Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/11/17/468677t1h35da.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/13/7576559t1h72f0.jpg)
Kunstnik Johannes Uiga (1918–1998) lugu hakkas minu ees lahti rulluma 2008. aastal, mil kohtusin esimest korda tema venna Endel Uigaga. Tookord alustatud märkmik täitus kiiresti meenutustega lapsepõlvest ja perekonnast, esmajoones muidugi Johannesest, keda pereringis kutsuti Juhaniks ja hiljem kunstiringkondades Juuljuseks. Kümme aastat tagasi kõlasid need jutustused noorele tudengile küllaltki traagiliselt, kuid praegu kõnelevad toona täiskirjutatud leheküljed hoopis teistsugust lugu. See räägib inimeste tugevusest ning ühe kunstniku jäägitust pühendumusest, armastusest ja kirest.
Johannes Uiga sündis loetud päevad enne vabariiki, täpsemalt 12. veebruaril Tartus kaluri perekonna esiklapsena. Pere neljast pojast kolm põdesid keerulist haigust ihtüoosi ehk kalasoomustõbe, nende hulgas ka Johannes. Sel ajal ei osatud veel haiguse põhjust seletada ja see andis alust juttudele needusest, mis olevat tulnud Emajõe kaladelt. Pere sõltus ja toitus Emajõest, kus isa töötas nii kalamehena kui talvel jäälõikajana ning Uigade kodugi asus jõe ääres – harvad ei olnud juhud, kui tõusuvesi jõudis nende õuele.
Sügavalt kristlikud vanemad kasvatasid pojad üles uhkusega, kuid pingutustest hoolimata tabas Johannest algkoolipäevil uus katsumus – raske jalahaigus sundis poisi kaheks aastaks voodisse. Kuigi imekombel toimus paranemine, oli liikumine kunstnikul raskendatud terveks eluks ning nõudis pingutust, kui ta maalikasti ja lõuenditega looduses sobilikku motiivi otsis.
Haigusest katkestatud koolitee lõpetas ta 1937. aastal õhtualgkoolis. Kooli- ja kodutee kulges paadiga mööda jõge ja võib vaid aimata, millist muljet avaldasid noorele mehele õhtused paadisõidud sõjaeelses Tartus – laternatuledes kaldapealsed, Kaubahoovi ümber sagivad ja koju kiirustavad inimesed, läbisõit Kivisilla ja Vabadussilla alt. Emajõe ääres elati 1939. aastani, mil tuli korraldus mujale kolida, sest maja jäi ette linna ehitustöödele.
Johannes Uigale oli iseloomulik äärmine tagasihoidlikkus, kuid seejuures absoluutne pühendumine oma tööle ja kunstile. Seda mitte kuulsuse nimel, vaid ikka kunsti enese pärast.
Teekond Pallasesse
Johannes Uiga kunstianne ei oleks võib-olla kunagi avaldunud, kui ta poleks sattunud õhtualgkooli, kus oli õpetajaks legendaarne pallaslane Eerik Haamer.
Tema mõjutusel ja julgustusel hakkas Uiga tõsisemalt kunstiga tegelema. Ei saa olla kindel, et selle tutvuseta oleks ta üleüldse kunstini jõudnud, arvestades ka seda, et koduses majapidamises ei olnud kunst kuidagi päevakorral. Otse loomulikult ei mõistnud vanemad esialgu kunstniku elukutsest midagi arvata ja kindlasti ei pakatanud nad ka hiljem rõõmust, kui juba kunstikooli õpilasest poeg tõi koju oma esimesed aktijoonistused…
Pallasesse astus Uiga aastal 1937 ja mitteametliku lõpetamiseni jõudis 1946 (keskhariduse puudumisel ei võinud lõpudiplomit taotleda). Maaliõpinguid alustas ta Villem Ormissoni ja Kaarel Liimandi juures, hiljem suundus Aleksander Vardi ateljeesse. Viimasest kujunes tema pikaajalisem õpetaja.
Pariisis elanuna ei jaganud Vardi oma õpilasele mitte ainult maalikunsti kõige sügavamaid teadmisi, vaid ka kunstimetropoli vaimu Cézanne’i, Gaugaini, Matisse’i jt loomingu kaudu. 1940. ja 1950. aastaid võib Uiga loomingus nimetada otsivateks kümnenditeks, sest oma väljenduslaadi ja -jõu tõelist palet näitas ta alles 1960. aastatel. Varem domineerinud impressionistlik kergus ja koloriit asendusid ekspressiivse vormi ja värviga. Valmisid emotsionaalsed maastikud, mis annavad alust teda oma eelkäijatest kõige enam võrrelda ehk Konrad Mäega.
