Võõrandamatu õigus enesepettusele
Tõnu Õnnepalu uue raamatu arvustus

Kirjanik Tõnu Õnnepalu.

FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Tõnu Õnnepalu on sel sajandil kujunenud eesti rahvakirjanikuks. Mõneti ootamatult ning ilmselt täiesti tahtmatult. Kuid tundub, et mida aeg edasi, seda vähem viitsib ta end ise kirjaniku ja mõtlejana tõsiselt võtta. Sestap taltsutab ta oma fantaasiat, ignoreerib traditsiooni sissetöötatud formaate ning eirab avaliku väitluse kirjutamata reegleid, vestleb tekstides rohkem iseenda kui teistega. Õnnepalu mõtted liiguvad otsekui ilma selge sihi ja vähimagi sunnita. Raamatukaante vahele paneb ta neid vist eelkõige vanast ja halvast harjumustest, võimalik, et ka hajameelsusest.

Samas ei saa öelda, et Õnnepalu looming oleks sisult ja vormilt ühtne ning terviklik. Ta on aastakümnete jooksul üles astunud nii luuletaja, proosakirjaniku, esseisti, näitekirjaniku kui ka ilukirjanduse tõlkijana. Igal lugejal on oma Õnnepalu. Minu lugemislauale tuli ta juba kaugelt enam kui veerand sajandit tagasi luuletajana.

Ent viimasel ajal on teda seal oodatud ning võimalikult pikalt kinni hoitud külaliseks teinud pigem ebamääraste žanritunnustega (mõtte)päeviku formaadis esseistika: «Harjutused» (2002), «Flandria päevik» (2008), «Paradiis» (2009), «Lõpetuse ingel» (2015) ning «Valede kataloog» ja «Inglise aed» (mõlemad 2017). Otsapidi – nii meetodi kui ka päevikulise ülesehituse poolest – kuulub samasse ritta ka luulekogu «Kevad ja suvi ja» (2009). Ta viljeleb kirjanikuna autobiograafilist melanhooliat, ta on teinud seisundist žanri.

Neist mõtte- ja tundepäevikutest on sel sajandil kujunenud kuidagi märkamatult minu lemmik-tõsieluseriaal. Olgugi et Õnnepalu tegemistele võin lugejana kaasa elada üksnes mõõdukalt ajadistantsilt – siis, kui need on saanud endale ISBN-koodi. Õnneks pole ootus eriti pikk, sest tema ülestähendused on jõudnud viimasel ajal lugejateni veel sama aastanumbri sees. Erand pole ka mullu enne jõulupühi ühiste kaante vahel turule tulnud «Valede kataloog» ja «Inglise aed», mis on 2017. aastal kirja pandud autobiograafilised tekstid.

Need kaks sobivad kokku kronoloogiliselt, kuid on sisult eri kaalukategoorias. Kui neid sisaldav raamat oleks paat, oleks ta kergelt kreenis. Sest vähemalt minu silmis seab «Valede kataloog» standardi ja seeläbi ka lugeja ootused kõrgustesse, kuhu «Inglise aed» tõusta ei suuda.

Ükskõiksuse tarkus

«Valede kataloog» on tekst, mida Õnnepalu pakub lugejatele kui oma viimast testamenti. See on tema vaimne inventuur ja suurpuhastus. Mida Õnnepalu oma kapist välja viskab? Mitte räpaseid saladusi või allasurutud tundeid, mis ei lase elada ega magada, vaid mitmesuguseid tõekspidamisi, sealhulgas eelkõige enesepettuslikku usku elu ja maailma mõttekusse.

Õnnepalu on kõigi avalike mõtlejate hulgas minu jaoks veenev, veetlev ja isikupärane eelkõige seetõttu, et ta ei kanna pea kohal kujuteldavat tuletungalt; et tema tekste ei õilista ega õigusta võitlus üllaste ideede, tõe ja õigluse ning parema maailma eest. Tema autorihoiaku ja väljaütlemiste taga pole ühtegi minule teada olevat diskursust. Õnnepalu ei ole humanist. Ühtlasi ei kuulu ta nende arvukate oraaklite hulka, kes kuulutavad kadu. Tema pilku ei ähmasta ei optimism ega pessimism.

Optimism ja pessimism on sarnaselt armastuse ja vihkamisega vastandlikud hoiakud, kuid nende kõigi nelja vastand on omakorda ükskõiksus. Ja Õnnepalul on ükskõik. See sõna kordus otsekui juhtmotiivina juba tema üle-eelmises luulekogus ning on leidnud mitmel korral tee ka «Valede kataloogi» külgedele. Lugejana ma mõistagi ei tea, kas või kuivõrd on selle näol tegu emotsionaalse ja intellektuaalse poosiga, kuid igatahes on ükskõiksus teinud tema pilgu selgeks. Heas mõttes huvituks. Ma olen ise jõudnud oma elu jooksul kuidagi väga ära väsida inimestest, kes on kõiges veendunud. Olen hakanud selliseid inimesi üha enam pelgama. Mul on nende seltskonnas kitsas.

