/nginx/o/2020/04/17/13059797t1h1243.jpg)
Tuju on hea, kõrvades mõnus kumin, «Africa» refrään kummitab – selge pilt, sai Toto kontserdil käidud. Olgugi et ansambli suurim hitt on kurvameelne, on Toto tõeline heatujubänd – jalg hakkab retrohõngulise sündiroki peale vägisi tatsuma ja suhu tekivad justkui võluväel 80ndate nostalgilised viisijupid.
Eestis käis Toto viimati 1999. aastal. Nüüd, 2018. aasta 12. veebruaril on nad lõpuks tagasi. Toto, üks 80ndate pehmeroki peamisi reliikvaid, tähistab tänavu neljakümne aasta möödumist oma esimesest kauamängivast. 40 tiiru ümber päikese, nagu tuuri pealkirigi uhkelt kuulutab, pole rokkbändi jaoks sugugi harukordne saavutus, aga saavutus sellegipoolest – eriti kuna Totot sageli (küllalt ekslikult) ühehitibändiks peetakse. Nagu kontsert paljastab, on naljaka nime ja maailmakuulsate lööklaulude taga andekad ja siirad pillimehed, vahetu energia ning aastakümnete jagu mitmekülgset muusikat.
Ega Toto fenomeni tegelikult loogikaga seletada saa. Mida teeb bänd, mille viimased hitid 80ndate esimesel poolel tabeleid vallutasid, 2018. aastal Nordea kontserdimaja laval? Ja Toto ei tee sugugi Ronn Mossi – suhteliselt krõbeda hinnaga piletid on viimseni välja müüdud, rahvas tahab bändi näha. Kas 80ndad on tõesti tagasi tulnud või pole Toto kunagi kadunudki? Igatahes on «Africa» tänavu täpselt sama teemas kui 35 aasta eest ja ära leierdamise hirmu veel pole – kui bändimeeste eluiga võimaldaks, lastaks ilmselt igihalja hiti saatel veel paar-kolm kümnendit edasi.
Võib arvata, et just see läbi ja lõhki 80ndatelik vaib ja fiiling Toto publikut võlubki. Bändi muusika on kui ajakapsel, mis viib tagasi aega, mida paljud nooremad kuulajad (sh siinkirjutaja) tegelikult ei mäletagi – küll aga tekitab see tunde, nagu oleksid isegi Toto aegumatute palade saatel üles kasvanud, armuvalu tundnud, koolipeol tantsinud. Tegelikult jõudis «Africa» mu teadvusse alles mõned napid aastad tagasi, aga see ei takista ette kujutamast, kuidas ma juba enne sündi sellele ennastunustavalt pisarsilmil kaasa laulsin.
Vanem publik suhestub Toto sündirokiga vast orgaanilisemalt, ehkki julgen arvata, et selgi puhul on suppi näpuotsatäis võltsnostalgiat segatud. Aga ega see paha tee – kuni me veel ajas rännata ega alternatiivreaalsustesse reisida ei saa, jääb üle vaid Toto makis mängima panna ja juba jätadki Rosannaga hüvasti või õnnistad Aafrikamaa vihmasid. Seetõttu muusika nii maagiline asi ongi.
Steve Lukather, bändi asutajaliige, tõdeb kontserdil samuti, et pilli mängides on ta täpselt seesama 13-14-aastane poisike, kellena ta kunagi kitarri kätte võttis. See paistab ka publikusse – tõeline rõõm on näha ansambleid, mis pärast kümneid ja kümneid laval veedetud aastaid mängulusti kaotanud pole. Justkui oleks sattunud mõne alustava rokkbändi prooviruumi (virtuoosne pillimänguoskus muidugi juurde lisada) – täpselt sellise entusiasmi ja säraga jämmivad kogenud bändimehed hittlugude vahele instrumentaale ja soolosid.
Kuna tegu on juubelituuriga, on tulihingelisemate fännide rõõmuks välja otsitud ja uuesti selgeks õpitud päris mitmed lood, mis vahepeal pikkadeks aastateks kujuteldavasse sahtlisse tolmu koguma on jäänud. Mõnda lugu mängiti viimati 80ndatel, mõnda pole lausa kunagi laval esitatud, osa on nüüd pandud akustilisse võtmesse, osa aga stuudioversiooniga äravahetamiseni sarnased. Setlist on seekord igatahes põhjalik ja küllalt nutikalt koostatud – põhihitt «Hold the Line» mängitakse maha kontserdi alguses, nii on kindel, et rahvas juba esimestest minutitest täiel rinnal kaasa elab.
Kuivõrd selle plaaniga kaasa minnakse, sõltub igast kuulajast endast – kas lased end Toto maagial rännakule viia või kibeledki kogu kontserdi vaid «Africat» kuulda. Nordeas tuli ette mõlemat varianti: jälgisin rõõmuga üht vanemapoolset naisterahvast, kes rõdul nooruspõlve lemmiklugude saatel ennastunustavalt tantsiskles (ja seda kõike istudes!), samas kui «Africa» järel osa publikust kohe ummisjalu (või ummispäi?) saalist minema tormas, ootamata ära bändimeeste kummardusi või lisalugu. Ega kõigile saagi meele järele olla...
Küll aga olen kindel, et iga tõeline Toto fänn või ka lihtsalt (rokk)muusikaarmastaja sai õhtust kõike, mida soovis, või lausa rohkemgi – isegi kui repertuaar ei puuduta, on 2018. aasta Toto puht muusikaliselt korralik tegija. Juubilarid on heas vormis ja veelgi paremas tujus, nii et ilmselt nakkab rõõmus meel ka publikusse. Loogikaga bändi fenomeni seletada ei saa, küll aga tunnetega – ning kui mängus on muusika, nostalgia ja mälestused, on tunnetel ehk suuremgi väärtus kui loogikal. Ja tunne on väga-väga hea.