Pühajärve maalija
Johannes Uiga loomepärandist leiab peale maastike ka lille- ja aktimaale. Kui natüürmordid on maastikega sarnaselt jõulise koloriidiga ja intensiivsed, siis selgemaid seoseid looduspanoraamiga loovad lamavad aktid – kunstnik justkui ei näekski inimest, vaid vorme, jooni ja liikumist, mis on osa suuremast maailmaruumist. Üheks tema huvitavamaks aktimaaliks on 1988. aastal valminud «Lamav akt Pühajärvega» (erakogu, õli, lõuend), kus maalil on kaks kunstniku imetlusobjekti: naine ja tema kohal maal Pühajärvest.
Pühajärve ääres hakkas Uiga pidevalt käima 1960. aastatel ning aja jooksul ehitas järvekaldale oma väikese maja. Ka paadi ehitas ta endale ise, alguses lihtsama, hiljem suurema koos kabiiniga, et saaks ka halva ilmaga järvele maalima minna – väljasõit oli enne lõunat ja tagasitulek sageli alles õhtul kell kümme. Ta on kõnelenud Pühajärvest kui lõputust inspiratsiooniallikast.
Sõbrad kunstnikud on aga meenutanud, et kõige enam igatses ta ikka loojangut ja neid värvimänge, mida loodus pakkus vaid harvadel hetkedel, ning just neid hetki käis ta ikka ja jälle otsimas. Vaadates tema metsikuid päikeseloojanguid ja -tõuse (nt «Õhtu järvel», 1984, õli, lõuend, TKM; «Hommik Kitsemäelt», 1984, õli, lõuend, TKM) või kuuvalguse peegeldusi järvesilmal, on selge, et ta leidis selle, mida otsis. Need tööd räägivad tuhat lugu inimhinge põlemisest ja lõputust andumisest loodusele.
Paat tõmmati viimast korda kaldale 1996. aastal ja pandi talveks katte alla. Johannes käis ja sättis, ei sobinud nii ega naa, ikka polnud hästi. Justkui aimates, et enam ta ei naase. Tervis ei lubanud.
Elu oma tingimustel
Johannes Uigale oli iseloomulik äärmine tagasihoidlikkus, kuid seejuures absoluutne pühendumine oma tööle ja kunstile. Seda mitte kuulsuse nimel, vaid ikka kunsti enese pärast. Küll aga olevat ta unistanud, et tema loomingust ilmuks väike, vähemalt kümne värvireproga väljaanne. Praeguseks on ilmunud temast arvukalt artikleid ja 2009. aastal monograafia, toimunud on hulk näitusi ning sel kuul avatakse Tartu Kunstimajas E-kunstisalongi korraldatud näitus, mis on pühendatud Johannes Uiga 100. sünniaastapäevale.
Johannes Uiga loometee võib näida rahuliku kulgemisena, just nagu ta ise oli, kuid tema piltidelt võib näha ühe mehe hinge jõudu ja elujanu, mida ta füüsiliselt välja elada ei saanud. Sünnihetkel inimestele antud elutingimused võivad olla ebavõrdsed, soosides üht vähem ja teist rohkem, kuid looduse ees on kõik võrdsed. Uiga mõistis seda ja allus saatusele omadel tingimustel – mitte kurtes ja kibestudes, vaid imetledes ja armastades.
Johannes Uiga – Oandimaa müstik
/nginx/o/2018/01/21/7502267t1h5c38.png)
Valdur Mikita, kirjanik
Johannes Uiga maalid on justkui võimas karje, mille sõnum ja päritolu on üks suur mõistatus. Loomu poolest nägemuslik maalija, kelle kirg Lõuna-Eesti maastike vastu äratab ühtaegu nii vaimustust kui aukartust.
Kui üldse on keegi eesti kunstnikest terve oma elu vältel olnud niivõrd jäägitult ühe topograafilise muusa mõju all, siis on see Johannes Uiga. See andumus on lootusetu ja põikpäine. Johannes Uiga oli järvemüstik par excellence.
On mõned paigad, mis teadmata põhjustel tõmbavad inimesi ligi ja rikuvad ära nende hinge, nii et nad enam kusagil mujal ei kodune. Otepää ümbrus ja Pühajärv on kehastanud eesti kultuuriloos seda jonnakat ja igivana Lõuna-Eesti kuppelmaagiat, mille läbi sai tollest paigast juba kaugel esivanemate ajal Ugandi (Oandimaa) süda.
