/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2018/01/22/7506345t1hc74d.jpg)
Teatriprojekt EV100, mis kujutab enesest teatrite jaoks loosiga pealesunnitud loomingulist partnerlust, on oma loomult natuke nagu telesaade «Naistevahetus». Mõlemat kandev idee näib põnev ja otsapidi isegi üllas, kuid praktikas (ehk vastavalt elus ja laval) vist erinevatel põhjustel siiski eriti ei toimi.
Rahvusooper Estonia ja Kanuti SAAL, keda suur saatus selle projekti raames üksteise embusesse tõukas, näisid potentsiaalsete partneritena algusest peale ülimalt ebaloogilised ja ebausutavad. Pisut utreeritult võib väita, et Eesti teatrimaastiku tegijate hulgas hakkasid ühiselt loomingulist lahinguülesannet täitma kõige suurem, vanem, rikkam ja konservatiivsem ning kõige väiksem, noorem, vaesem ja avangardsem. Etteantud ülesandeks oli kujutada eelmise sajandi kuuekümnendaid Eestis.
Teose loominguline kollektiiv, kes varjub (ehkki just mitte eriti hoolikalt) nime Manfred MIM taha, on valinud selle teemaks Kaali meteoriidikatastroofi rolli Eesti ja eestlaste kujunemisel. Estonia ohverdas ühisürituse altarile oma suure saali, orkestri ja trupi, Kanut teose ning lavastusmeeskonna.
Tulemus sai üllatav. Aga minu jaoks natuke valedel põhjustel. Nimelt on kaks mitte-sõnateatrit teinud kahepeale pika muusikalise draama, riskides sealjuures oma liistudest kaugenedes ohuga langeda kooliteatrite tasemele. Tunnistan, et ma polnud selleks päris valmis. Tunnistan, et eeldasin ja ootasin midagi muud. Tunnistan, et olen juba ainuüksi seetõttu pisut pettunud. Igasuguse pettumuse põhjused peituvad enamasti pettujas eneses, tema eeldustes ja ootustes. Ning sealjuures sageli mitte niivõrd liigsetes, vaid peamiselt valedes ootustes.
Minu seekordsed eeldused ja ootused on otsapidi objektiivsed, sest pärinevad eelreklaamist ja esitlustelt, mida toimus selle kolm aastat küpsenud projekti raames koguni kaks. Mullu aprillis käisin Kanuti saalis avalikul üritusel tutvumas loodava ooperi muusikalise ja koreograafilise materjaliga, mis oli oma isikupärases avangardsuses päris paljulubav (nt tants trükimasina helide saatel). Kuid esietendusel pidin tõdema, et «Ehmatusest sündinud rahvas» jäi tervikteosena omaenese treilerile selgelt alla. Lavastuse ideid Pikalt tänavalt Estonia puiesteele kolides on nendega tee peal midagi juhtunud.
Lisaks avangardsete kunstiliste ideede vähesusele (või vähesele julgusele neid Estonia suurde saali tuua) sai teisipidi ilmselt takistuseks tegijate paljus. Seda iseloomustas kujundlikul ja pisut koomilisel moel esietenduse lõppedes laval tekkinud segadus, kui loomingulise koosluse MIM 14-liikmeline seltskond kollektiivselt publikule kummardama tuli, ent selle ülesandega sünkroniseeritud moel kuidagi toime ei tulnud. Samasugune ja ilmselt suuresti samadel põhjustel tekkinud segadus määratleb kogu lavastust – selle eri pildid pärinevad justkui eri teostest, ilma et miski neid mõttekal moel tervikuks seoks.
Kanuti seltskonna tehtud lavastuses leidub eraldivõetuna korralikke stseene, millest osa võiks suurepäraselt toimida iseseisvate sketšidena (nt Meri ja Raukase telefonikõne, Ernesaks Moskvas, eelsalvestatud teksti ja leidliku videograafikaga intermezzo Karja kiriku ehitamisest), kuid nende liitekohtadest puhub tuul läbi. Nii selle ooperi dramaturgias, muusikas kui ka lavastuses puudub õige kese, üldmulje on kõike muud kui monumentaalne.
Loomingulise koosluse MIM tegevus selle «ooperiks» nimetatud ooperilaadse toote tegemisel näib olevat olnud nagu suur grupikas kitsas voodis: kutsutuid on palju, aga valituid vähe, kõik lihtsalt ei mahu tegutsema, pealegi on igaühel oma fantaasiad, tempo ja lähenemisnurk.
