Eesti Festivaliorkester: Euroopa on vallutatud, ees ootab Aasia

Paavo Järvile Viinis kohaliku eestlanna küpsetatud hiiglaslikku EV100 juubelitorti lahti lõikamas. Paremal Viktoria Mullova. Foto: Harald Klemm

EV 100 kultuuriprogramm on rikkalik ja mitmekesine nii kodu- kui ka välismaal ning pole kahtlust, et neid kohti ja kordi, mil tunneme oma kultuurisaadikute ülesastumiste ja eestlaseks olemise üle siirast uhkust, saab tänavu olema lugematu arv.

Võõrsil kultuurisündmuse vahetuks tunnistajaks olles on see uhkustunne tihti mitu korda vägevam, sest lisandub rahvusvaheline mõõde, mis asetab tegijad hoopis teise kultuurikonteksti, ning vaid võrdlusmoment annab võimaluse aduda, millise tasemega muusikud, näitlejad või kunstnikud meil tegelikult olemas on. Kasvab ka kodueestlaste hulk, kes ei pea paljuks võtta ette teekond mõnda kultuurimetropoli, et saada osa hõrkudest elamustest kohapeal ja olla kultuurilukku minevate ürituste vahetu tunnistaja.

Eesti Festivaliorkestri tõusvas joones kulgenud ja äsja lõppenud Lääne-Euroopa turnee kinnitas nende Põhjamaade tuuriga sündinud eduloo jätku, pannes publiku Euroopa mainekates saalides rõkkama ning tuues kokku Eesti ja eesti muusika sõbrad üle ilma.

Vallutades muusikalisi mäetippe

Kui ma maestro Paavo Järviga päev enne vastutusrikka turnee algust ühes Tallinna vanalinna restoranis kohtun, ei tule lõunast siiski midagi välja. Järvi saabub koos EFO produtsendi Johanna-Maria Lehtmega pool tundi hiljem ning need vähesed intervjuuks planeeritud minutid kahanevad ülehelikiirusel.

Järvi tellib espresso, värskelt pressitud apelsinimahla ja klaasi vett, kuid haigutus kipub talle peale ikkagi. Kui küsin, mitu tundi Järvi pärast Tallinnas tormiliste ovatsioonidega lõppenud avakontserti magada sai, vaatab ta kella ja muigab: «Mõned tunnid. Aga mul polegi aega magada, elu on nii huvitav! Ja täna olen jõudnud juba mitu tundi Kaupo Kikkasele Pirita rannas poseerida.» (Järvi viitab uute promofotode tegemisele.) 

Järvi pole varjanudki soovi EFOga «muusikamaastikul veidike tormi tekitada» ja nüüd, mil vastloodud orkester on saanud hakkama tõelise kübaratrikiga – tehes ühe hooaja jooksul koguni kaks ülimenukat kontserdituuri, Põhjamaades ja Euroopa kõige mainekamates saalides –, tuleb tunnistada, et see polnud pelgalt Järvi ambitsioon. Uskumatu pole mitte tuuride toimumine ise, vaid fakt, et need osutusid kunstilises mõttes üliedukaks, tõid saalid täis ning pälvisid nõudliku publiku ja kriitikute äärmiselt sooja vastuvõtu.

Maestro sõnul andis EV 100 välisprogramm orkestri presenteerimiseks parimad võimalused ja ajastus oli nende jaoks ideaalne. See oligi orkestrile tegelikult ainus võimalus oma kunstilised ideaalid reaalsuseks muuta: Brüssel, Zürich, Köln, Berliin, Viin ja Luxembourg – need on saalid, kus sooviksid esineda kõik maailma muusikud!

Turnee õnnestumisest annavad kinnitust ka välismeedias ilmunud arvustused. Neue Zürcher Zeitung on oma uut peadirigenti oodates (Järvi asub Zürichi Tonhalle orkestri peadirigendina ametisse hooajal 2019/20) kõige tulisem: «Pruukis vaid tulevasel Tonhalle orkestri peadirigendil oma Eesti Festivaliorkestriga lavale ilmuda, kui rahvas oli juba arust ära ning tervitas Järvit, nagu olnuks tegu tema ametliku debüüdiga.»

«Puhas kuulamisnauding», pealkirjastab Felix Stephan oma artikli Berliner Morgenpostis, tuues esile Järvi puhul alati silmatorkava musitseerimisrõõmu ja mängu ilu. Wiener Zeitungi ajakirjanik Andreas Meier väljendub poeetiliselt artiklis «Helgust täis helipilved», kiites «oivaliselt kõlanud orkestrit, mis Järvi juhatamisel ilma vähimagi vaevata muusikalisi mäetippe vallutas».

EFO kontrabassimängija Angie Liang mängib igapäevaselt Milano La Scala teatri orkestris ja Moldovast pärit Mihai Ichim on Valencia orkestri kontrabassisolist. Foto: Kaupo Kikkas

Võimas loometandem Tüür-Järvi

Turnee sümboolne avalöök anti 16. jaanuaril kodupubliku ees, mil Estonia kontserdisaalis tuli esiettekandele Eesti riigikantselei poolt Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhuks tellitud Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia «Mythos». Järvit seob Tüüriga pikaaegne sõprus ja viljakas koostöö: Tüür on usaldanud Järvile mitme esiettekande juhatamise ja teoste salvestuse, Järvi omakorda on eri orkestrite eesotsas olles tellinud Tüürilt mitu teost, neist «Fireflower» on ka Järvile pühendatud.

«Erkki-Sven teab, et ma tunnen tema muusikat, olen end ette valmistanud juba esimeseks prooviks, ning kuna ta on sageli juba enne teose valmimist minuga oma mõtteid jaganud, aiman tema soove ette. Kuid «Mythosega» oli nii minul kui ka orkestril teatud pinge sees. Teos on väga hea ja ilus, aga ka väga keeruline ning orkestri jaoks uus. Oli suur väljakutse see kõlama saada. Lõplikult saime asjale pihta alles peaproovis. Mulle tundus, et lugu hakkas kontserdil siiski hästi tööle.»

Turnee kava oli märgiline: Brüsseli kaunite kunstide keskuses BOZAR leidis aset Tüüri «Mythose» rahvusvaheline esiettekanne, järgnevatel kontsertidel oli aukohal Arvo Pärdi looming, ettekandele tulid «Cantus» Benjamin Britteni mälestuseks ja «Fratres», mille lummuses saalid kõikjal hiirvaikseks muutusid.

Turnee solistina kaasa teinud viiulivirtuoos Viktoria Mullova sai oma meisterlikkust demonstreerida Sibeliuse «Kontserdis viiulile ja orkestrile d-moll op. 47» ning Brahmsi «Viiulikontserdis D-duur op. 77». Mullovat solistiks kutsudes läks Järvi välja kindla peale, kuid talle on alati olnud meisterlikkuse kõrval oluline ka vahetu inimlik kontakt ja teineteisemõistmine.

Lisapaladena kõlasid publiku seas alati rõõmsa elevuse esile kutsunud Lepo Sumera animafilmile «Kevadine kärbes» kirjutatud valss ning Mullova valik oli Pärdi «Passacaglia». Suuri vene sümfoniste esindas kavas Dmitri Šostakovitš, kelle 6. sümfoonia op. 54 jõuti vahetult enne turneed ka helikandjale salvestada.

EFO tegi Berliinis ajalugu

EFO direktori Andres Siitani sõnul tegi seekordse tuuri eriliseks asjaolu, et üles astuti väga olulistes kontserdimajades. «Vastutus oli tohutu! Esiteks – tulla välja Eesti nimega, teiseks – kuigi pole mõtet reastada kontserdimaju tähtsuse järjekorras, on Berliini Filharmoonia siiski üks neist «kõige-kõigematest». Kui publik su seal soojalt vastu võtab, on see tõesti väga suur kordaminek. EFO tegi Berliinis ajalugu, olles esimene Eesti orkester, kes selles saalis on esinenud.»

