Elutööpreemia laureaat Anu Raud peab oma jõu allikaks armastust

Anu Raud

FOTO: Elmo Riig

Tekstiilikunstnik emeriitprofessor Anu Raud võtab Postimehe õnnitlused vastu bussis, sest on teel Rootsi. «Olen ennegi elutööpreemia kandidaatide nimekirjas olnud, kus on alati väga palju tublisid, toredaid ja väärikaid inimesi, mistõttu ei osanud ma eriti lootust hellitada ega mõelda, et võiksin väljavalituks saada. See tuli mulle suure üllatusena, aga mul on selle üle kohe väga hea meel.»

Raud ei salga, et tema rahvakunsti liikumise ja suuna märkamine ning tunnustamine teeb talle suurt rõõmu, aga selle rõõmu teine osa on elutööpreemia rahaline pool.

«Seal Kääriku talus elades ja Heimtali muuseumis tegutsedes on minu suur elusiht ja tahtmine olnud see tore koht loomeinimestele laiemalt avatuna hoida – et see kestaks ja elaks edasi kauem kui mina. Olen neid asju tilk tilga haaval ajanud,» räägib kunstnik ja puhkeb siis naerma. «Aga ootamatu jõukaks saamine tähendab seda, et ma saan seda tõesti teha. Kui jumal lubab ja tervist ning elu, on paljusid asju, mida tahan, teoks teha. Ma julgen seda välja öelda, et olen vähenõudlik ja võin elada vanas majas. Aga et talukohta loomeinimestele säilitada, selleks kulub see raha marjaks ära.»

Raud on oma jõududega talule, mis perekonna valduses juba sada aastat, katuse peale saanud. «Aga talus on ju palju kõrvalhooneid – saunakatus vajab hädasti uut laastukatust. Laudad ja tallid vajavad kohendamist. Ehk siis asjad, millele tavaliselt ei jagu.»

Tema eluunistuseks on Heimtali muuseumi ja vallakeskuse toimimine majana, kus kunstnikud, kirjanikud ja teised loomeinimesed võiksid puhata, luua, maalida, ratsutada, seenel käia, tarku mõtteid heietada, juttu ajada ja end mõnusalt tunda. «Et minu perekonna kunstipärandit ei viidaks siidipaberis suurde kohta, vaid et pildid oleksid seinal ning arhiivid ja raamatukogud kõigile avatud.»

1991. aastal asutas Anu Raud oma isa tallu tekstiiliesemete muuseumitoa. Peagi laienes see vanasse Heimtali külakoolimajja ning liitus sealse muuseumiga. Muuseumikogud sisaldavad kohalike koolieluga seotud materjale ning lähiümbrusest pärit tööriistu, lisaks kapi- ja kirstutäite kaupa rahvuslikke tekstiilinäiteid Mulgimaalt ja Kihnust. 

«Muuseumi kinkisin ma küll ERMile, aga meil on loodud SA Raudvara – paikse kultuuripärandit hoidmiseks ja süstematiseerimiseks. Me tahame, et see koht oleks mõnus, tore, inimlik, rikastatud kunsti ja vaimsete väärtustega ja seal saaksid inimesed olla.

Oma jõu allikaks peab Raud ikka armastust, mida siis veel. «Mina julgen küll öelda, et armastan väga oma kodumaad ja kodukohta. Jõudu võtan rõõmust ja looduse ilust. Praegugi bussiaknast välja vaadates näen lumiseid katuseid, mille leiab ka minu vaibalt «Isamaastik», mida koon aprilli keskel ERMis avatava näituse jaoks.»  

Loometöös inspireerib teda aga oma kodu, Eesti loodus ja muuseumisse kogutud asjad. «Neid on tohutult palju, esemete uuesti vaatamine annab palju mõtteid ja toimub omamoodi lõõgastusena.»  

Raud rõõmustab enda sõnul lõpmatult Viljandi kultuuriakadeemia ja rahvusliku käsitöö osakonna pärast, mille omal ajal ise asutas.

«See elab, toimib ja õitseb. Minu jaoks on rahvuslik piltkiri ümbruses väga oluline, rääkimata sellest, et suur vägi inimesi sellele mõtlevad, seda arendavad ja seda loovad.»

Ta on kindel, et rahvuskunst ei kao tekstiilist kusagile. «Julgen isegi loota, et see kunstiliik saab tänu järjest tööstuslikumaks, tehnilisemaks ja betoonsemaks muutuvale ümbrusele hoopis elujõudu juurde. Siinne põhjamaa hing igatseb sinna midagi sooja ja värvilist.»

Eesti Vabariigi sajas sünnipäev on legendaarse kunstniku jaoks oluline tähtpäev, millele ta mõtleb ja mille nimelt tegutseb viimasel ajal palju.

«Kodus näen aknast välja vaadates kargust, puhtust, ilu ja rahu. Seda tahaksin meilegi rohkem. Ma ei tahaks aga üldse tühjast tüli tekitamist ja lõputut tülitsemist ning vanade asjade ülessoojendamist. Kuulsin, et keegi oli kirjutanud Eiki Nestorile kirja, et tuleks välja kuulutada juubelirahu, nagu jõulurahu, et keegi ei õiendaks ega kakleks ega skandaalitseks. Siis oleks palju toredam.»

Raud ütleb, et esimene asi on hoida ja kaitsta loodust. «Mitte looduse arvel ei tea mida ehitada – kasvõi teed, et veerand tundi varem kohale saada. Ma ei näe sellel mõtet. Eestile soovin aga edasikestmist, rahu, rahulikku ja arukat läbimõtlemist kõiges, mida ette võetakse.»

Tagasi üles