Kirglik Roman Baskin: filosoof, muusikus, pujään

Roman Baskin Foto: Sander Ilvest

• Komöödia ja draama temperatuurist.
• Sisyphose tööst.
• Kui palju on sinus Cyranod?
• Aga au kui kategooria.

Roman Baskin sai Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Meistrit intervjueeris teatrikriitik Pille-Riin Purje.

«Elutööpreemia – seda antakse ju üle seitsmekümnestele?! Kas on mingi eksitus või lihtsalt keegi tunneb mulle kaasa,» naljatab laureaat intervjuu algul. (Naerame.) 

-Mis sa arvad preemiatest, mida need teevad inimesega?

Oleneb inimesest, aga see võib upsakaks teha küll. On inimesi, kes ei taha läbi elu mingit tunnustust. Ent kui saad mõne preemia, siis on ühest küljest küll tore, aga teisalt oleks nagu mingi kohustus. Mind ei ole õnneks väga hellitatud ja see on hoidnud elavana. Preemia võib sind ka ära suretada, kui jääd loorberitele puhkama.

Ma uuriks-puuriks inimest, olen psühholoogilise teatri jünger.

-Draamateatris esietendub 9. veebruaril Enid Bagnoldi «Kriidiaed». Kas sul on lavastajana prooviperioodis lemmikaeg?

Esimesed kaks ja viimased kaks nädalat. Esimesed sisseminekuks, viimased väljatulekuks: kui saad kaabet panna, et lavastus seisab ise püsti. Kui selle tunde saab kätte, siis on mõnus.

-Mainisid, et «Kriidiaed» olla naistekas?

Rõhk on naiste peal. Ei saa öelda, et seal käsitletakse väga spetsiifilisi naiste probleeme, aga ikkagi. Armastus on rohkem naiste teema. Ma otsisin ju Itale [Ita Everile] näitemängu. Nägin seda näidendit ühes Poola lavastuses. Siis tõlgiti ära ja tundus täiesti vale, originaalist lugesin midagi muud. Pikapeale hakkas jälle põnev ja õnneks ei ole see saladus ära kadunud. 

Roman Baskin Foto: Sander Ilvest

-Mis žanris lugu on?

Draama. Puhas draama.

-Sul ei ole žanrite vaekaalu, oled alati komöödiast lugu pidanud.

Komöödiast pean ma väga lugu. Aga vahel harva teen draamat, see on väga kosutav. Ma olen seda rääkind: komöödias peab olema komismi, draamas dramatismi. Me arvame, et kõik on draamad, aga kui asi ei lähe dramaatiliseks, on loputusvesi. Kui ei naerda, pole komöödiat. Draamas ei ole nii otsest tagasisidet, ei saagi aru, kas nad saalis magavad või on tõsised. Õige komöödia ja õige draama temperatuur on sama. Komöödias on ka inimene raskesse seisu seatud, aga kui ta komistab ja libastub, siis on ah-ah-haa. Kui ta aga draamas komistab, siis on jõle valus. Ülitundlikud mõlemad, mõne üle me naerame, selleks ongi žanrit vaja. Farss on jälle teine, jämekoomika ja farss ei kõnni katustel, see paneb madalalt, tagumiku tasemel. See pole päris minu, kuigi ega ma seda ei halvusta.

-On oluline ja südamlik, et otsisid Ita Everile näitemängu.

Õnneks Ita ei ole muuseumieksponaat – uskumatu, et ta on ikka veel andekas näitleja!

-Tuleb meelde, kuidas Eino Baskini võrratult mängitud Gustav Heink komöödias «Mees, naine ja kontsert» haavus, et arvustajad kirjutavad tema kohta: ikka veel ilus mees!

