Tammsaare kui algus

Rein Veidemann.

FOTO: Sander Ilvest

Luuletajast kirjandusteadlase, siinkirjutaja põlvkonnakaaslase ja kunagise lähedase kolleegi Toomas Liivi (1946–2009) essee «Tammsaare kui lõpp» on mitmeti tähelepanuväärne. See Tammsaaret ennast vääriv filosoofilis-teoloogiline etüüd tõukub Tammsaare äkksurmast 1. märtsil 1940 oma kirjutuslaua taga – tema lahkumisele järgnes ka Eesti Vabariigi lõpp. Surma hetkel oli Tammsaare lõpetanud ühe suurima saksa etnoloogi, oma eakaaslase Leo Frobeniuse (1873–1938) Aafrika-reisikirjas jutustatud mõistuloo «Jumala külaline» tõlke. Laual oli ka «Põrgupõhja uue Vanapagana» dramatiseeringu viimistlusjärgus käsikiri. 

Tellijale

«Tõde ja õigus» ei ole ju ainuüksi talupojaromaan; hoopis enam on see saatuseromaan, eneseteostuse ja inimliku õnne otsimise epopöa. Romaani tšehhi keelde tõlkinud ning monograafiliste järelsõnadega varustanud Vladimir Macura on õigusega osutanud, et «Andres otsib Vargamäelt Jumalat ja kutsub korraga esile põrgu» («Tammsaare maailmakirjanikuna», 2001).

Tagasi üles