Raamat, kus kaasaelamisest pole pääsu

«Maa, kus puudel pole varju» Foto: Raamat

Eestis sündinud, aga Prantsusmaal elav, prantsuse keeles kirjutav ja küllap siis ikkagi prantsuse kirjanik Katrina Kalda on kirjutanud kolm romaani, millest esimesed kaks tegelesid Eesti perekondade eluoluga, kuid kolmanda tegevuspaik on täpsemalt määratlemata düstoopiamaa.

Siinsed peategelased, vanaema, ema ja tütar, on pagendatud rangelt korraldatud Linnast enam-vähem tavalise elu keskelt Tasandikule, ääremaal asuvasse karistuskolooniasse, kus tegelikul süül suuremat tähtsust polegi. Tegu on tohutu prügimäega, kus väljasaadetute ülesanne on linnarahva prahi sorteerimine ja töötlemine – õilis töö, nagu neile korrutatakse.