Vikerkaar loeb. Bukowski fenomen

Charles Bukowski.

FOTO: promo

Mäletan seda jahmatust, mis mind tabas, kui ma rohkem kui kümme aastat tagasi USAsse kolides avastasin enda jaoks 20. sajandi Ameerika luuletajad. Eesti kirjanduskursuste kaanonis (vähemalt oli see toona nii) kippus Põhja-Ameerika kirjandus olema põhiliselt markeeritud Kurt Vonneguti, J. D. Salingeri ja kaasaegsete feministidega (Zadie Smith, Margaret Atwood), äärmisel juhul lisandusid biitnikest Jack Kerouac ja Allen Ginsberg, kuigi need viimased kippusid olema pigem autorid, keda keskkooli lõpus ja ülikooli esimestel kursustel Vennaskonda ja Metro Luminali kuulavate wannabe'dena neelasime iseseisvalt, soovitatavalt õhtusel ajal Von Krahli baari mõnes kaugemas nurgas demonstratiivselt melus osalemist vältides. 

Niisiis, Ginsberg oli oma hulluse ja sürreaalsuse piiril balansseerivate, isiklikke peokogemusi, New Yorgi atmosfääri ja Vietnami sõja aegset Ameerikat lahti ja kokku monteeriva sõnade vooga Tõnu Õnnepalu tõlkes mulle juba tuttav (Vikerkaar 1990/6, kui kedagi huvitab). Aga ainult biitnikele keskendumine, nagu selgus, andis USA vastukultuurilisest luulest umbes sama hea ülevaate nagu Tartu ööelu ainult Zavoodi kaudu kirjeldamine.

Et, noh, kõik niidid võivad mingil hetkel küll sinna kokku joosta, aga ega seda karnevali enne lahti ei jaga, kui saad aru, millistes kõrtsides sinu ees suhteliselt seosetut, ent samas veidrat paeluvat mula ajav veidi väsinud näoga tüüp õhtu jooksul veel käinud on, ning arvata on, et ta kondamised Zaviga ka ei lõpe, isegi kui kodulaul ta varsti uuesti ula peale ajab.

Ühesõnaga, mõistmaks sajandi keskpaiga ameeriklaste tõmmet proletariaadi, alkoholi, deliiriumis ööde, seksi, üldise rõhutustunde ja sigaretihaisu poole, võiks alustada vähemalt Harlemi renessansist ja Langston Hughesist, jazz’i-rütmide migratsioonist luulevormi ja sotsiaalsetest pingetest, mis liikusid avalikumalt või varjatumalt teemavaliku keskmesse. T. S. Elioti «Ahermaa» on siin muidugi teine maamärk ja eesti lugejale ilmselt tuttavam.

Teisalt jällegi, biitnikest edasi liikudes jõuame puhtalt kõlale ja katkestatud-rekombineeritud kujunditele tugineva language poetry’ni, mille kaasaegsemaks esindajaks on ilmselt New Yorgis tegutsev Charles Bernstein. Pinnas on olnud väga viljakas terve sajandi, aga ometi on neist eesti lugejateni jõudnud vähesed. Ning nüüd siis ootamatult kolmeteistkümne eesti poeedi tõlkes kogumik luuletajalt, kes enamikus antoloogiates üldse välja kipub jääma – Charles Bukowskilt.

1920. aastal sündinud Bukowskil biitnikega suurt kokkupuudet ei olnud ja üleüldse ei avaldatud teda enne viiekümneaastaseks saamist eriti kuskil. 1960. aastatel oli ta Los Angeleses kohaliku tähtsusega joodik (kujutan ette, et ta võis mõjuda natuke nagu Marko Mägi, ainult autoga, sest et, noh, Los Angeles). Seitsmekümnendatel aga avastati ta Euroopa kirjandusskeenel – eeskätt Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis. Jean-Paul Sartre olla teda nimetanud «USA parimaks elusolevaks poeediks» kuigi hilisemad uurijad on selle tsitaadi omistanud hoopis Charles Bukowskile enesele. Ta oli üliproduktiivne – tema sulest on ilmunud kuus romaani, tuhandeid luuletusi, posu filmistsenaariume, novelle, žurnalistikat.

Ise ta oma ande suhtes tagasihoidlik ei olnud, üldiselt ei takistanud omaenda paljude puuduste tunnistamine teda nägemast end romantilise geeniusena. Geeniusele kohaselt oli kirjutamine tema jaoks samasugune vajadus nagu söömine, alkohol ja seks: «kui on õige aeg / ja sind on välja valitud / juhtub see iseenesest / ja jätkub iseenesest kuni / sured sina ise või sureb see / sinu sees. / teist teed ei ole. // ja pole kunagi olnudki» (lk 262).

Tema populaarsuse mõistmine pole keeruline. Ta kirjeldab kehalisust, liiderdamist, igapäevaseid kannatusi, vaesust ja võitlust eksistentsi eest ühtviisi naturalistlikult ja romantiliselt. Ta pöörab ühtviisi palju tähelepanu nii argitraagikale, labasusele, kui ka sellest kõigest õhkuvale libidinaalsele energiale. See on kuradi karismaatiline, kuigi (mõistagi) seksistlik, enesekeskne ja totaalselt ülespuhutud.

Samas on teemavalik kitsam ja ühepalgelisem kui tema kaasaegsetel biitnikel. Bukowskis puudub see sotsiaalne üldistusvõime, mida leiab Allen Ginsbergi või William Carlos Williamsi luules, mis ei räägi pelgalt peodeliiriumist, vaid Ameerikast, modernsusest, sõja- ja tarbimishulluses korrumpeerunud ühiskonnast. Bukowski probleemid on, noh, põhiliselt Bukowski probleemid, tema teemad on mõnikord tüütult argised ja rõhutatult individuaalsed (talle meeldib väga kuulata Beethovenit ja hängida hipodroomidel) ja üldse mitte ülemäära radikaalsed, olles rõhutatult heteroseksuaalsed ja ennastimetlevad. Koleda ja seksihimura joodikluuletaja kuju on kirjanduses umbes sama vana kui Homeros, ainult selle perfonksiga enam ei üllata.

Bukowski üldistused kuuluvad žanrisse «universaalsed inimtõed», isegi kui need on kirjutatud marginaalselt positsioonilt. Korduvamaid teemasid: seos naudingu ja kaduvuse vahel («mõtle vooditele / korduvalt kasutatud / keppimiseks /suremiseks», lk 225); eksistentsialistlik ülistus reeglitevälisele elule («juhtimist ei ole / plaani ei ole // hoia jumalast eemale / püsi ärevil // väärata», lk 309); traditsiooniliselt ülendatud kogemuste taotluslikult argitasandile tagasi tõmbamine («ja mu jämenenud munn tungis / imelisse paika. / pärast tegi kreem meile nalja / ja sigaret ja õun», lk 31); suurtest eesmärkidest loobumine («ma istusin seal ühel neist / kivipinkidest oma sõbra / Kiilakaga kui ta / küsis: / «kule kas sa Hispaania / kodusõtta lähed?» // «igatahes,» vastasin ma / talle. // aga hiljem sain aru, et / mina pole intellektuaal / ega poliitiline idealist / ja taganesin / sellest / lubadusest», lk 392).

Kõik õiged tähelepanekud, mis oma pingestatusega melanhoolia ja lummuse, madala ja kõrge, väsinu ja ärksa vahepeal tõmbavad lugeja kaasa, aga mis on spetsiifilised selles mõttes, et nad peegeldavad ilmselt üsna hästi seda, mis tunne on olla Charles Bukowski 60.–70. aastate Los Angeleses, aga mitte niimoodi, et nad hakkaksid oma spetsiifilisuses kujundina vibreerima ja annaksid mingisuguse uutmoodi vaate «ajastu vaimule».

Bukowski on liiga romantiline, liiga enesekeskne, liiga privilegeeritud, liiga ühe-teema-mees. Ja ometi on ta neetult paeluv. Mingi suvaline tont sellist staarluuletajate plejaadi nagu «Ikkagi on tore olla Bukowski» tõlkijad ikka kokku ei too: Hasso Krull, Sveta Grigorjeva, Maarja Kangro, Kaur Riismaa, Carolina Pihelgas, kõiki ei jaksa üles lugedagi. Siinkirjutaja luges kogumiku läbi ühe hingetõmbega ja üksjagu palju luuletusi jäid mõnekski ajaks kummitama. Kusjuures, nagu nendib järelsõnas Hasso Krull, Bukowski piiripealsust, higi- ja veiniaroome segavat stiili «saab ka järele teha, aga sel juhul peab arvestama, et konkurents on tänapäeval kõva» – ja reeglina kaugeltki mitte samavõrd rahuldav.

Osaliselt on asi ilmselt Bukowski pretensioonituses, justnimelt selles, et ta ei taha öelda midagi kujundlikku Ameerika või modernsuse kohta, mis ilmselt suurt osa eesti (või isegi seitsmekümnendate saksa või prantsuse) lugejaid suuremat ei kõneta. Tema võlu ongi selles, et ta on nauditav ka ilma Harlemi renessanssi, kuuekümnendate kultuurirevolutsiooni jms tundmata. Kõrtside ja tänavate piiripealne elu on asi, mis vajab väljendamist nii kell kolm öösel eufooria tipus keereldes kui ka hommikul pead parandades, nii Los Angeleses, Hamburgis kui ka Tartus.

Ja Bukowskit on võimalik lugeda mõlemas olukorras, siis, kui kujutlusvõime jõuga öiseid baaris kondamisi maailmarevolutsioonilise kaaluga sündmusteks ülendad, ja siis, kui peavalu või lihtsalt vanemaks saamine paneb järele mõtlema kõigile kompleksidele, iseloomuvigadele, väiklusele ja niisama argikoperdustele, mida öö jooksul välja elatud sai. Selles mõttes töötab Bukowski luule sarnaselt Mait Vaigu või Tõnu Trubetsky tekstidega, mida võib hilises teismeeas nautida nende ülevoolava romantilisuse, nostalgilisuse ja korterijoomingutes poeetika leidmise pärast; aga mille tumedamad, paradoksaalsemad ja lihale lähedasemad toonid mõjuvad ka siis, kui naiivsemad kujundid oma mõju kaotanud. «Isa tuli koju» on ikkagi laul enesetapust ja Bukowski autobiograafia (sest mis muud see kogumik siis on) esitab lõpuks küsimuse: mille eest, mees, sa kogu aeg põgened?

***

Charles Bukowski

«Ikkagi on tore olla Bukowski»

Tõlkijad Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Anna-Magdaleena Kangro, Maarja Kangro, Mart Kangur, Jüri Kolk, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Margus Ott, Carolina Pihelgas, Kaur Riismaa, Jürgen Rooste ja Peeter Sauter

Kaksikhammas 2017

456 lk

«Ikkagi on tore olla Bukowski».

FOTO: Raamat

Tagasi üles