Kultuurisoovitused

Hendrik Alla: liikuvate piltide kuldaeg

Oscarigala dekoratsioonide paigaldamine 2017. aasta veebruaris.

FOTO: ROBERT GALBRAITH/REUTERS

Eestis pole filmisõbral kunagi olnud sellist valikut kui praegu. Ehkki Rainer Sarneti «November» ei pääsenud kandideerima parima võõrkeelse filmi auhinnale, on ikkagi pidu meie tänavas.

Oscarite valguses kuulutan: mitte keegi, kes armastab liikuvaid pilte vaadata teistega koos suurelt ekraanilt ja pimedas saalis (filmiajakirjaniku ja -õppejõu definitsioon kinos käimise kohta), pole Eestis veel nii hästi elanud kui praegu. Peaaegu kõik põhikategooriates nomineeritud filmid on juba Eesti kinodes linastunud või jõuavad lähematel nädalatel-kuudel ekraanile.

Olge lahked, just praegu jooksevad parima filmi tiitlit püüdlevad «Kutsu mind oma nimega» ja «Salajased paberid». «Süngeim tund» ja «Kolm reklaamtahvlit linna servas» linastuvad järgmisel nädalal, edasi tulevad «Lady Bird», «Vee puudutus», «Nähtamatu niit» ja «Kao ära». Christopher Nolani eepiline «Dunkirk» linastus meil aga juba eelmise aasta juulikuus.

Kui kord nädalas kinos käia, siis on kaks kuud kvaliteetset meelelahutust garanteeritud. Tõsi, päris kõik filmid meil kinno ei jõua, kuid näiteks kolmes kategoorias nomineeritud «Mudboundi» saab Eestis vaadata Netflixi vahendusel. Kinod ise aga kolivad kesklinnast välja ja äärelinna kinod teevad ka suuremat kassat. Inimesed ei taha lihtsalt autodega kesklinna tulla. Kinopilet võib olla soodne, aga parkimine kallis.

Avaldades Eesti filmilevitajatele tänu ennastsalgava töö eest nende hõrgutiste kodumaale importimisel, tunnistan, et nende elu on ka märksa lihtsam kui Euroopa suurriikide kolleegidel. Meil on vaja vaid head tõlkijat, kes mõtte subtiitritesse valaks. Siinkohal kummardan Piret Nukki ees, kelle nõtke talendi järjekindel austaja olen. Prantsusmaal või Saksamaal tuleb filmid ju näitlejatega dubleerida – no mis teha, rahval on lugemisharjumusega kehvasti.

Ma ei kujuta ette näiteks stseeni filmist «Süngeim tund», kus Winston Churchill (Gary Oldman) ja kuningas George VI (Ben Mendelsohn) omavahel juttu ajavad, mõlemal isikupärane kõnedefekt, nii et kaadri taga teevad hääli saksa näitlejad. Sakslased jäävad paljust ilma.

Sama tore pilt avaneb võõrkeelsete filmide nominente sirvides, viiest neli on meil linastunud: Andrei Zvjagintsevi dramaatiline «Armastuseta», ungarlaste hõrk «Ihust ja hingest», Ruben Östlundi «Ruut» ning sel nädalal jõuab kinno Tšiili film «Fantastiline naine».

Tallinnas on programmi ja õhkkonna poolest mu lemmikkino Sõprus, mida kõigile soovitan. Sel nädalal tuli tore uudis Tartust: sealne kunstikino Elektriteater sai endale just enam-vähem püsivad ruumid ülikooli vanas kirikus.

Filme linastub palju ja igale maitsele. Parimad valin välja ja räägin neist igal reedel ilmuvas filmisaates «Hendrik Alla liikuvad pildid» Postimehe veebis. Vaadake saadet ja kinos näeme!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles