Paavo Järvi, Erkki-Sven Tüür ja sümfonismi eksistentsialistlikud küsimused

  • Tüüri 9. sümfoonia ideed on selges ja seda rabavamalt valusas vormis
  • Üldine loomepilt on puhtam ja läbipaistvam
  • Põhjamaiselt karges kõlapildis on tunda silda varasemate aegade sümfonismiga

Helilooja Erkki-Sven Tüür oma 9. sümfoonia peaproovis Estonia kontserdisaalis. Vasakul Andres Kaljuste.

FOTO: Eero Vabamägi

Teisipäeval, 16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, milliseid meil väga sageli ei kuule. Euroopa suurtes kontserdimajades on selliseid hetki arvatavasti rohkem. Esines Eesti Festivaliorkester oma dirigendi Paavo Järviga, orkestri solist oli maailmanimega viiuldaja Viktoria Mullova.

Ajakirja Muusika peatoimetaja Ia Remmel ütleb pärast maailmaesiettekannet, et Tüüri sümfoonia nr 9 kohatises ehituslikus vägevuses ning põhjamaiselt karges kõlapildis on tunda silda varasemate aegade sümfonismiga, siin on midagi sibeliuslikku. «Viimaste aastakümnete nüüdismuusika üldpilt on ju väga eklektiline – stiilide, loometehnikate virvarr, eksperimentide kõikeneelav sügavik, reeglite pea peal pööramine, enesesse krüpteeruv keerukus, viimseni lihtsustunud minimalism ... Võibolla vajaks looming taas suuremat selgust ja raamistusi ning selle vahepeal üsna murdunud silla hoidmine on praegusel ajal midagi tõsiselt hinnatavat.»

Tagasi üles