Kunstnik Johannes Uiga (1918–1998) lugu hakkas minu ees lahti rulluma 2008. aastal, mil kohtusin esimest korda tema venna Endel Uigaga. Tookord alustatud märkmik täitus kiiresti meenutustega lapsepõlvest ja perekonnast, esmajoones muidugi Johannesest, keda pereringis kutsuti Juhaniks ja hiljem kunstiringkondades Juuljuseks. Kümme aastat tagasi kõlasid need jutustused noorele tudengile küllaltki traagiliselt, kuid praegu kõnelevad toona täiskirjutatud leheküljed hoopis teistsugust lugu. See räägib inimeste tugevusest ning ühe kunstniku jäägitust pühendumusest, armastusest ja kirest.