Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/01/30/4954089t1hcc9c.jpg)
Luuletajast kirjandusteadlase, siinkirjutaja põlvkonnakaaslase ja kunagise lähedase kolleegi Toomas Liivi (1946–2009) essee «Tammsaare kui lõpp» on mitmeti tähelepanuväärne. See Tammsaaret ennast vääriv filosoofilis-teoloogiline etüüd tõukub Tammsaare äkksurmast 1. märtsil 1940 oma kirjutuslaua taga – tema lahkumisele järgnes ka Eesti Vabariigi lõpp. Surma hetkel oli Tammsaare lõpetanud ühe suurima saksa etnoloogi, oma eakaaslase Leo Frobeniuse (1873–1938) Aafrika-reisikirjas jutustatud mõistuloo «Jumala külaline» tõlke. Laual oli ka «Põrgupõhja uue Vanapagana» dramatiseeringu viimistlusjärgus käsikiri.