Kummitus natside peakontorist

Brunhilde Pomsel. Foto: Kaader filmist.

Brunhilde Pomsel töötas ühele XX sajandi kõige kurjakuulutavamale mehele, Natsi-Saksamaa olulisele ideoloogile Joseph Goebbelsile alluvas propagandaministeeriumis stenotüpisti ja sekretärina. See naine pääses ajaloo ühele suurimale kurjategijale lähemale kui enamik tema kaasaegseid, aga mitte pelgalt see ei tee tema lugu tavatuks. Pomsel ilmus paksust minevikuudust ootamatult välja XXI sajandil, hakates süngest möödunust kõnelema ebatõenäoliselt kõrges vanuses, 103-aastasena. Ja tal on, mida öelda. See otseallikast pärit mõtlemapanev jutustus on oma argisuses küllaltki jube.

Seelik otsustas

Skandinaavia ning Inglismaa ja Iirimaa soodest leitakse vahel rabalaipu – inimesi, kes on elust lahkunud tubli paar tuhat aastat tagasi. Soo mineraalirikas keemiline koostis lagunemist ei soodusta ning see on ideaalne koht inimkeha säilimiseks, seejuures on säilmed sageli suurepärases seisukorras. Rabalaibad on otsekui märga ajakapslisse talletatud füüsiline tunnistus ajast, mida enam keegi ei mäleta.