AINULT TELLIJALE

Illusioon armastusest

  • Heili Sibrits arvustab Rainer Sarneti lavastust «Öö lõpp».
  • Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastuse muudab lummavaks kunstnikutöö.
  • F. Mauriaci romaani «Öö lõpp» dramatiseeringu peaosas on Maria Peterson.

Maria Peterson Rainer Sarneti lavastuses «Öö lõpp».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Rainer Sarneti «Öö lõpp» on lummav lavastus, mille muudab eriliseks kunstniku (ja valguskunstniku) Kristjan Suitsu meisterlik töö. Suits on Sõltumatu Tantsu Lava saali keskmesse ehitanud põlvekõrguse sügavuse ja just sellesse musta ringi – depressiooniauku, pooleli olevasse hauda – on end määranud Thérèse Desqueyroux, naine, kes enda sõnul soovis mürgitada abikaasa, hülgas tütre ja kõige tipuks võrgutab tütre väljavalitu. Ehkki mürkrohelises kleidis, palavikuliselt lõõmavate silmadega kaunitar peaks olema üdini halb, moraalitu ja vääritu, paneb Maria Peterson hukkamõistu asemel pigem kaasa tundma, mõistma.

Arvustus

  • «Öö lõpp»

  • François Mauriac

  • Dramatiseerinud ja lavastanud Rainer Sarnet
  • Osades Maria Peterson, Maria Koff, Karl Robert Saaremäe, Eliann Tulve, Karl Valkna 
  • Esietendus Vabal Laval 24. jaanuaril

Maria Peterson peaks mängima vananevat (keskealist?) naist, aga raske on näha temas vanadust, elule alla vandumist, ei, tema Thérèse januneb elu järele, kraabib end küüntega haua äärele, vaatab korraks peeglisse ja ning siis lööb kahtlema. Korraks. Hetkeks. Minutiks. Õhtuks. Aga kas saab maailma ja enda vahele müüri ehitada, kui elu ise (Karl Robert Saaremäe) astub ta uksest sisse ja pakub võimaluse unistada ja mängida, uskuda taas võimalustesse ning armastada? Thérèse ei saa.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Tagasi üles