Kultuurisoovitused

Raamat, mis teeb televaataja taas lugejaks

«Sünk jää, otsatu põhi»

FOTO: Raamat

Kunagi ammu, kui Katrin Pauts oli veel ajakirjanik ja me kõik alles ümber Indrek Hargla ahhetasime (tema Melchiori sari on jätkuvalt ahhetamist väärt), küsisin ma ühelt õpetatud kolleegilt, miks eesti kirjanikud krimkasid ei kirjuta. Tema, kes ta teabki kõike, seletas seda nõukogude pärandiga: tollel hallil ajal ei peetud krimikirjandust mingiks korralikuks kirjanduseks ja tõsine kirjanik sellise jamaga ei tegelenud. Nii olnudki pärast Eduard Vildet tükk tühja maad.

Tellijale Tellijale

Krimikirjandus ei ole jama ja kui lugeja tahab meelelahutust, siis on ju hea, kui ta saab kvaliteetse raamatu ega pea hakkama televaatajaks. Taavi Kanguri «Sünk jää, otsatu põhi» võib mõnest televaatajast hoopis raamatulugeja teha.

Lugu kulgeb erinevatel kümnenditel: 1987. ja 1988. aastal, 1997. aastal, 2006. aastal ja 2015. aastal. Midagi juhtub väikesaarele suletud Nõukogude sõjaväebaasis. Midagi halba ja segast. Üks toonastest ajateenijatest – Ahto Rand – on kümme aastat hiljem Eesti Vabariigi prokurör, kes satub uurima tapmist, mille ohver on tema sõjaväekaaslane. Nagu heas krimkas ikka, arvab peategelane endal küllalt põhjust olevat seda asjaolu kaasuurijatele mitte avaldada. Loomulikult on see viga.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles