Kõik ei pea tingimata pohmelliga lõppema

Andres Tabun, Klaudia Tiitsmaa ja Ott Aardam Ugala ning R.A.A.A.M.i lavastuses «Hipide revolutsioon». Foto: Heigo Teder

Õrnas pilves olev pikajuukseline hipi oma alt laienevate pükste, lillelise särgi, kireva peapaela ja leebe, maailma kurjust alahindava naeratusega jätab karikaturistide-parodistide fantaasiale vähe ruumi.

Ugalas laupäeval esietendunud «Hipide revolutsioon» astub sellest üleekspluateeritud stereotüübist pika sammu edasi ning püüab piiluda, mis õieti peitus selle võrdlemisi lühiajalise, kuid globaalsesse kultuuriruumi siiski üsna koloriitse ja sügava, äärtest joovastavalt suitseva jälje jätnud nähtuse taga. Selles on samas lavastuse tugevus ja nõrkus.

Margus Haav käis vaatamas Ugala ja R.A.A.A.M.-i koostöölavastust «Hipide revolutsioon»ja kirjutab, kuidas see kajastas seitsmekümnendate Eesti hipikultuuri. Sellele perioodile tagasi vaadates on paljud asjaosalised leidnud, et kui Eestis ringi vaadata, siis olid venelased need, kes võtsid asja süvitsi ette, eestlased hipitsesid niisama. Lavastuses on aga peategelastest tehtud eestlased, mis tundub veidravõitu, eriti arvestades seda, et kandev osa lavatagustest olulistest jõududest on venelased.