Maryn E. Coote: kui inimesel on looming sees, siis see ka pressib välja (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
19. jaanuaril on harukordne võimalus Maryn E. Coote'i taas laval näha. Ta astub siis lavale Nordea kontserdimajas Eesti Muusika Kuulsuste Koja tulukontserdil «Üks laul».
19. jaanuaril on harukordne võimalus Maryn E. Coote'i taas laval näha. Ta astub siis lavale Nordea kontserdimajas Eesti Muusika Kuulsuste Koja tulukontserdil «Üks laul». Foto: Andres Teiss

Muusik Maryn E. Coote ja kultuuriajakirjanik Margus Haav vestlevad plaadiarvustuse vahendusel Coote’i elust, loomingust, haigusest ja sellest, miks võivad laulusõnad ühel hetkel jäägitult peast haihtuda.

Maryn E. Coote ei taha anda intervjuusid. Muusikakriitik Margus Haavaga arenes tal aga kirjavahetus, mille muusiku loal ära trükime.

«Mind ei huvita tegelikult pidutsemine või niisama «hängimine». Ma ei kuula ka muusikat juba aastaid ise nii, nagu inimesed kuulavad praegu. Olen kunagi nii palju muusikat kuulanud ja ära tundnud selle, mis minu südame põksuma paneb ja nüüd on aeg ise teha,» kirjutas Coote Haavale.

Juttu tuli loomulikult loomingust, elust Rootsis ja Los Angeleses, lähedaste kaotusest, eelmisel aastal ilmunud albumi «Maryn» saamisloost, aga ka sellest sündroomist, mille pärast Coote väldib suuliste intervjuude andmist.

Tagasi üles