:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7487187t1hb3ae.jpg)
Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna festival KorFest tutvustab juba kümnendat aastat avalikkusele noori tulevasi eesti tantsukunstnikke. Kuigi Eestis ei ole stabiilselt tegutsevaid nüüdistantsukompaniisid, kes värskelt diplomeeritud koreograafe otseselt ootaksid, leiab igal aastal suur hulk lõpetajaid väljundi lavastaja või liikumisseadjana etenduskunstide väljal selle eri vormides.
Iseäranis tänavune aasta paistab silma üldjoontes tugevate ja tantsuliste lavastustega, mille üle võivad noored autorid julgelt uhked olla. Lisavõimalusena valmisid kõigi lavastuste kostüümid koostöös Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonnaga (juhendajad Gerly Tinn ja Piret Puppart).
Aneta Vartsi tantsulavastus «Kooslused» on inspireeritud afrobrasiilia kultuurist ning rõhutab kultuuriliste erinevuste kõrval inimlikku sarnasust. Kiiduväärt on Vartsi võimekus koondada oma meeskonda õpingukaaslaste ja tantsuõppe vilistlaste kõrval ka professionaalseid Eestis tegutsevaid välismaa tantsijaid ja lauljaid: Hawaiilt pärit hiphop-tantsija Jene’ Walker, Kuuba salsatantsija Hansel Rivero ja Brasiilia lauljatar Deinse Fontoura loovad koos Eesti tantsijatega haarava ühisenergia.
«Koosluste» idealistlikus kujutelmas eksisteerivad eri kultuuride esindajad kõrvuti rõõmsas elu pühitsevas tantsus. Koreograafias on kaasaegse tantsu tehnikad ja abstraktne liikumiskeel põimitud afrotantsude elementidega.
/nginx/o/2018/01/15/7487175t1he5b2.jpg)
Varts ei soovi aga vaenuliku rassismi teemat konflikti kaudu esile tuua ja ühiskonda ähvardavad meelsused jäävad seetõttu põhjalikumalt avamata. Laest rippuv tantsijate kostüümidega haakuv Tõnis Vellama loodud valge lühter viib mõtted hetkeks otsapidi kolonialismile, kuid ei loo aktiivselt vastavat tähenduslüli.
Vartsi on inspireerinud Lääne-Aafrika traditsiooniliste uskumuste ning katoliikluse seguna arenenud candomblé, milles puuduvad hea ja halva kontseptsioon – ehk ei soovinud koreograaf selle mõjul ka ühiskonnakriitikasse laskuda? Oma vahenditega töötab ta igal juhul meisterlikult ning «Kooslused» mõjub elujaatavalt.
Allar Valge «Helgelt helise» viib vaataja Arvo Pärdi «Ukuaru valsi» saatel nostalgilisele lainele. Swing- ja lindy-hop’i taustaga Valgele on tema tantsulise pagasi mõjul omane teataval määral retrolik esteetika, mis toetab meenutuste, mälestuste ja igatsuse kujundiilma.
Lavastuse teema on lihtne, ent ajakohane: kipume kõigi toimetuste kõrval olemasoleva unustama, märkamata inimest enda kõrval ja väärtustades olnut alles sellest ilmajäänuna. Valge loob laval atmosfäärilisi pilte varjatuks jäetud mälestuskildudest, mis mõjuvad täpselt väljamõõdetud valguskujunduse abil filmimontaažilikult (kõigi tööde valguskunstnik on Ants Kurist).
/nginx/o/2018/01/15/7487179t1h7800.jpg)
Film noir’ilik on ka lavastuse üldesteetika: traksidega viigipükstes tantsijad mõjuvad kui Chaplini filmist väljaastunud nimetud tüpaažid. Koreograafia keskmes on tants ratastel klaveriga, mille ümber tegelased kord unistavad tantsiskledes, kord lükkavad pilli kõrvale ja muutuvad puhaste joontega inimrobotiteks.
Tantsuline sõnavara on vahepeal teatraalselt klassikaline: kiirustamine, ruttamine, masinlikkus, mille kõrval võib tegelik elu märkamata jääda. Tantsijate mäng ratastel keerleva pianiinoga on leidlik, Marie Vaigla musitseerimine teeb klaverist nostalgilise ja igatseva mälestuste vahendaja.
Lavastuses jääb ehk puudu konfliktist või sündmusest, mis dramaturgilist arengukaart vaheldaks, ning vaatajani tuuakse pigem unistavad ja igatsevad mälupildid. Ometi mõjub «Helgelt helise» tantsulavastusena nostalgiliselt selle parimas tähenduses.
Kerstin Vnukova «Ilmsi unes» paigutub samuti teatraalsete ja retrohõngulike lavastuste ritta. Juba tutvustuse järgi on aimata, et noor koreograaf on püüdnud hõlmata ehk liialt mitut teemakihti korraga: pühade aegu hoogustuv konsumerism, sellega kaasnev inimeste võõrandumine ja hüljatustunne, jälgimisühiskonna paranoilisus ning neile vastukaaluks seatud fantaasiamaailmad.
Estraadi- ja klassikalise tantsu taustaga Vnukova kasutab viiteid balletiteatri klassikale: kõlavad salongi-jazz’ilikud seaded kuulsatest balletisüitidest ning ka dramaturgia järgib osaliselt «Pähklipureja» liini.
Musikaalne ja vaheldusrikas koreograafia viitab 1950. aastate Hollywoodi kuldajastule ning toetub suuresti Broadway jazz’i elementidele. Selle paaritamine nüüdisühiskonna virtuaalmaailma ohtude temaatikaga mõjub aga kohati sunnituna. Igal juhul jääb ka Vnukova stiilipuhtalt truuks endale omasele liikumiskeelele ning koreograafia ja misantstseenid on komponeeritud maitsekalt.
/nginx/o/2018/01/15/7487181t1haccf.jpg)
Mitmes seekordses KorFesti lavastuses, sh kõnealuses, on laval korraga suurem grupp, seitse-kaheksa tantsijat. Julgus lavastada arvukamale koosseisule väärib igati tunnustamist, sest võimaldab kompositsiooniga mängida nüansirikkamalt ja kihilisemalt ning on suurepärane võimalus õppida lavastajana meeskonda juhtima.
Nüüdistantsus on kompaktse vormi tõttu praegu väga levinud soololavastused, ent grupikoreograafial on kohe teistsugune visuaalne efekt, kõnetusvõime ja -aste. KorFesti kontekstis toob see kõigi tööde puhul nähtavalt esile ka lavastusmeeskonna tugeva ühistöö.
Maarja Eliisabet Roosalu «Meri põlvini» mõjub KorFestil põlvkonna manifestina. Koreograafias põimuvad tänavatantsu tehnikad abstraktsema liikumiskeelega, mis väljendab pigem meeleseisundit. Koreograafia füüsiline väljenduslikkus edastab emotsionaalsust selgelt, ent ilma pateetikata.
Roosalu ei pelga abstraktsust – lavastus ei ole otseselt narratiivne, teema ei ole stsenograafia või tegevusega välja illustreeritud või vaataja eest ära selgitatud, ent emotsionaalne ja olustikuline taotlus on selgelt tajutavad ning selle edastamise vahendid stiilipuhtad. Tänavatantsu võitluslikkus, house’i ja breiktantsu elemendid vahelduvad aegluubis sulamistega, tõstetega, teineteisest ning nähtamatuist kõrgustest üleastumistega. Näeme mängu enda ja teiste tunnetamisega ruumis ning isikliku ruumi kompamist.
Roosalu ei ava selget problemaatikat, kuid peegeldab inimlikke lähisuhteid kaasaja rütmides. «Meri põlvini» mõjub kui z-põlvkonna elutunnetuse tantsuline manifest: me oleme siin, teineteise kõrval, oma tegudest teadlikud ja julgeme nende eest vastutuse võtta. Natuke võib ju ka nautida tunnet, kuidas meri ongi põlvini.
Liise Marie Valgi «Lõkkel» loob modern- ja pärimustantsu elemente põimiva tantsulavastusena mõlemale uue vaatenurga ning sellest tekkiv nüüdistantsuline sulam võimaldab kahel poolusel teineteist täiendada. Valgi lavastus toetub klassikalisele armastusloole, Koidu ja Hämariku kokkusaamise kujundile, ent seda ei looda illustreerivalt, vaid liikumiskeele ja abstraktsema tinglikkuse vahendusel.
/nginx/o/2018/01/15/7487183t1h935b.jpg)
Muusikaline kompositsioon on esteetikat nauditavalt toetav: Maarja Nuudi looming on muusikavaldkonnas elegantsemaid näiteid nüüdis- ja pärimuskultuuri põimimisest ja tänapäevastamisest. Rühmakompositsioonide joonised on hoogsalt vahelduvad, elurõõmsad tähistused vahelduvad unenäolisema mõtlikkusega. See on rahvapärimusliku hõnguga tantsuline jaaniöö unenägu. Valgis on paljutõotavat materjali, et saada tulevaseks tantsupeo repertuaari loojaks ja lavastajaks.
Helin Jürmanni «00:00» oli teistest eristuvalt kõige tantsuteatrilikum, põimides tantsukeelt dramaatilise tegevuslikkusega. Kujundiilm, kuhu vaataja kutsutakse, on groteskselt iseäralik ja segab 19. sajandi romantilist neogootikat, camp-õudusfilmi esteetikat ja melodraamat. Stsenograafia on külluslik ja segab lastetoa 19. sajandi õuduslossiga.
«00:00» mõjub groteskse õudusjutuna, mis punub lahti iseäraliku tantsulise bildungsroman’i, kujunemisloo. Loo ja selle sõnumi selgus jäävad veidi kahetiseks – on need äraspidised lapsemängud, lapsepõlve hülgamise lugu või groteskne perepilt? Sellest olulisem on aga KorFesti kontekstis koreograafi julgus vahenditega katsetada, ning noorte artistide tehniline võimekus ja sisemine läbielamine on absoluutselt imetlusväärsed.
/nginx/o/2018/01/15/7487185t1h5167.jpg)
Liikumiskeel tugineb nüüdis-jazz’ile ja kaasaegse tantsu tehnikatele ning koreograafia on emotsionaalne ja vaheldusrikas. Kostüümide barokne küllus ja koreograafilise tegevustiku groteskne teatraalsus on peadpööritavad, aga tehniliselt viimistletud. Jürmann on teinud julge valiku tantsida oma töös ise, mis lisab lavastusele ausust.
Koreograafiatudengite tantsutehniline tase ja ideeselgus on KorFesti lavastuste põhjal hinnatuna aasta-aastalt tõusujoones. Peatsed tantsukunstnikud julgevad tegeleda neile oluliste teemade ja kujundiilmadega, kohati jääb veel aga vajaka võimest temaatikat tantsukunsti vahenditega kontseptuaalsemalt ja sügavamalt avada. Jääb üle soovida neile vaid julgust ideedega edasi liikuda, säilitada idealism ja entusiasm tantsukunsti arendamiseks ning leidlikkust leida oma oskustele eri valdkondades rakendust.
/nginx/o/2018/01/15/7487195t1h053a.jpg)
***
KorFest 2018
Teatris Stella ja KUMU auditooriumis 5.–11. jaanuarini
/nginx/o/2018/01/15/7487193t1h7759.png)