Vikerkaar loeb. Juubeldada ja tõlgendada!

«Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed» Foto: Raamat

Clifford Geertzi nimi ei ole eesti lugejale võõras: temalt on varem ilmunud esseekogu «Omakandi tarkus» ning kaks eraldi esseed, üks Akadeemias ja teine Vikerkaares. Nüüd viimaks on Tanel Perni tõlkes jõudnud eesti keelde ka Geertzi peateos, 1973. aastal ilmunud «Kultuuride tõlgendamine». Enne kui jätkan, pean tunnistama, et kõik varasemad tõlked olen teinud ma ise – fakt, mis on siin tähtis vaid hoiatamaks lugejat, et ma pole päris erapooletu vaatleja, ent oskan seda paremini hinnata Geertzi lause ja keele keerukust ning selle ümberpaneku edukust. Lisaks võib veel märkida, et kuna Tanel Pern nood kaks varem tõlgitud esseed – nimelt «Religiooni kui kultuurisüsteemi» ja «Tiheda kirjelduse» – uuesti tõlkis, on tekkinud meeldiv ja eesti ilukirjandusliku tõlkegi ajaloos harvaesinev olukord, kus ühest ja samast tekstist on olemas kaks eri tõlget.

Geertzist on eesti keeles varemgi kirjutatud nii seoses varasemate tõlgetega kui ka antropoloogi surma järel Tallinna Ülikoolis toimunud mälestuskonverentsiga, mille ettekanded osalt hiljem trükis ilmusid (vt Sirp, 24.11.2006).

Juttu on tehtud tema semiootilisest lähenemisest ja selle seosest – või õigemini seostamatusest – Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonnaga, ta filosoofilisest ja kirjandusteaduslikust taustast ning lennukast stiilist, ka relativismikalduvusest ning eeskätt ja ennekõike tema pöördelisest rollist 20. sajandi teise poole antropoloogias sümbolistliku või tõlgendava antropoloogia rajajana.

Nagu Maarja Kaaristo ütleb: «Geertz oli üks neid XX sajandi teise poole mõjukamaid antropolooge (Marshall Sahlinsi kõrval), kes osutasid oma tekstidega uutele suundadele ja andsid kultuuri analüüsimise tarvis uued alused, eeldused ja võtted.» See, millega etnograaf tegelikkuses kokku puutub, ütleb Geertz, on «keerukate mõistestruktuuride paljusus, millest paljud asuvad üksteise kohal või üksteisega läbi põimunult, mis on korraga võõrad, ebaregulaarsed ja ebaselged ja mida ta peab kõigepealt katsuma mõista ja seejärel edasi anda» (lk 22).

Sobivaks võtteks selle teokstegemisel on tihe kirjeldus, mille abil, nagu on öelnud Lorenzo Cañas Bottos, tõlgitakse kultuurisisesed kogemuselähedased kontseptsioonid kogemuskaugeteks, nii et neid on võimalik mõista ka laiemal publikul. Seejuures ei tähenda tihe kirjeldus lihtsalt tähelepanelikku vaatlust ja detailide kuhjamist, vaid on, nagu märgib Tanel Pern oma järelsõnas, «osalt tervikule ja tervikult tagasi osale liikuv hermeneutiline rekonstruktsioon» (lk 617).

Selle asemel et kirjeldada kultuure väljastpoolt, analüüsida nende funktsioone või abstraheerida struktuure, püüab Geertz süveneda igasse konkreetsesse kultuuri ja leida sellest enesest tema vormide tähenduse: nii nagu «tuttavliku lähilugemise puhul, võib ... kultuurivormide repertuaaris alustada ükskõik kust ja välja jõuda ükskõik kuhu.

Piirduda võib ühe enam-vähem piiritletud vormiga. Võib avarama ühtsuse või kõnekate kontrastide otsinguil eri vormide vahel liikuda. Võib isegi võrrelda eri kultuuridest pärinevaid vorme. Ent millisel tasandil ja kui üksikasjalikult seda ka ei tehtaks, jääb valitsev printsiip ikka samaks: ühiskonnad, nagu eludki, sisaldavad omaenda tõlgendusi. Tuleb ainult õppida, kuidas neile ligi pääseda» (lk 598).

Geertzi enda käes sünnib sellisest lähenemisest paeluvaid ja originaalseid sissevaateid – või peaksin ma seda seestpoolt väljapoole loogikat järgides ütlema väljavaateid? –, mis avavad pealtnäha tuttavate sõnade hoopis uudseid sisusid ning sisaldavad teoreetilisemate mõttekäikude vahele pikitud seiklusjutuna köitvaid episoode (nagu politsei eest põgenemine Bali kukevõitlusel, lk 543–549) või ka nukralt humoorikaid kirjeldusi üksikisikuist, kes tõepoolest mitte lihtsalt ei ripu oma kultuuri tähendusvõrkudes, vaid on neisse abitult takerdunud, nagu kogu surmapõlgavast jonnist hoolimata ikkagi oma lammastest ilma jäänud juut Cohen («Tihe kirjeldus», lk 33–34) või jaavalane Karman, kes noore sugulase matuseid korraldada püüdes leiab end ühtäkki poliitika ja religiooni vastasseisude tupikust («Rituaal ja ühiskonnamuutused», lk 212 jj).

Ent kui Geertz varasemat antropoloogiat kritiseerides leiab, et see suutis adekvaatselt kirjeldada vaid staatilisi situatsioone ja jäi hätta niipea, kui sattus silmitsi muutuva kultuuri ja ühiskonnaga, siis tema enda töö võib küll edukalt analüüsida konkreetseid näiteid muutustest, pakkumata üldist teoreetilist raamistikku. Üldistava teooria puudumist on peetud ka põhjuseks, miks tal ei õnnestunud rajada oma koolkonda.

Selle asemel tegi Geertz veel ühe pöörde: asus rääkima mitte sellest, mida antropoloogid kirjutavad, vaid kuidas nad peaksid kirjutama – see tähendab, tsiteerides veel kord Lorenzo Cañas Bottost, ta näitas, «kui küsitav (ja vahetevahel täiesti olematu) on piir esitamisviisi ja tegeliku sisu vahel», pannes aluse etnograafia kriitikale etnograafia enda vahenditega. Aga see teema kuulub juba Geertzi hilisemasse loomingusse.

Viimaks ei saa mainitama jätta ka Geertzi stiili võlu, ta oskust lugusid kirjanduslikult kokku põimida, vaheldada värvikaid inimeste ja sündmuste kirjeldusi abstraktsema ja üldistavama arutlusega. Seda kõike rikkalikus ja paindlikus keeles. Kui üldiselt võib «Kultuuride tõlgendamist» ja ka raamatu tõlget üha kiita, siis kohati on tõlkija õnnetuseks Geertzi lausele pisut alla jäänud või, otse vastupidi, üritanud seda liiga tihedaks viimistleda.

Toon vaid ühe näite: «Me asusime elama ühele küla neljast suuremast suguvõsast kuuluvale laiendatud perekonna majapidamisse» (lk 543) – mille võiks kerge vaevaga teha loetavaks: «Me asusime elama laiendatud perekonna majapidamisse, mis kuulus ühele küla neljast suuremast suguvõsast». Võib-olla tasuks isegi veidi süveneda, et kas pole «laiendatud perekonna» näol tegu inglise väljendi «extended family» toortõlkega, mida eesti keeles on nimetatud lihtsalt «suurpereks» (jah, tõsi – enne seda aega, kus suurpere hakkas tähistama paljulapselist peret).

Õnneks ei ole selliseid lauselisi kohmakusi siiski liiga palju ja valdavas osas saab raamatut lugeda mõnuga. Millele siin-seal pakuvad ettekavatsemata lisa üksikud humoorikad apsud, nt prantsuse admirali Trobriandi järgi nimetatud saarte elanike kutsumine trobriandideks (lk 62) – sama loogika järgi võiks siis eestlasi Maarjamaa järgi ju nimetada maarjateks!

Ent ma ei taha jätta lõpunoodina kõlama kriitikat, sest raamat tõesti väärib paremat. «Kultuuride tõlgendamine» on tähtteos, mille eesti keelde jõudmise üle võib aina juubeldada – ja ka tõlge on valdavas osas ladus ja sujuvalt loetav. Tuleb loota, et lugejahuvi jätkub ja kunagi, olgu või kaugemas tulevikus, on võimalik anda välja kordustrükk, milles praegu ettetulevad väikesed konarusedki saaksid silutud.

 

Clifford Geertz

«Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed»

Tõlkija Tanel Pern

Tänapäev 2017

624 lk

«Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed» Foto: Raamat