikaid planeerides. Meil on mindud alkoholi tarbimise piiramisel peaasjalikult ainult käskude ja keeldude ning aktsiide tõstmise teed. Edukas poliitika on alati see, mis taotleb tasakaalu. Arvan, et riik võiks palju rohkem panustada mõõdukuse propageerimisele ja noorte harimisele nendes küsimustes.

No see on ju teile kahjulikum!

Ma nii ei mõtle. Tervemad inimesed ja rikkam riik on meile kõigile kasulikum. Mõõdukus võiks olla kõiges, mitte ainult alkoholi tarbimises.

Kui hõivatud te olete töödega NGs?

Et aru saada, mida tähendab eraettevõtlus, tuleks mõelda millegi omamisele, näiteks maja omamisele. Kui sul on maja, siis su mõtted on kogu aeg sellega seotud, nii on ka ettevõtluses – töömõtted ei jäta sind puhkusel ega kodus maha. Seega olen tööga iga päev hõivatud, sest iseenesest ei juhtu siin maailmas mitte midagi.

No eestlased süüdistavad ettevõtjaid, et te tahate eelkõige kasumit.

Kasumit mitte teeniv ettevõte on pankrotis, seega ei saagi teisti tegutseda. Meie ettevõtetes ei teenita kusagil röövkasumit, tulenevalt konkurentsist on need ajad vast ka möödas.

Aastaid on räägitud, et peale riigirahale on kultuuri vaja meelitada eraraha. NG Investeeringutesse kuuluvad ettevõtted toetavad kultuuri, aga mida peaks tegema, et teie ja teised firmad oleksid rohkem motiveeritud?

On kaks toetamisvõimalust: üks on vastastikku kasulik sponsorleping, teine on heategevus. Meie firmad tegelevad mõlemaga. Motivatsiooni tõstmiseks peaks riik seda küsimust veelgi enam tähtsustama ja omalt poolt välja töötama vajalikud abinõud. Kuid sama tähtis on märgata ja tunnustada ettevõtteid ja inimesi, kes kultuuri juba toetavad.

Kas tõesti see, et näiteks kultuuriminister surub kätt ja annab diplomi, mõjub?

Kindlasti, inimestele on tähtis, et nende panust märgataks. Aga see tunnustus võiks olla palju laiem ja tõhusam. Eestis tänatakse suhteliselt tagasihoidlikult, eriti heategevusega seoses, mujal maailmas märgatakse ka kõige väiksemaid toetussummasid.

Eks see kõik on seotud üldise arengu ja mõtlemise muutumisega. Sest alles pärast seda, kui inimene on saanud oma eluga järje peale, hakkab ta märkama ümbrust ja saab ulatada abikäe. Aga et mõtlemine muutuks, siis heategevuse ja empaatia olulisuse toonitamine peaks olema üks lastekasvatuse aluspõhimõtteid.

Teie tegevus Konrad Mägi tutvustamisel on teada, kuid teie südame küljes on üks koht Eestimaal: see on Hiiumaa ja nüüd siis ka Kärdla kirik.

Olen nüüdseks kolmkümmend aastat olnud seotud Hiiumaaga. Kui olla ühes kohas nii kaua, siis näed, mida saaks ja tuleks parandada. Olen Hiiumaal korraldanud päris palju näitusi, aga ka kontserte: Kärdla kirikus on andnud soolokontserdi Ain Anger, aga ka Jakko Ryhänen, Koit Soasepp, Priit Volmer, Annely Peebo, Mihkel Poll. Olen püüdnud sealset kultuurielu elavdada.

Hiiumaal puudub suur kontserdisaal, mistõttu koondub kogu tegevus suvesse. Kärdla kirikut näiteks talvel kasutada ei saa, sest puudub küte. Et Hiiumaal saaks aasta ringi korraldada kontserte, tulekski renoveerida Kärdla kirik. Esiteks, Kärdla on Hiiumaa keskus. Teiseks on Kärdla kirikus hea akustika, aga ka maailmakuulus ja heas korras E. F. Walkeri orel. Ehk seal on kõik eeldused: oma muusikafestivalid, toetav kogukond ja kogudus.