Kui te aga näeksite Ita Everit prooviprotsessis: keegi ei kujuta ette, mis vastuvõtja tal on, et ta püüab sellised signaalid kinni. Ta on üks üliväheseid näitlejaid, kes oskab veel ise rolli teha. Mul on kahtlane tunne, et roll kui näitleja looming on tänapäeval juba rudiment. Pseudo-kaasajastamisega kaasneb oht, et kaob rollilooming. Nad hävitavad selle, ei oska seda teha, lähevad markeerimise teed.

Aga Ita tahab inimest luua. Elus inimest oma kõveruste, veidruste, nõrkustega. Praeguses teatris ei ole see justkui enam eesmärk. Rääkimata sellest, et läheb lihtsalt etlemiseks, teksti esitamiseks. Päris hull. Lihtsustamine. Lõputu lihtsustamine on üks kurja juur. Seriaalis õpid tõesti pool tundi enne sõnad pähe ja viis minutit pärast seda, kui oled eetris käinud, unustad ära. Aga kujutad ette, et sama printsiibiga õpitakse teatris teksti?! Päriselt ka, maailmas õpivadki nad kümnendaks prooviks teksti pähe. Nii on Soomes, rääkimata Inglismaast, Rootsist. Me ei saa ennast siinkohal võrrelda.

See on see televisiooni fenomen, et «kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemas». Seal on 200 000 vaatajat, teatrisaalis 200. Aga kuidagi võtab kuulsusejanu selle inimese ära, lööb ladva sassi. «Ei ole ju nii hull!» On küll! Inimene valib lihtsama tee. Miks peaks piinlema rolliga kaks kuud, verilihal. Raha ei ole ka ju vähetähtis asi. No nüüd sain seriaali hambusse – ma teeks ise hea meelega seriaali, väärtdramaturgiast, 8–10-seerialise. Nii nagu ma kunagi tahtsin «Tõde ja õigust» teha.

Aga samas, mõned üksikud, näiteks Mait [Malmsten] teeb ju ka seriaale, lõputult loeb reklaame ja kõike, aga proovis tuleb väga kaasa. Nõtke, paindlik, arukas näitleja. Ega neid palju ole, mõned üksikud.

Roman Baskin Foto: Sille Annuk / Postimees

-Näitlejas, inimeses peab olema sisemine selgus, eetiline kompass, et neid asju eristada.

Seda küll. Võib-olla lollakas askeetlus ei olegi kõige õigem tee, võib-olla ongi just oluline osata vahet teha. Ita on ka alati teinud teles, aga tema teeb väga vahet: kui läheb draamalavale, siis on ta laval.

-Tallinnas on reklaamplakatid, näitleja silmnäoga, üks neist sõnumiga: «Elu on komöödia.» Mis žanris elu on?

Mis prillid ette paned, selles on. Paned roosad prillid, on roosa, paned mustad, on must. Ma ise olen ka vahetanud. Tegelikult ma ei tea, mis värvi komöödiaprillid on. Roosad igal juhul ei ole.

-Sinu lavastustes on ka absurdivõti tihti tähtis.

Ma olen Camus’ «Sisyphose müüdi», Sartre’i, eksistentsialistide pealt sündinud. Absurdi maailmatunnetus on mulle ainuomane. Kui teadlikuks sain, võtsin selle elufilosoofiaks. Kohe kui see Sisyphos tuli, oli see minu oma ja on jäänud. Mõni räägib, et rumal Sisyphos, kivi kukub nagunii alla, läheb jälle üles veeretama. Aga kui näed õnne kivi lükkamises endas, siis on kõik korras. Keegi võib küll pidada seda traagiliseks või süngeks filosoofiaks, aga mina olen täiesti teist meelt, kategooriliselt!

Ma väljendan ju seda, mis ma olen. Harva tekib mul ülim sotsiaalne närv, nagu «Hamleti» puhul. Muidu olen väga sotsiaalne, aga NO99 moodi ei ole. Ma uuriks-puuriks inimest, olen psühholoogilise teatri jünger. Aga mis on mulle nii näitleja kui ka lavastajana aegade jooksul selgemaks saanud: kirg on see, mis käivitab ja elustab. Võta mõni hea inglise näidend, rääkimata Shakespeare’ist või Strindbergist: kirglik autor kirjutab kirglikest inimestest. Kui võtad kire ära, võid lõputult arutada, jääb konstruktsioon. Paned tiku alla: šahh, süttib! Seda ma vaatan Ita pealt, võid talle rääkida-rääkida: «Kas sa mõistsid?» – «Jaa-jaa... Oi, mul pea valutab.» Aga kireklahv käivitab. Me sageli targutame üle. Elumahl kaob ära. Kui mõtlen tagasi Šapiro lavastustele, kuidas ta põles ise proovides. Ei saa ilma põlemiseta.

Mina väidan, et meie aur läheb vile peale, oleme rääkiv rahvas, rääkivad pead. Olen korduvalt Toomas Kalli tsiteerinud: «Kas sa ainult räägid või ütled ka midagi?» Kõigil on tohutu rääkimise vajadus: mul oli ka see, mul ka, see juhtus minuga ka! Rootslased naeravad, miks nad on kõik telekommunikatsioonid ära ostnud: eestlased räägivad nii palju, et raha tuleb kergelt kätte. Kõik räägivad, aga ütlemist on vähe.

Armukesed Michel ja Alice ehk näitlejad Roman Baskin ja Elina Reinold Roman Baskini lavastatuses «Tõde ehk valetamise meistriklass». Foto: MTÜ Kell Kümme

-Oled kõige rohkem lavastanud Alan Ayckbourni, juba üheksa näidendit. Miks?

Nii palju, tõsi või?! Siis peaks tegema kümme ära! Ta on naljakas. Ma naeran lugedes üliharva, aga kui lugesin «Norman Vallutajat», olin täitsa tooli all. Kui materjal meeldib mulle väga, tahan seda jagada, sellepärast lavastangi. Ta oskab näitlejale kirjutada, nagu oskas Shakespeare. Hea teatritunnetus. Ja kirjutab inimese inimeseks, näitlejal on võimalik üks inimene elustada. Ayckbourn on elav klassik. Stoppardi «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» on ka väga naljakas näidend. Oleneb ülimalt tõlkest, et vaimsus kätte saada, keeleline vaste leida. Mihkel Muti tõlge oli super. Pan Kurtna tõlkis, ma ei tea, mitmekümnest keelest. Dürrenmatti «Füüsikute» (Roman Baskini lavastus Vanalinnastuudios, 1981) lõpus on Mathilde von Zahndi monoloog, kümnest reast ei saanud ma järsku aru. Läksin Kurtna juurde, ta võttis originaali, võrdles tükk aega, nohises ja puhises: «Teate, Roman Baskin, ma pean teile tunnistama, need kümme rida on minu kirjutatud, Dürrenmattil ei ole neid.» Müstika!

Kui Anne Lange tõlgib Shaw’d, ei saa keegi ligilähedalegi. Ülev [Aaloe] oli geniaalne, Strindbergi tõlkija. Jaak Rähesoo O’Neilli tõlked. Jaan Kross – paar Shakespeare’i ja Rostand’i «Cyrano de Bergerac». See tõlge on iseenesest kunst. Ma vahel proovin, kui pikalt on Cyrano tekst peas – lähed ja lähed, uskumatu! (Roman Baskin mängis Cyranod 1986. aastal Eino Baskini lavastuses – P.-R. P.) Mäletan, istusin KuKu klubis Heino Mandri vastas, kui Cyranod tegin, tema oli Christiani mänginud (Voldemar Panso lavastuses, 1968 – P.-R. P.) ja tsiteeris ka peast, paarkümmend aastat hiljem.

-Värssteksti fenomen.

Olen pärast ainult kaks korda saand mängida värsis, Claudiust ja Jagot, kaks kurja persevesti. Shakespeare’i ei julge ise endaga lavastada, liig mis liig. Olen Lembitule [Petersonile] pakkunud, et ma tahaks Timonit mängida või Richard Teist, emba-kumba.

-Kui palju sinus on Cyranod? «Filosoof ja füüsikus...»

«...mõõgamees ja muusikus, / õhusõitja ning pujään, / armastaja, kel jäi laevast vrakk, / mees, kel riimi läks nii mõni ridagi...» Sealt ei ole mitte ühtegi. No filosoofi natuke on.

Roman Baskin Foto: Postimees/Scanpix

-Luuletanud pole, isegi mitte armunud noorukina?

Mitte kunagi. Mul olid teised väljundid, ma sõin lund, kui olin armunud. Läksin metsa, sõin lund. Oleks võinud värsse selle asemel kirjutada. (Naer.)

-Muusikus ehk sobiks, muusika on sulle oluline.

On jah. Olen nüüd järjest kaks ooperit teinud ja sain aru, et ooperis toetud muusikale, sõnateatris pead muusika ise leidma. Aga ilma ei saa. Ilma ei ela. Mul on muusika ees meeletu respekt. Erateater Kell Kümme saab suvel 15-aastaseks. Esimeses lavastuses, Shaw’ «Südamete murdumise majas» kasutasime muusikalises kujunduses Beethovenit. Tema V sümfoonia on ju tormist kirjutatudki. Nüüd «Kriidiaias» tahan jälle Beethovenit. Väga heal lavastusel on muusika sees. Toominga «Põrgupõhja» oli sümfoonia! Paremad Šapiro asjad siin: Tšehhovi «Kolm õde» ja Turgenevi «Isad ja pojad». Lembit Petersoni esimene lavastus, «Godod’t oodates». Aga et see vaimustus päris kaasaega tuleks... Pean ütlema, et mulle meeldis ka NO-teatri «Mu naine vihastas...», ka Theatrumi «Joobnud», aga mitte nüüd nii... Kas ma olen tõesti nii vanaks jäänud? Ju siis olen. Siis on elutööpreemia muidugi kohane.

-Aga pujään?

«Õhusõitja ja pujään», jaa-jaa. Muusikus, filosoof ja pujään on see kolmik. No ma nii põikpäine ka ei ole. Saab ju heas mõttes ka pujään olla: kui tahad oma asja läbi viia, siis pead ta läbi viima! Ma tean seda tunnet, kui tõstad käed püsti: enam ei jaksa. See on liiga suur probleem, et kahe sõnaga ära lahata: näitleja ja lavastaja vahekorrast. Kus peab näitleja andma järele, et ta mängib lavastuses; ja kus lavastaja, et näitleja saaks hiilata, oma skaala ära mängida. Väga suurte näitlejatega on kergem, natuke väiksemad kipuvad su lavastusruumi ära võtma, tirib vägisi prožektorit enda peale, kahe käega!  Šapiro ütles kunagi: mis sa jamad väiksemate rollidega, tegele peaosalistega. Mina vastu: ei-ei, pead nokitsema selle... näed, nimed juba meelest läinud... Osricuga pead ikka tegelema! Eks tal on õigus ka, ei saa ennast unustada kinni Osricutesse, siis ei jõua Hamletiga tegeleda.

Kokkumäng, koosmäng on teatris ilus mõiste, aga see on ka üks probleemide probleem Eestis. Nokk kinni, saba lahti. Peetakse ennast ansambliteatriks, nivelleeritakse näitleja tippuronimise võimalused, tohib minna ainult 2000 meetri kõrgusele, ülespoole ei ole sul asja. Miks ei ole, mõnel on asja, aga sinna ei lasta. Väga rumal! Teine äärmus on staariteater, igaüks ronib 5000 meetri kõrgusele, üksteist ei näe, eri mäetippudel. See sümbioos on väga heas teatris olemas, ma olen üliharva seda näinud, aga õnneks olen. Ja kohtumine publikuga. Kui sa ei võta publikut mängu, siis unusta teater ära. Kui õigesti doseerid ja mängid, tuleb publik kaasa. Ühtne hingamine on niivõrd võluv, see kannab sind õhupadjal, paneb pehmelt maha, aplodeerib... Siis on see kuninglik amet: Näitleja. Muidu on siuke tola: no näita, mis sa seal teed.