Huvitus kui meetod

Immanuel Kant ülendas oma esteetikateoorias huvituse mäletatavasti mitte üksnes kriteeriumiks, vaid otsapidi ka meetodiks. Mittehuvitatus tähendab vabadust. Ma olen sama meelt – huvitus on meetodina kindlasti viljakam kui näiteks René Descartes’i pakutud kahtlus. Sest seda ei kalluta ühegi diskursuse või lootuse nähtamatu gravitatsioon. Ja seal, kus pole lootust, puuduvad ka enesepettus ning vale. Teisalt on enesepettus elusolemise paratamatu bioloogiline eeltingimus, selle sünonüüm. Ning Õnnepalu näib teadvat, et tema vaimne suurpuhastus – see enesepettuslike valede väljanäitus – on omakorda üks enesepettus, kergemeelne andumine mingile tuulest võetud ebamäärasele lootusele.

Mulle meeldib Õnnepalu uue raamatu seltskonnas, kuna see pakub mulle käimasoleval seisukohtade ületootmise ja -tiražeerimise ajastul otsekui turvakodu. Siin pole ideedega kaubitsemist – autor ei karju mulle kõrva, ei pritsi rääkides tatti, ei ürita mulle sügavalt silma vaadata. Huvitus ja ükskõiksus on viinud Õnnepalu teispoole õiget ja valet, teispoole asjade tähtsust ning tähendust. «Valede kataloogis» on temast saanud oma tüdimuse truu kaardistaja, kes fikseerib seismograafi kannatlikkuse ja põhjalikkusega huvituse halle varjundeid enese mõtetes ja tunnetes.

Üks Õnnepalu huvituse tunnistähti on see, millise kerguse ja kerglusega räägib ta surmast. Ta näib olevat seljatanud bioloogilise ellujäämisinstinkti (ning sellest tuleneva bioloogilise sentimentalismi), pimeda tungi kesta. Ning saanud seega bioloogilis-evolutsioonilisest agendist vabaks subjektiks. Tema suhe elu ja maailmaga on justkui teatrikülastajal, kes loodab, et tüütuks muutunud etendus juba kord ise lõpeks; et ta ei peaks hakkama keset etendust väljapääsu otsima. Õhkavalt igatsevaid viipeid surma ja olematuse poole leidub keskeltläbi umbes igal kolmandal «Kataloogi» leheküljel.

Õnnepalu vaatab maailma «nagu teiselt kaldalt» (lk 307). Ta kirjutab: «Mind ei huvita enam inimene, mind ei huvita enam mu mina ja selle võimalused» (lk 167). Samas pole ta kibestunud – ta ei arva, et oleks väärt rohkemat, kui ta on pälvinud. «Valede kataloogis» leidub budistlikku rahu, mis on õhtumaa inimestele loomuomaselt võõras ning enamasti ka kättesaamatu.

Küll aga on väga õhtumaalaslik Õnnepalu soov eristada «Kataloogis» tõde valest ning viimased üles rivistada. Olgugi et vale paljastamisele ei järgne tõekuulutust. Ta kirjutab, et see raamat on «mu elu vägede ülevaatus enne viimast lahingut. /.../ Kõik mu ilusad punapõsised valed rivis, nööbid mundritel säramas, mütsinokad läikima löödud» (lk 9). Valede all peab ta silmas eelkõige mitut tüüpi enesepettusi, inimvaimu kalduvust klammerduda kulumata ja kulutamata lootuse külge. Ehk: olla vastuvõtlik kõikvõimalikele poliitilistele ja religioossetele ideoloogiatele, ideaalidele, identiteetidele, romantilistele perspektiividele, kaubanduslikele lubadustele jne.

Mehitamata melanhoolia

Nii «Valede kataloogi» kui ka «Inglise aia» puhul meeldib mulle ühtlasi tarkuse pretensiooni ning paatose puudumine. Õnnepalu ei õpeta, ei tänita, ei laia oma teadmiste ja tunnetega, ei tee oma läbielamistest draamat. Tema resignatsioonis on elegantsi. Ta arutleb üsna kiretult, peatub paar sammu enne künismi ja nihilismi.

Õnnepalu tüdimus tundub suhteliselt siiras, tema pretensioonitus on relvituks tegev. Sõnades esitatud melanhoolia on isikupärane, ent natuke ilma isikuta. See pole enam estetiseeritud nagu tema varasemas luules. Kurbus ei ülenda oma kandjat, ei muutu poeesiaks. Elu on Õnnepalu mina ära kulutanud, tema mõtete, tunnete, ideede ning ideaalide teravad nurgad maha lihvinud.

Aga milline on selle raamatu positiivne programm – millise jätkusuutliku tarkuse ja kulumatu lootuse peaks lugeja siit tarkuste ja lootuste surnuaialt kaasa võtma? Minu mõningaseks üllatuseks on see «positiivne» sisu nende kaante vahel täiesti olemas. See sisaldub üheleheküljelises peatükis pealkirjaga «Saun» (lk 154). Seal esitatud kirjeldus on täiesti puutumata nihilismimaigulisest resignatsioonist ja melanhooliast.

Saun on keskkond, kus pole enesepettusel kohta. Saun on ainuke asi, mille nimel maksab laupäevast laupäevani elada. Selle tõdemuse peale võiks soovi ja vajaduse korral ehitada terve elufilosoofia. Mida Õnnepalu mõistagi ei tee. Sest ta teab, et saunas võib käia, aga targutada ja loota ei maksa. Täna lood filosoofiat, homme elad enesepettuses...

Tõnu Õnnepalu

«Valede kataloog» / «Inglise aed»

EKSA 2017

390 lk

«Valede kataloog» / «Inglise aed»

FOTO: Raamat

Tagasi üles