Olles Hiiumaa Sõprade Seltsi juhatuse esimees ja nüüd ka sihtasutuse Kärdla Kirik nõukogu esimees, tegutsen selle nimel, et Kärdla kirik saaks korda. Oleme valmis saanud renoveerimisprojekti ja kogutud annetustega saame teha korda katuse.

Renoveerimistööde lõpetamiseks on vaja umbes 600 000 eurot, kogudus ja kohalik ja kogukond ei suuda üksinda seda kirikut korda teha, aga Hiiumaal on väga palju sõpru ja nüüd kutsume neid kõiki appi. Kui igaüks, kellele Hiiumaa on tähis, ettevõtmist toetab, siis me saame kindlasti kiriku korda. Meie üleskutsega on ühinenud Erkki-Sven Tüür, Ott Lepland, Jaanus Nõgisto jt.

Olete ka Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi esimees, Eesti Kunstimuuseumi nõukogu liige. Kas teil huvide konflikti ei teki?

Me ajame ühte asja ja saame hästi läbi. Nii nagu ettevõtluses on turul suured ja väiksed firmad, nii on ka kunstimaailmas. Olen kollektsionäärina alati teinud olulist koostööd avalike institutsioonidega, kuulusin ka kuus aastat Eesti Kultuurkapitali nõukogusse.

Kas te tõesti usute, et maailma kunstiajalugu kirjutatakse ühel päeval ümber?

Eks seda on juba natuke kirjutatud. Londoni Kunstiülikooli professori Stephen Farthingi koostatud raamatus «1001 maali, mida peab elu jooksul nägema» on leheküljel 611 Konrad Mägi «Maastik punase pilvega», kõrvalleheküljel on Picasso töö.

Kui me Farthingilt uurisime, kuidas ta Mägini jõudis, siis ta vastas: «Kes siis kunstiajaloo asjatundjatest Konrad Mägit ei tea.» Nii ongi, kui Euroopa kunstiajaloolastega rääkida, siis nad teavad Konrad Mägit. Sellele teadmisele toetudes lähemegi samm-sammult edasi, näitused Firenzes ja Roomas ja ka Pariisis (aprillis avatakse Orsay muuseumis Balti riikide iseseisvuse saja aasta juubelit tähistav näitus «Sümbolism Baltimaade kunstis») on selle pikaajalise ja järjekindla töö tulemus.

Käsime Olev Subbiga Orsays mitu korda ja unistasime, et ühel päeval võiks seal saalis rippuda Konrad Mägi tööd. Nüüd see saabki kohe tõeks. Venelastel on hea ütlus «dalše nekuda», Orsay on täpselt selline koht. Arvan, et oleme tegelikult päris kaugele jõudnud, sest viis aastat tagasi me ei julgenud isegi unistada, et Roomas võiks olla avatud Konrad Mägi personaalnäitus.

Aga tahan rõhutada, et kõik see on saanud teoks tänu koostööle, oleme muuseumide ja riigiga ajanud ühte asja. Itaalias aitas meid väga suurepärane suursaadik Celia Kuningas-Saagpakk. Tutvustada kunsti meeskonnata, kus on Eero Epner, Tõnis Saadoja ja graafiline kujundaja Tiit Jürna, poleks samuti võimalik. Kõige olulisem on aga lähikondlaste, perekonna toetus. Minu abikaasa Maris on pühendunud meie kunstikollektsioonile, just tema teeb kõik näituste ettevalmistuse, koordineerib kataloogide valmimist, hoolitseb maalide restaureerimise ja korrashoiu eest.

Konrad Mägi on saanud viimasel ajal väga palju tähelepanu, kas olete märganud ka kadedust?

Jah, ja see on nukker. Tänapäeva kunstnikel on hoopis teised võimalused. Ühe kunstniku rõhutamine ja tutvustamine on ühelt poolt kui kõige väljapaistvama eesti maalikunstniku esiletoomine, aga teiselt poolt on see midagi laiemat – tema tuntuse kiiluvees on võimalik rääkida ka teistest kunstnikest, tervest kunstikultuurist, ühest riigist.

Kadeduse asemel peaks igaüks oma asjale pühenduma, sest vaid pühendumine ja kirg viib edasi. Ka Konrad Mägi pühendus, ennastalgavalt ja kirglikult.