Ain Lutsepp (vasakul) ja Roman Baskin kehastavad Mart Kivastiku «Sõduris» vastandlikke sõjamehe tüüpe. Foto: Ervin Õunapuu

-Kas oled kogenud seda kuninglikku, näitleja ja lavastajana?

Õnneks olen. Uhke tunne. Mul on näitlejana olnud vähe rolle. Cyrano. Professor (Madis Kõivu «Filosoofipäev»). Küürakas (Mart Kivastiku «Sõdur»). Lavastajana viimati ooper «Pilvede värvid». «Iha jalakate all». Parematel etendustel «Preili Julie», «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud». Sartre’i «Edmund Kean» Pärnus, kahju, et seda ei salvestatud, Jaan Rekkor tegi superrolli.

-Mida sa Eestile sünnipäevaks soovid?

Et oleks tõelist iseseisvust, et seisaks ise jalgadel. Kui ei seisa, siis kaevame tunneli ja läheme Soomega kokku. Päriselt. Iseseisvus on kõige raskem. Iga inimene teab seda ise. Riik teab seda kokkuvõttes ka, et riik on inimesed. Ütleme see Soome sisu, kui see puudu on...

Niikui ütles kunagi mu vanaisa, ema isa: «Vaata seda inimest, kas ta on tühja täis või?» Läksime mööda tänavat, olin väike poiss, mõtlesin alati, kuidas on võimalik tühja täis olla. Selgub, et on väga. Seda soovingi, et ei oleks tühja täis. Mõni hakkaks norima, et kui paned palju lollust sisse, ei ole ka tühi – aga ju ikka on. Ja see paistab igast praost välja, olemuslikust ja igapäevasest. Iseseisvus on hea sõna. Et ei oleks väline, see palju kirutud soveti pakasuhha lainetab meil edasi. Sellepärast hakkabki lihtsustamine.

-Andri Luubi teatrikomöödias «Tuvi» on vana näitleja, keda mängis Aleksander Eelmaa, tema võttis ilusa pika sõna lahti: elu... töö... au... hind...

Mis aust ma enda puhul saan rääkida. Ma olen ses mõttes mooramaa mees, teen oma igapäevast tööd.

-Aga au kui kategooria...

Jaa, preemiad peaksid viitama kõige-kõige kategooriatele: ülev, au, püha. Ühiskonnas peab see mõõdupuu olema, et ordeneid liiga palju ei tuleks. Igasugune devalvatsioon on jälle seesama lihtsustumine. Ei oska olulist ebaolulisest eraldada. See on mulle lausa elulise tähtsusega teema: kui ma enam laval ei saa aru näitlejast, mida ta rõhutab. Rääkimata ühest lausest: ma ei saa seal ka aru, mis sõnal rõhk on. Sama asi ka üldistades: kui rõhk kaob ära, toimubki devalveerumine.

Mis eristab head näitlejat vähem heast: ühe puhul saad aru, millest ta räägib, teise puhul ei saa aru. Nii on ka inimeste ja tegutsemistega. Kui see on nüüd näiteks elutööpreemiate puhul samamoodi, siis ma loon pretsedendi, annan tagasi. (Naer.) Einoh, kui ma äkki ära tajun: «Noh, anname...» Loodan, et see on asja eest, aga kuradi kerge on ennast petta. Väga tahaks loota.

Roman Baskin esimest korda elus dirigendi rollis. «Ma pole kuningas ka olnud, aga olen laval kuningat mänginud,» ütles ta kommentaariks. Foto: Kalju Orro

-Kas sul enda sees on rõhk paigas?

