Vikerkaar loeb. Mõistatuslik Hans Kruus

Hans Kruus 1940. aastatel.

FOTO: Erakogu

Hans Kruus on üks Eesti mõtteloo mõistatuslikumaid tegelasi. Teda võib pidada julgelt üheks kõige olulisemaks eestlaste enesepildi kujundajaks, eesti rahvusliku ajalooteaduse alusepanijaks, kelle arusaam Eesti minevikust vaatab veel tänagi vastu pea igast kooli ajalooõpikust. Kruusi panus sõjaeelse vabariigi ülesehitamisse on märkimisväärselt suur, seda nii poliitikuna (näiteks 1919. aasta agraarreformi ühe autorina) kui ka õpetlasena (näiteks mitme suurteose koostaja ja toimetajana).

Kuid ühtlasi on ta läinud ajalukku Eesti Vabariigi ühe hauakaevajana, nn juunikommunistina (isegi kui kommunistlikkusse parteisse astus ta alles 1940. aasta augustis), kes täitis Varese kollaborantlikus valitsuses peaministri asetäitja rolli, pärast sõda tegutses aga mitu aastat Eesti NSV välisministrina. Oma vitsad said ta 1950. aasta märtsipleenumi järel, kui ta veetis kolm aastat ja kolm kuud Moskvas eeluurimisvanglas, pääsedes uuesti vabadusse tänu Stalini surmale.

Kruus on igale biograafile seega suur väljakutse, seda enam, et aegade keerises on suurem osa tema isiklikust arhiivist kas hävitatud (osaliselt tema enda poolt) või kaduma läinud. Jüri Kivimäe tee ristus Hans Kruusi omaga üsna varakult. Pärast Kruusi surma 1976. aastal sai vastne Ajaloo Instituudi aspirant endale ülesandeks vaadata üle vanema kolleegi mahajäänud materjalid, mida lesk Valda Kruus talle tutvustas (lk 6). Sama ülesande raames kirjutas Kivimäe 1977. aasta septembris kirjaliku arvamuse Kruusi lõpetamata monograafiast «Liivimaa orduriigi loojang» (lk 179, viide 700).

Hiljem lisandusid paar olulist saksakeelset teadusartiklit Kruusist ja sõjaeelsest eesti ajalooteadusest, mis ilmusid 1987. ja 1995. aastal. Seega kestis ettevalmistustöö Kruusi biograafia kirjutamiseks teatud mõttes neli kümnendit. Kuid teisalt on see muidugi saatuse juhus, et autori pikaajaline huvi kaante vahele sai ja nimelt sellises formaadis. (Sama hästi võiks ette kujutada Kivimäe monograafiat Peeter Tarvelist, teisest suurest eesti ajaloolasest, kelle elu ja loomingut on ta süvenemisega uurinud.)

Hans Kruus 1941. aastal.

FOTO: Erakogu

Kuigi tuleb olla tänulik Tartu Ülikooli rektoriraamatu sarja eestvedajatele, et nad suutsid Kivimäe nõusse saada Kruusist kirjutama, jääb siiski kripeldama kahetsus, et kogu see suur töö tuli pressida etteantud kitsastesse raamidesse. Need napid aastapäevad (1940–1941 ja 1944), mil Kruus täitis Tartu Ülikooli rektori kohuseid, ei kujuta kindlasti tema elu võtmeperioodi. Piltlikult on Kivimäe pidanud õmblema pintsaku nööbi külge, kirjutama Kruusi eluloo nii, nagu oleks lühike rektoriaeg tema elutöö kulminatsioon.

Tulemus on see, et Kruusi tegevus teadlase ja poliitikuna on pressitud väga tihedatesse peatükkidesse, samas kui tema tegevusest ülikooli administraatorina (prorektori ja rektorina) saame lugeda võrdlemisi suure detailsusega. Sarja raames on see kenasti mõistetav, ent hing jääb ikkagi ihaldama Kivimäe sulest üht mahukamat Kruusi biograafiat, kus proportsioonid on paremini paigas ja kõik olulisem informatsioon piisavalt lahti kirjutatud.

Kivimäe käsitlus on sümpaatselt nüansitundlik, seda kannustab soov Kruusi mõista, mitte hukka mõista. Kui võrrelda seda raamatut näiteks Jaak Valge «Punastega» (2014), mis kohati räägib samadest aegadest ja inimestest, siis torkab erinevus kohe silma. Mõlemad autorid on teinud küll uurijana eeskujuliku eeltöö, ent kui Valge esitab oma järeldused julgete pintslitõmmetega ega hoia kokku irooniaga, siis Kivimäe rõhutab situatsioonide ja valikute keerulisust ning hoiatab liigtõtlike hinnangute eest (tuues Valge raamatu nii mõnelgi puhul viimaste näiteks).

Tõsi, Kivimäe ettevaatlik ja taktitundeline hoiak jätab lugeja kohati januseks, sest väga tahaks lugeda enam seletusi Kruusi otsuste ja sammude kohta. Neid pakutakse raamatus aga vähe, sest paraku on usaldusväärseid ja kaasaegseid tunnistusi Kruusi keerulisemate eluperioodide kohta napilt. Kivimäe väldib aga teadlikult spekulatiivsele teele minemist, niisamuti suhtub ta põhjendatud ettevaatlikkusega Kruusi 1970. aastate mälestustesse ja vestlustesse.

Paar huvitavat ja olulist joont toob Kivimäe siiski Kruusi vaadete selgituseks välja. Esiteks Tolli talupojaperest pärit ajalooprofessori saksa- ja sakstevastane põhihoiak, mis sai tõenäoliselt alguse juba lapsepõlvest ja mis kannab suuremat osa nii tema teaduslikest kui ka poliitilistest tekstidest. See saksavastasus võis võtta Kruusi loomingus väga iseäralikke vorme, see aitas tal näiteks mõtestada nii Jüriöö ülestõusu 14. sajandil kui ka võitlust Natsi-Saksamaaga 600 aastat hiljem. Väga tõenäoliselt seletab printsipiaalne saksavastasus ka Kruusi pikaajalist huvi 19. sajandi rahvusliku ärkamise vastu, nagu ka mitmeid tema poliitilisi valikuid.

Teiseks toob Kivimäe esile Kruusi kontseptsiooni rahvusterviklusest, mida ta arendas mitme kümnendi vältel ja mis tundub olevat üks tema ilmavaate nurgakive. 1940. aastal kirjutab Kruus ajakirjas Akadeemia (nr 3), et rahvusterviklus on «isikule ja ühiskonnale suur elu vahend ja organiseeriv printsiip», mis lähtub rahvuse psühholoogilise integreerimise ideaalist. See printsiip lubab «teadliku algatusega ja tahtliku vahelesegamisega muuta oma ühiskonna vaimsust ja elukorrastust».

Kuid Kruus lisab kohe täpsustavalt: «Endastmõistetavalt ei tohi see vahelesegamine tähendada kroonulist suundamist, käsuga ja keeluga juhtimist, võimuga murdmist, samuti ka mitte õõnsat ja trafareetset kroonupropagandat.» Tõdedes kokkuvõtteks, et «rahvus elab ja taotleb terviklust vaba vaimu ja vaba elukorrastuse kaudu». Ilmumisaastat silmas pidades on see märkimisväärselt ühemõtteline avaldus.

Kivimäe raamat tuletab meelde, kui vähe on eesti keeles kirjutatud intellektuaalseid biograafiaid, kui napilt me tunneme oma mõttelugu asjatundlike elulugude vormis. Nagu Kivimäe näitab, kandis Kruus pea kogu oma elu kaasas mõtet kirjutada biograafia Carl Robert Jakobsonist, ent raamatuks see mõte kunagi ei saanud. Nüüd on meil vähemalt olemas Kruusi enda elulugu, kuid Jakobsoni elulugu vajab endiselt kirjutamist.

Hans Kruus 1940. aastatel.

FOTO: Erakogu

Jüri Kivimäe

«Rektor Hans Kruus»

Aasta Raamat 2017

254 lk

Tagasi üles