Tegelikult on sellega seotud veel üks teema. Meil on vaja välja mõelda, kuidas kasvatada noortes kunstiteadlastes huvi eesti maalikunsti kuldaja vastu, sest kohe-kohe on vanemad uurijad lahkumas ja järelkasvu pole. Ei tohi lasta juhtuda, et üks eesti kunstiloo oluline periood vajuks unustuse hõlma, ning seetõttu oleme asutamas sihtasustust, mille abil saaksime noori ergutada ja motiveerida.

Kas Eero Epner liialdas Konrad Mägi raamatus, kui kirjutas, et te istute tundide viisi üksinda ühe maali ees ja vaatate seda?

Elus on olnud erinevaid perioode. Kui suured lapsed olid oma teed läinud ja väikseid veel polnud, siis tekkis mitmes mõttes võimalus maalidega tegelemiseks ja kunstikollektsioonile aluse panemiseks ning samuti võimalus ennast sellel teel harida. Sinna hulka kuulus ka tundide viisi ühe maali ees istumine, saateks vaikne muusika. 

Olev Subbi ütles, et kõik vaatavad, aga vähesed näevad. Nägemist tulebki harjutada.

KULTUURIVEDURI LAUREAADID:

• 2005 – Ando Kiviberg pärimuskultuuri edendamise eest
• 2006 – Ülar Mark avaliku arhitektuuridiskussiooni algatamise eest
• 2007 – Mart Taniel kaameratöö eest filmides «Sügisball», «Nuga» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse»
• 2008 – Anne Rande laste juhatamise eest raamatute ja kaunite kunstide juurde
• 2009 – Märt Väljataga ajakirja Vikerkaar toimetamise ja sarja «Avatud Eesti raamat» kureerimise eest; just tänu sellele sarjale on eesti keeles kättesaadav suur osa filosoofia klassikat, aga ka tänapäeva esindavaid tekste
• 2010 – Indrek Kasela Sõpruse kino elluäratamise eest
• 2011 – Juhan Ulfsak panuse eest eesti teatrisse
• 2012 – saate «Tujurikkuja» meeskonnale kõneka ja professionaalse tegevuse eest ühiskonnaelu kõverpeegeldamisel ja kultuuripildis laiemalt
• 2013 – Hooandja meeskond ühisrahastusplatvorm idee algatamise ja elluviimise eest
• 2014 – Muusik, DJ ja Raadio 2 saatejuht ning õhtuse vööndi juhataja Raul Saaremets, keda võib nimetada ka õpetajaks, sest oma tegevusega on ta voolinud eestlaste muusikalist maitset mitu aastakümmet
• 2015 – Olga Temnikova, galerist ja eesti kunsti väsimatu saadik
• 2016 – Loomingu Raamatukogu väärtkirjanduse vahendamise eest
• 2017 – kunstikollektsionäär Enn Kunila eesti kunsti tutvustamise eest 

Kultuurivedur 2017 on Enn Kunila Foto: Mihkel Maripuu

Enn Kunila

• Kunstikollektsionäär Enn Kunila (sündinud 19. märtsil 1950) on üks Eesti ühe suurima erakapitalil põhinevakaubandus- ja kinnisvarainvesteeringute grupi NG Investeeringud juhte ja suuromanikke.
• Rohkem kui 60 kunstnik töödest koosnev Enn Kunila kunstikollektsioon annab ülevaate eesti maalikunsti mõningatest peamistest arengusuundadest 20. sajandi esimesel poolel. 
• Enn Kunila maalikollektsiooni põhjal on toimunud arvukalt näitusi Eestis ja välismaal, ta on publitseerinud mitmeid katalooge ja aidanud välja anda kunstnike monograafiaid.
• Tunnustused: Valgetähe IV klassi teenetemärk, muuseumide sõbra tiitel, U.S. Baltic Foundation 2010. aastal Baltimaade filantroopiaauhind, Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumilt aasta kultuurisõbra tiitel 2011.
• Enn Kunila on MTÜ Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juhatuse esimees ning seltsile olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja.
• Enn Kunila on sihtasutuse Eesti Kunstimuuseum nõukogu liige
• Enn Kunila on hariduselt insener-tehnoloog metallide lõiketöötluse alal.