Filmiarvustus «Pilvede all. Neljas õde»: hüpnootiline Eesti värk

Kaader filmist «Pilvede all. Neljas õde». Foto: tootja

Seitse aastat vaatajate armastust on korralik kapital, et telesarja põhjal film vändata. Samalaadne suundumus valitseb ka filmimaailmas laiemalt. Kedagi ei heiduta, et tele- ja kinolina,  nagu ka seriaali- ja filmiformaat on väga erinevad. Ühest teise uisutamine pole sugugi lihtne, kuid fännid ummistavad saalid niikuinii! Tahaks ju armsaks saanud kangelannasid taas näha! Ja uudishimu tõukab kah takka – mis edasi saab?

Ka «Neljas õde» on pesuehtne fännifilm, mida oleks kohatu mingi üldise skaala alusel hinnata. Punktiskoor sõltub otseselt vaataja isiklikust suhtest sarjaga «Pilvede all». Kui armastad sarja, armastad ka filmi – saad seda vaid tavalisest annusest suurema portsu korraga.

Peategelased on oma karakteritelt sama sarmikad, reljeefsed ja selgestimõistetavad nagu sarjas. Hakkajad Eesti naised. Piisavalt tavalised, et vaataja ei tunneks end alaväärsena. Mehed on tummahambast sussid või kehkenpüksid. Ka selliseid leidub siinkandis hulgi, kuid põnevam osa kohalikust meessoost pole sel korral ekraanile mahtunud.