Ka Järvi tunnistab, et äsja lõppenud tuur oli mõnevõrra riskantne ettevõtmine. «Kui tavalistel orkestritel on kõik paigas, kõik toimib ja ollakse aastaid koos töötanud, siis niisuguse kontseptsiooniga (EFO muusikud kogunevad paar korda aastas, selle liikmed vahetuvad) ja nii noore orkestri puhul on kõik sõna otseses mõttes esimest korda. Kuid ainult sellised, pisut isegi hullumeelse intensiivsusega turneed, kus pole aega korralikult süüa ega magada, muudavad orkestri tõeliseks orkestriks, ühes rütmis hingavaks organismiks.»

Järvi võrdleb muusikalist tiimitööd meeskonnaspordiga, kus iga mängija peab olema tipptasemel ning taluma mitte ainult võistluspinget, vaid ka kaasmängijatelt tulevat vastupeegeldust ja isegi kriitikat. Maestro ütleb, et kogemustega orkestri puhul (nagu näiteks NHK orkester, mille peadirigent ta on) on ta võtnud hoiaku, et mida vähem ta korralduslikust poolest teab, seda parem.

«Kuid EFO on minu ellu kutsutud orkester, kõik on esimest korda ja ma olen sunnitud kõigega kursis olema. Õnneks on meil väga hea tiim, kes teeb väga head tööd.» Kuid eks näita Järvi hõivatust ja mastaapi seegi, et tal on kolm pidevalt kasutuses olevat telefoni…

Taustatiim Järvi ja EFO selja taga on ühtaegu suur ja väike. Järvit esindab mainekas kontserdikorraldusagentuur Harrison Parrott ning kui nemad on kogu tuuri algusest lõpuni paika pannud, alustab EFO Eesti tiim: orkestri direktor Andres Siitan, produtsent Johanna-Maria Lehtme ja kommunikatsioonijuht Kristina Seimann.

Nende õlul on mängijate leidmine, lepingute sõlmimine, logistika, plaadimüük ja muu – ühtekokku väga detailiderohke ja mahukas valdkond. Kuna muusikamaailmas vaadatakse väga pikalt ette, käis esimese turnee ajal paralleelselt nii tänavuse Euroopa kui ka 2019. aasta Aasia turnee kokkupanek.

Rahaliselt toetab EFOt EV 100 programmi raames Eesti riik. Järvi on väga rahul, kuid lisab, et see toetus on vaid kolmeks aastaks ja edaspidi peab orkester ise raha leidma. «Ameerikas on filantroopiakultuur pikaajaliste traditsioonidega ja ühiskonna loomulik osa, sest äris suurt edu saavutanud inimesed tunnevad moraalset kohust kultuuri toetada. Meil ja Euroopas on valdav seisukoht, et seda peab tegema riik. Need, kes Eestis meid toetavad, teevad seda samuti missioonitundest.»

Rein Oidekivi (Eesti suursaadik Viinis), Viktoria Melnyk (suursaadiku abikaasa), Eve-Külli Kala (suursaadik OSCE juures), Paavo Järvi, Viktoria Mullova, Ulla Krauss-Nussbaumer (minister-nõunik Austria välisministeeriumi kultuuriosakonnast). Foto: Harald Klemm

Eestlaste pidu Viinis

Pärast emotsioonid lakke tõstnud kontserti kuulsas Viini kontserdimajas jätkus õhtu Eesti Viini suursaatkonna korraldatud meeleoluka vastuvõtuga, kuhu olid teretulnud Eesti sõbrad, kohalikud eestlased ja üritusest osa saama tulnud muusikasõbrad Eestist. Külaliste seas olid nii meie kuulsaim bass – juba aastaid Viinis elav Ain Anger – kui ka Viini Volksoperi solist Annely Peebo.

«On fantastiline, et inimesed sõidavadki Eestist kohale, et meie muusikutele austust avaldada ja nende esinemistest osa saada,» ütleb toimuvast ilmselgelt liigutatud Anger. Angerile on see tunne vägagi tuttav: alles möödunud kevadel sõitis ligi viiskümmend ooperisõpra Berliini, et nautida tema ülesastumist «Boriss Godunovis» ja talle sünnipäevaks õnne soovida. Ja mis oleks pidu ilma tordita? Peagi avanevad uksed ja sisse lükatakse sinimustvalge juubelitort – magus üllatus Viini suursaatkonnalt.

Kuigi aeg läheneb juba südaööle ja teenindajad aina kärmemate liigutustega klaase ja taldrikuid kokku korjavad, ei raatsi seltskond ikka veel laiali minna. Lõpuks võtab väsimus võimust, sest homme hommikul vara asub orkester teele Luxembourgi, et anda tuuri viimane kontsert. Enne hüvastijättu tuleb mul pähe maestro Järvi käest küsida, mida tema endale 55. sünnipäevaks (30. detsember) kinkis. «Ühe väga toreda nädala kahe väga armsa tüdrukuga – koos oma tütarde Lea ja Ingridiga.»

Kontserdimuljed

Erkki-Sven Tüür

helilooja

«Tallinna kontserdil oli tunnetatav väga ootusärev õhkkond. Estonia kontserdisaali akustika avas minu jaoks «Mythose» kõlakoosluse paremini kui BOZARi saal. Kuid orkestri mäng, kõigi haaratus ja emotsionaalsus olid imetlusväärsed, arvestades selja taga olnud erakordselt rasket reisipäeva (lennuk üritas tulemuseta Brüsselis maanduda, lõpuks maandus Lille’is). Ikkagi pani orkester n-ö viimase välja, ehki kuuldavasti oli lisalugude ajal juba nii mõnelgi muusikul kurnatusest silme eest must. Tallinnas oldi värskemad ja sestap oli selles ettekandes mingit elaani rohkem.»

Florian Donderer

EFO kontsertmeister, Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kontsertmeister

«Tuur liidab orkestrit kõige paremini ja see ühisosatunne ei kasvanud mitte päevade, vaid suisa tundidega! On hea meel tõdeda, et soe vastuvõtt langes orkestrile osaks kõigis linnades, kuid erilised olid Tallinna ja Zürichi publik – viimases oli publik täiesti arust ära.» (Naerab.)

Alec Frank-Gemmill

EFO metsasarvemängija, BBC Šoti Sümfooniaorkestri liige

«Olen vaimustuses Eestist ja eriti eesti muusikutest! Mind on alati hämmastanud, et ühes nii väikeses riigis on nii palju superandekaid muusikuid. Mind tõmbab alati Eestisse ja püüan end alati muudest tegemistest vabaks teha, kui avaneb võimalus Paavo Järviga koos musitseerida. Armastan Eestit ka sõprade pärast, kellega just siin kohtusin, ja EFO erilise õhkkonna pärast. Mind ei üllata nii paljude eestlaste kohalolu Viinis absoluutselt, sest niipalju kui ma tean, olete te kõik parimas mõttes muusikahullud!»

Annely Peebo

Viinis elav eesti sopran

«Seda elamust on raske kokku võtta, kuid esimesena tulevad keelele sõnad «aus, ehe, energiast laetud». Millise respekti ja armastusega orkester laval musitseerib: mängu ajal vaadatakse üksteisele naeratades otsa, hingatakse ühes rütmis. Kontserdi lõppedes tundsin, et ma lihtsalt ei saa toolile istuma jääda, ja olin vist üks esimesi, kes püsti kargas ja braavo hüüdis.»

Eesti Festivaliorkestri EV 100-le pühendatud kontserditurnee

Dirigent Paavo Järvi,

Solist Viktoria Mullova

16.–24. jaanuarini Tallinnas, Brüsselis, Zürichis, Kölnis, Berliinis, Viinis ja Luxembourgis

• EFO tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
• EFO koosneb parimatest Eesti orkestrantidest, välisriikides karjääri tegevatest Eesti muusikutest ning Euroopa tipporkestrite liikmetest.