Selles loomingulises ellujäämisvõitluses on dramaturgid ja heliloojad saanud oma tihid kuidagiviisi tehtud, kuid videograafikud on peale lastud üksnes siis, kui teised vahepeal rõdule suitsetama läksid. Koreograafid said oma võimaluse alles ürituse lõpus, mil aktiivselt alustanute väsimus ja tüdimus selleks võimaluse andis.
«Ehmatusest sündinud rahvas» on järjekordne teos, mis paneb mind soovima, et žanrimääratluse «ooper» eksitav kasutamine oleks saja-aastaseks saavas Eesti riigis kriminaliseeritud. Klassikalise määratluse kohaselt pole Estonia ja Kanuti koostöö isegi mitte semi-ooper, pigem kümnendik-ooper. Sõnalise draama ning muusika ja lauldud sõna vahekord on siin lootusetult esimese poole kaldu, pealegi pole muusika enamasti dramaturgilises funktsioonis.
Selle teose semantilised ja esteetilised kulminatsioonihetked leiavad aset pigem kõnedialoogides ja visuaalis, emotsionaalsed kulminatsioonid puuduvad peaaegu täielikult (viimaseks võinuks olla Werneri pildis lava tagant kõlanud kaasakiskuv koorilaul, mis paraku täielikult saali kohale ei jõudnudki).
Seega näib «Ehmatusest sündinud rahvas» rohkem muusikaliselt ülekujundatud draama kui ooper. Muusikat on palju, ent end peaaegu igas stseenis sõnalavastusena väljapakkuva teose üldtervikus jääb see tagaplaanile, umbes nagu soundtrack filmis. Meloodia või rütmi asemel teenib muusika eelkõige kõla, kasutab loovalt ebakonventsionaalseid instrumente ning nende pakutud tämbrivärve.
Kuid tegijate soovimatus või suutmatus panna see riimuma sõnalise dramaturgiaga jätab muusika heliefektide staatusesse. Mõjusa terviku tekkimisele töötab vastu ka helikeele taotluslik eklektilisus (nt ooperiaariad, salongidžäss, platnoiromanss, koorilaul, neo-antiik).
Sealjuures mõjusid vähesed ooperlikus esteetikas lahendatud stseenid rohkem ooperi paroodia kui ooperina (näiteks Mati Turi esitatud aaria «Ei!» ning Priit Volmeri tegelaskuju ühel noodil laulmine). Muusikaliselt oli hästi õnnestunud meteoriidi langemise aaria (Kristel Pärtna lummavas esituses), kuid tegijate otsus paigutada see kohe teise vaatuse algusesse nullis ära võimalused vääriliselt mõjule pääseda.
«Ehmatusest sündinud rahvas» on nii teose kui lavastusena väljapeetult aeglane. Mis mulle isiklikult väga meeldis. Küll aga ei saa kuidagi voorusena esitada asjaolu, et selle dramaturgias puudub peaaegu täielikult igasugune intriig ning seega ka dramaatilisus.
Teose dramaturgiliseks vundamendiks on kaks anekdootlikku ja kalambuurset väidet (et eestlased on sündinud Kaali metoriidikatastroofi esilekutsutud ehmatusest ning Tallinna lauluväljaku kaare näol on tegu Suure Depressaatoriga). Paraku on seda kahevaatuselise ooperi jaoks natuke liiga vähe.
Lennart Meri (korraliku draamanäitleja närviga René Soom) liin on dramaturgilises plaanis surnult sündinud, kuna selle lahendus selgub juba avastseenis, Antiik-Kreeka maadeavastaja Pythea (võluv ja võimekas Juuli Lill) lugu ei haaku eriti teose üldise fookusega ning on esitatud ülejäänuga võrreldes täiesti ühismõõdutus esteetikas.
Manfred MIM (Priit Volmeri meisterlikus kehastuses), on ühtaegu nii teose fiktsionaalne autor kui ka peategelane. Mis tundub asjaoluna mitte niivõrd segane kui lihtsalt ebahuvitav. See mefistoofelike võimete ning faustlike huvidega poeetiline tegelane on paraku dramaturgiliselt täiesti staatiline. Tema isikuga seonduv maagiline realism töötab lavastuses suuresti tühikäigul ega tooda mingit intellektuaalset või emotsionaalset lisaväärtust.
«Ehmatusest sündinud rahvas» suutis peale pettumuse pakkuda mõned mällu salvestunud poeetilised tajupildid. Nende hulgast on kolm päeva pärast suurte ovatsioonidega lõppenud esietendust mul siiani kõige eredamalt meeles lavastuse lõpustseenis laval vaimukalt ja fantaasiarikkalt esitatud pildike eelajaloolisest boreaalsest pimedusest, mida valgustasid toimekalt siblivate koerakoonlaste punased lasersilmad.
***
«Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas»