Kivi, paber, teemant
Marge Monko isikunäituse arvustus!

Marge Monko näitus «Kivid teemantide, teemandid kivide vastu» Tallinna Linnagaleriis.

FOTO: Liis Treimann

Juba 1950. aastatest tehakse sotsiaalteadustes vahet sool (inglise keeles sex) ja soolisusel (gender). Esimese all mõeldakse bioloogilist sugu – seda, mis on inimesele kaasa sündinud ning jääb enamikul inimestel elu jooksul muutumatuks. «Soolisus» on aga ähmasem termin – seda võiks määratleda kui ühiskondlikku ja kokkuleppelist viisi sooga seonduvat tähistada või sellest rääkida.

Mõistagi võib see, kuidas inimesed oma soolisust väljendavad, olla kultuuriti vägagi erinev ning ühtlasi ajas muutuv. Tihti langevad inimese sugu ja soolisus kokku, kuid mõnikord mitte. Soolisus võib olla seotud seksuaalsusega, kuid ei pea seda olema.

Selge on aga, et kui niiviisi soo ja soolisuse vahel vahet teha, tekib kohe rida küsimusi. Kas soolisus on üldse loomulik? Kuidas meie ühiskonnas soolisust toodetakse? Kuidas seostub soolisus võimuga? (Enamik nähtusi, mida on ajalooliselt peetud üldinimlikuks või koguni universaalseks, on osutunud lähemal vaatlemisel meestekeskseks.)

Mil määral on soolisus tehnoloogiline? Kuidas toodetakse näiteks naiselikkust? Mis juhtub, kui seda sorti naiselikkust omaks ei võeta, vaid vaadeldakse seda kriitiliselt? Kuidas inimestele soolisuse abil asju müüa? Kaasaegses kunstis on paljud naised (ja mehed) nende küsimustega juba aastakümneid maadelnud.

«Kõik maailma naised, tõstke oma parem käsi».

FOTO: Liis Treimann

Marge Monko uus isikunäitus esitab neidsamu küsimusi disainitud objektide kaudu. Ta vaatleb külmalt võimu, iha ja naiselikkuse puutepunkte ning ühtlasi problematiseerib neid vaataja jaoks. Ühe kandva motiivina näitusel võiks esile tuua teemandi ning selle kalliskivi ümber moodustunud tähenduste välja.

Näituse moodustavad kolm tööd. Näitusesaali siseneja pilku püüavad esmalt kaks neoonkirjas fraasi – «Women of the world,» («Kõik maailma naised,») ja «Raise your right hand» («Tõstke oma parem käsi») –, mis kokku moodustavad tervikliku teose. Saali keskel seisavad vitriinkapis ilma kontekstita mitmesugused esemed (iPhone rasestumisvastaste pillide kujutisega, eri suuruses kivid, fotod ja reklaamiplakatid), mis sunnivad vaataja peatuma ja mõistatama, mis see täpsemalt ikkagi on, mida ta näeb. Klaasi taga, erinevate kivide all, kaardub reklaami paber nagu sünteetiline merelaine – sisemine ja välimine vahetavad hetkeks kohad. See on näituse teine teos, «Teemandid ja kivid» ning on Monko näitusel mitmeski mõttes keskne.

«Kivid teemantide, teemandid kivide vastu» Tallinna Linnagaleriis.

FOTO: Liis Treimann

Võrreldes kõigi nende audiovisuaalsete sõnumitega, mis meie ülekoormatud närvisüsteeme niigi päevast päeva ründavad, on need objektid esimese hooga meeldivalt tummad. Kuna kontekst on puudu, tuleks see nüüd justkui endal juurde mõelda. Elututel objektidel puudub sugu, kuid neil võib olla soolisus. Miks see nii on?

Ometi need objektid vaikivad ega püüagi inimest milleski veenda. Korraga avaneb meil võimalus vaadelda neid kui lihtsalt esemeid. Me seisame rahulikult vastamisi nende vaikusega ning viimaks hakkab murelik või ehmunud näitusekülastaja vägisi oma peas seoseid looma. Ainult et need tunduvad talle nüüd kuidagi tinglikud.

Esimese kahe töö koosmõjul tekkinud mõistatuse aitab lahendada kolmas, mis kannab nime «WOW (Kõik maailma naised)». See on umbes veerandtunnine illustreeritud videoloeng, mida saab galerii teises toas kõrvaklappidega kuulata.

Naishääl pöördub kuulaja poole ning annab tema kahele käele erinevad omadused. Seejärel palub ta, nagu kiri eelmises toaski, kõigil maailma naistel tõsta parem käsi. Nende palvete sekka esitab sama naishääl virtuaalsele assistendile Sirile (meenub eelmises toas vitriini taga olev iPhone) retoorilisi küsimusi teemantide kohta. Kas teemandid on tüdrukute parimad sõbrad? Kas teemandid on igaveseks? Sellele järgnevad 3D-animatsiooni ja videokollaažide taustal pikad ja ootamatult informatiivsed vastused.

Me saame põhjaliku ja poeetilise ülevaate sellest, kuidas teemanditurg 20. sajandil toimis ja kuidas selle kalliskivi ihaldusväärsus on teadlikult moe-, reklaami- ja filmitööstuse poolt üles ehitatud. See on kokkuleppeline ning seega tegelikult tinglik.

Tõepoolest, miks peavad kõik kihlasõrmused olema teemantiga? Kuidas on see komme muutunud nii-öelda kohustuslikuks? Ja kas ei ole abielu institutsioon, vähemalt oma praegusel kujul, tänaseks ka ise võib-olla pisut aegunud? Mis võiks tulla teemantite asemele? Ja mis meid kindlustab selle eest, et teistest parem olemise iha ei muuda seda suvalist kivi varsti jälle kultuuriliseks teemandiks?

Teemantite kultuuriline ajalugu on lahutamatult seotud meedia, vägivalla, kolonialismi ja soolisusega. Tasapisi hakkab selginema ka eelmises toas neoonselt särava üleskutse reklaamilik taust, mis hakkab nüüd mõjub küll veelgi ambivalentsemalt.

Jääb vaid küsimus, kas sellest kujundite, motiivide ja sõnumite keerisest on mingit väljapääsu. Ja mis võiks tulla nende asemele? Kui kõik esemed suudavad meid kõnetada ja meid millekski kohustada, siis kuidas ikkagi sellele süsteemile vastu hakata?

ARVUSTUS

  • Marge Monko
  • «Kivid teemantide, teemandid kivide vastu» Tallinna Linnagaleriis
  • Kuraator: Evelien Bracke
  • Avatud kuni 11. veebruarini
Tagasi üles