Neis kaunites, naise ihu meenutavates maastikuvormides leidis ka Johannes Uiga modelli – õigemini oma muusa. Ugandi, Oandimaa, Uiga – juba ainuüksi selles nimemaagilises kõrvutuses sumiseb kaasa eesti kõige kirglikuma maastikumaalija saatus.
Johannes Uiga müstilis-erootilised Lõuna-Eesti maastikud juhatavad vaimus tagasi vanapärase maastikutunnetuse juurde, mis võis kirgastada vanaaja inimest. Maastiku hingestatus omandas teatud hetkedel üsna otsese seksuaalse värvingu. Vaevalt et me kunagi päris täpselt taipame, miks hakkasid kauged esivanemad just seda paika kutsuma Pühajärveks.
Küllap peeti Pühajärve ja tema ümbrust juba toona Eesti (s.t – maailma) üheks kõige ilusamaks veesilmaks või veteilmaks. Pühajärv kuulub pärimuse järgi taevastest sfääridest inimeste sekka rännanud järvede hulka, kes leidnud oma maise paiga suure tammemetsa kohina järgi. Sinna tammekohinasse sadanudki püha järv end viimaks maha.
Karl Ernst von Baeri arvates elasid kõige vitaalsemad ja füüsiliselt tervemad eestlased Rõuge kandis ja Otepääl. Küllap leidis ka Johannes Uiga sellest Lõuna-Eesti järvesilmade ja kuppelmaastike meelelisest küllusest midagi ürgselt teraapilist, mis ravis tema ihu ja hinge. Pühajärv on omalaadne kunstilis-kirjanduslik anomaalia, mis on mõjutanud väga paljude Lõuna-Eestiga seotud vaimuinimeste loomingut ja vorminud nende paleust.
Nüüd on Pühajärvest saanud Eesti rahvusmaastik. Pühajärv on eesti järvede «marie munder». Ehk sedasama sõnastamatut siurulikku väge tunnetas ja püüdis taltsutada ka Johannes Uiga.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/23/7507909t1hf365.jpg)
Indrek Hirv, luuletaja
Me olime onu Juuljusega päris suured sõbrad. Mina olin ehk nii kümne, tema viiekümne ringis. Juuljus käis meil vahel külas, tuli midagi küsima või isaga (Louis Pavel) arutama. Isaga olid nad koos Pallases maalimist õppinud, emaga (Helgi Hirv) ajasid vahel kunstnike liidu asju. Ja siis ta istus minu kõrvale ja ajas lihtsalt juttu, küsis, kuidas koolis läheb ja... nagu suured inimesed ikka küsivad.
Mul oli aknal linnumaja, ise olin selle koos isaga teinud. See oli meil tihti jutuks. Ja kui ära kolisime ning meie korter Uigale jäi, siis jäi minu linnumaja tema aknale alles. Ma ei tea, kas ta sinna lindudele midagi pani, aga kindlasti tulin talle mina meelde, kui ta aknast välja vaatas. Ja minule tuli jälle onu Juuljus meelde, kui ma veel kümmekond aastat hiljem Tallinnast kunstiinstituudist kodus käies meie kunagist akent ja oma linnumaja vaatasin.
Hiljem istusime vahel Emajõe ääres paplite all ja vaatasime, kuidas tüdrukud mööda jooksid. Mina olin Uiga punase kestendava näoga harjunud, ma ei märganudki, et sellega midagi valesti oli, aga eks ta tüdrukute jaoks võis ehmatav olla küll – vaatasid minu poole, vilksamisi Uiga poole ja siis jooksid kiiresti edasi. Ujulast tagasi joostes enam ei vaadanudki.
Aga meie vaatasime küll. Mina nagu üks kahekümnendates noormees ikka, aga Uiga vaatas neid teisiti – nagu tükikest loodusest, ilusat tihedat osa, mida ei tohi kindlasti kahe silma vahele jätta. Uiga oli loodust tunda saanud... kõige intiimsemal moel, loodusega maalimisel lausa kokku sulanud, üheks saanud. Tema maastike ühemõttelises mehelikus sügavuses avaldub kogu ta armastuse jõud.
Tuul
mu vana sõber
kergemeelne hulgus
sa ümised suveõhtutel
tüdrukutest möödudes
vaikselt ja madalalt
surud neil seelikud
jalgade vahele
silitad tärkavaid
tuharaid ja rindu
voolid nad kujudeks –
igavesteks vormideks
õhtuse uitaja mälus
2017