Nagu oleks, aga kuna ma polemiseerin nii paljudega, ega ma ennast ka ju jumalaks ei saa pidada. Aga paar lähedast sõpra, mul on neid väga vähe, nendega tundub ka, et on parlanksis. See on hea lakmus aeg-ajalt, muidu uitad päris ära. Vanaks kibestunud irisejaks ka ei tahaks hakata. Pärast elutööpreemiat. Istud ja irised, eriti rõve! (Naer.)

Eesti 100 puhul peaks ju rõõmustama. Kiita on küll ja veel. Aga sellepärast mulle näiteks meeldis teha ooperit «Pilvede värvid», et vaadata korra teisest küljest. See on ka Eesti. Me ei taha varjukülgi väga näha. Või läheme nii masohhistideks, et ainult urgitseme. Selles mõttes meeldib mulle meie president, et ta aeg-ajalt viitab nõrkadele kohtadele ka. See on nii oluline. Ma ei julge proovis näitlejatele enam märkustki teha. No nii ei saa: appikene, äkki solvub või läheb katki. See teema on praegu kuum, kõik solvuvad. Täiskasvanuks peaks saama, ei saa lastehaigust nii kaua põdeda.

Ma tundun endale vahel imelik, et ma soomlasi nii kiidan, aga rasketel hetkedel avaldub neil äkki sisu, ajalooliselt ka. Me oleme hirmsad oma naba imetlejad. Mina kaasa arvatud. Ei jää aega teise jaoks, endaga nii palju tegemist. Mu ema soovis just EV 100-le: kuulake üksteist. Ilus. Lihtne värk – kuula!

-Ikka see elevandianekdoot, see nullib kuulamise ära.

Absoluutselt. Missugusena ma näin praegu, kui saaks teada! Missugusena mu intervjuu mõjub nüüd kõigile. (Naer.) Väga palju on teatris sedasama, kahjuks. Ma usun, et publik näeb läbi, kes suhtleb laval ja kes laseb ennast imetleda.

Et jumalapärast ei devalveeruks see sõna: meister.

Eesti kultuurkapitali elutööpreemiate laureaadid

• Arhitektuuri valdkond. Mait Summatavet – erakordselt pika ja viljaka loometeega disainer, kes on ühesuguse virtuoossuse ja detailitäpsusega loonud nii mahukaid interjöörilahendusi, unikaalset mööblidisaini kui julgeid näitusekujundusi.
• Kirjanduse valdkond. Mats Traat – vähemalt pooltsadat teost sisaldav looming on alates 1962. aastal ilmunud esikkogust «Kandilised laulud» olnud sõna otseses mõttes Eestimaad kaardistav. Sarnaselt Tšehhovile võiks ka tema kohta öelda: kui Lõuna-Eesti peaks kaduma, siis on võimalik seda tema teoste põhjal taastada. Ajaloo lõikes ulatab see teekond kaasajast Põhjasõjani.
• Kehakultuuri ja spordi valdkond. Jüri Kalmus – jalgrattaspordi edendaja ja enam kui 50 aastat aktiivselt Eesti jalgrattaspordi arengusse panustanud noortetreener, kelle õpilastest on sirgunud suurmeistreid nii spordis kui ka elus.
• Rahvakultuuri valdkond. Liivi Soova – Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu taaslooja ning käsitöö valdkonna edendaja.
• Näitekunsti valdkond. Roman Baskin – intelligentne komödiant nii lavastaja kui ka näitlejana, nii laval kui ka ekraanil.
• Audiovisuaalse kunsti valdkond. Mark Soosaar – Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui otse kaadris.
• Kujutava ja rakenduskunsti valdkond. Tiit Pääsuke – viie aastakümne pikkuse kvaliteetse, omanäolise ning kaasaega kõnetava maaliloomingu eest, mis on mõjutanud eesti maalikunsti arenguid ning mõtestamist väga erinevatelt positsioonidelt.
• Helikunsti valdkond. Peep Lassmann – traditsioonide edasikandja, kellel on pikaajaline viljakas tegevus interpreedi, pedagoogi ja muusikategelasena.