Riikliku kultuuri aastapreemia võitnud Mart Kangur: «Emakeel on ja jääb eriliseks, ainuliseks.»

Juhan Raud
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletaja, tõlkija ja filosoof Mart Kangur.
Luuletaja, tõlkija ja filosoof Mart Kangur. Foto: Raul Mee

«Üheski teises keeles ma luuletada või mõttega nii sügavale liikuda ei saaks,» ütles Postimehele tänavu riikliku kultuuri aastapreemia saanud luuletaja, tõlkija ja filosoof Mart Kangur.

-Mart Kangur, mida selline tunnustus teile tähendab?

Ennekõike on see muidugi väga ootamatu. Aga tunnustus kulub alati ära, sealhulgas riiklik. Kosutab hinge, aitab elada ja oma tööd teha.

-Mida te ise oma senisest loometööst kõige rohkem esile tõstaksite?

Kõik raamatud on ühtviisi armsad. Tõlgetest mainiksin võib-olla Jacques Derrida «Surma andi», sest Derrida kirjutusviis on mulle kuidagi loomupäraselt lähedane, ka õnnestus tema teksti liikumisjoonist minu arust päris hästi edasi anda. Tegemist on väga peene ja inimliku mõtlejaga.

-Teie luules on väga olulisel kohal keel ja selle erinevad võimalused. Mis teeb teie jaoks eesti keele ainulaadseks?

Ma ei ole filoloog, nii et nii ilusasti nagu näiteks Marju Lepajõe ma eesti keele võimalustest rääkida ei oska. Aga ainulaadseks teeb eesti keele minu jaoks muidugi see, et ta on mu emakeel, üheski teises keeles ma luuletada või mõttega nii sügavale liikuda ei saaks. Emakeel on ja jääb eriliseks, ainuliseks, see ei ole isegi valiku küsimus, või siis on selles mõttes, et valitakse oma saatus, heideggerlikult öeldes heidetus.

Mart Kanguri kolmas luulekogu «Liivini lahti».
Mart Kanguri kolmas luulekogu «Liivini lahti». Foto: Raamat

-Kuidas sai alguse luulekogu «Liivini lahti»?

See kogu sisaldab kahe viimase aasta tekste. Eks ta luuletus luuletuse haaval kogunes, ükski mu raamat ei ole olnud ses mõttes projektiraamat, et mõtleksin mingi katusidee välja ja siis hakkaksin kirjutama. Ikka alt üles, iseorganiseerumise teel.

-Milles avaldub (teie tõlgitud filosoofiateose) «Anti-Oidipuse» olulisus?

Gilles Deleuze on kahtlemata üks eelmise sajandi võimsamaid mõtlejaid ja kõik tema raamatud on olulised, sealhulgas Félix Guattariga kahasse kirjutatud tekstid. «Anti-Oidipuses» püüdsid nad filosoofiat teha uutmoodi ja see on üsna pöörane raamat, aga kogu selle tulevärgi all on ikkagi Deleuze'i range mõte, nii et lugeda tasub. Nii-nimetatud «traditsiooniliste väärtuste» esiletõusule mõjub ta kahtlemata vajaliku vastumürgina. Samas on ta kohati läbitungimatult keeruline, sõnarohke ning jääb mõnes osas ka oma aega kinni. See on kastreerimata raamat, nagu ütles Margus Ott, raamatu toimetaja.

Gilles Deleuze ja Félix Guattari suurteos «Anti-Oidipus» Tõlge eesti keelde: Mart Kangur
Gilles Deleuze ja Félix Guattari suurteos «Anti-Oidipus» Tõlge eesti keelde: Mart Kangur Foto: Raamat

-Kui see oleks teie teha, siis kellele te ise riikliku kultuuri aastapreemia annaks?

Kandidaadid olid kõik väärikad ja siit kedagi esile tuua on raske. Kui piirduda kirjandusega, siis nii Kalju Kruusa koondkogu kui ka Tõnu Õnnepalu uus raamat oleksid kindlasti auhinda väärinud. Aga eks see üks suur loterii ole, paljusid tugevaid tegijaid nimekirjas ju üldse ei olnud, näiteks Aare Pilv andis eelmisel aastal välja väga hea luuleraamatu ja Anti Saar tõlkis ära kolm(!) filosoofiateost.

-Kas luulel ja filosoofial võib ka midagi ühist olla? Mille poolest nad erinevad?

Erinevused on muidugi ilmsed, aga võib-olla on neil tõesti ka mingi sarnasus. Luule opereerib ennekõike sõna tasandil, see tähendab tegeleb asjadega rohkem tähenduse kui osutuse terminites, samas kui näiteks proosakirjandus loob enamasti koherentse fiktsionaalse maailma ning ta lausetel on teatav «tõeväärtus». Ses mõttes on luule nagu filosoofia ning proosa nagu teadus – filosoofia tegeleb maailmaga justkui intransitiivselt, ta tegeleb asjade vormi või tähendusega. Samas teadusel on alati empiiriline pool, ta on suunatud otse tegelikkusele, osutusele. Aga muidugi on see analoogia ise poeetiline.

-Mis te nüüd edasi plaanite teha?

Töötan uue tõlke kallal, mis peaks aitama Deleuze'i seni eesti keelde tõlgitud teostele valgust heita. Kirjutan luuletusi, hellitan mõtet jutukogust. Ootan kevadet.

Mart Kangur (snd 1971)

Proosa

  • 2005 «Jaak Rand ja teisi jutte» (koos Jaak Ranna ja Ivar Raviga)

Luule

  • 2009 «Kuldne põli»
  • 2015 «Kõrgusekartus»
  • 2017 «Liivini lahti»

Valitud tõlkeid

  • 2011 Jacques Derrida «Surma and»
  • 2017 Gilles Deleuze ja Félix Guattari «Anti-Oidipus: Kapitalism ja skisofreenia 1»
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles