Kahe noormehe armastuse suvi (1)

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näeme kahtlusi, esimese tõelise armastuse arglikke samme, ent enam pöörab film tähelepanu armastusele endale.
Näeme kahtlusi, esimese tõelise armastuse arglikke samme, ent enam pöörab film tähelepanu armastusele endale. Foto: outnow.ch

Kes oleksime ilma emotsioonideta, ilma kireta? Kui üksluine oleks maailm? «Mitte midagi tunda – milline raiskamine!» Umbes nii ütleb ka arheoloogiaprofessor Perlman (Michael Stuhlbarg) oma 17-aastasele pojale Eliole (Timothée Chalamet). On 1983. aasta ja armastuse leek kõrvetab õhku sama palavalt kui Itaalia südasuvine päike. 

Pole keeruline aimata, millises suunas tüürib loo edasine kulg, ehkki see ei muuda filmi vähem paeluvaks. Isegi juhul kui teaksime iga pisimatki süžeelist tahku, suudaks «Kutsu mind oma nimega» me pilgud endiselt kinolinale naelutada. 

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles